3-1-1-108-99

3-1-1-108-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. novembril 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Ü. V. süüdistuses KrK § 188 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Ü. V.-i kaitsja, vandeadvokaat Jüri Aland ja riigiprokurör Marge Püss. I Tartu Maakohtu
2. juuni
3. a otsusega tunnistati Ü. V. süüdi KrK § 188 järgi ja mõisteti karistuseks rahatrahv 100 päevamäära ulatuses, s.o 3600 krooni. Kohtualust süüdistati selles, et teostades ebaseaduslikult oma oletatavat õigust A. V. ja Hoiupanga vahel sõlmitud laenulepingu käendajana, sai ta
4. septembril
5. a enda valdusse firma Urania-Com juhatuse liikme K. K. käest A. V. arvuti väärtusega 17 586.43 krooni, keeldudes seda üle andmast A. V.-le ning nõudes nendevahelise käenduslepingu muutmist kellegi teise nimele. Oma tegevusega tekitas Ü. V. A. V.-le olulise kahju 17 586.43 krooni. Liisingulepingu ja selle lisadega leidis kohtus tõendamist, et A. V. rentis liisingufirmalt AS Hansa Liising arvuti, kusjuures talle läks üle ka arvuti valdus ja selle hävimise riisiko. Kannatanu, kohtualuse ja tunnistaja K. K. ütlustega tõendati, et A. V. viis liisingulepingu alusel kasutatava arvuti
6. septembril
7. a firmasse Urania-Com OÜ-sse modemi installeerimiseks ja interneti ühenduse teostamiseks.
8. septembril
9. a kirjutas aga Ü. V. alla hooldustööde raportile, maksis 900 krooni tehtud tööde eest ja võttis arvuti A. V. nimel enda valdusse. Kohus asus kriminaalmenetluses tuvastatud asjaolude alusel seisukohale, et kohtualusel puudus volitus selliseks tegevuseks, samuti polnud tema ja kannatanu vahel käsunduslepingulist suhet. Esitatud väide, et Ü. V. tasus tehtud tööde eest 900 krooni, mida A. V. talle ei ole maksnud ja seetõttu teostas ta arvuti kinnipidamisõigust lähtudes AÕS § 320, ei põhine seaduslikul alusel. Kohus tegi järelduse, et Ü. V. tegutses otsese tahtlusega vabaneda käendaja kohustusest ja vastutusest krediidiasutuse ees, mille teostamiseks valis ta kannatanu arvuti enda valdusse võtmise tee, teostades sel viisil oma oletatavat õigust. Asjas ei oma tähtsust see, kas ta teadis temal puuduvast võimalusest käenduslepingut muuta või mitte. Seadusliku aluse puudumine on oletatava õiguse teostamise põhjuseks. Oluline kahju tekitamine loeti tõendatuks liisingulepinguga, mille järgi A. V. võttis endale arvuti vastuvõtmisel 17 586.43 kroonise maksekohustuse. II Tartu Ringkonnakohus jättis oma
10. septembri
11. a otsusega Tartu Maakohtu
12. juuni
13. a otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. III Tartu Ringkonnakohtu
14. septembri
15. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse kohtualuse kaitsja advokaat Marko Paabumets seoses kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega, paludes eelnimetatud kohtuotsused tühistada ning teha õigeksmõistev otsus. Kaebuses leitakse, et kohtud on vääralt kvalifitseerinud Ü. V. käitumise KrK § 188 järgi, kuna võttes endale heas usus tsiviilõiguslikke õigusi ja kohustusi, nimelt tasudes tehtud tööde eest ja lubades arvuti ära viia A. V.-le, ei käitunud ta ebaseaduslikult ega pannud toime õigusrikkumisi. Kuna tegemist oli vara alusetult omandatud või säästmisest tuleneva kohustisega, oli Ü. V. õigus vara kinnipidamisele lähtudes AÕS § 320, kuna nõue oli seotud kinnipeetud esemega vastavalt AÕS §
16. Samuti juhib kassaator tähelepanu sellele, et maksekohustust, mis tuleneb tsiviilõiguslikust lepingust, ei saa siduda kriminaalõigusliku kahjuga, mis peab väljenduma kuritegeliku käitumise konkreetses tagajärjes ja kuulub tuvastamisele. Kuivõrd puudub põhjuslik seos Ü. V. käitumise ja kohtu poolt tuvastatud saabunud tagajärje vahel (liisingulepingust tulenev A. V. maksekohustus), puudub kuriteo objektiivne külg. Peale selle on esimese astme kohus jätnud motiveerimata, miks kohtualuse poolt teostatud kinnipidamisõigus ei põhine seaduslikul alusel, kuid viitab otsuses asjaõigusseaduse sättele: kassaator teeb sellest järelduse, et tegemist on kohtu poolt AKKS § 39 lg 3 p 7 järgi menetlusseaduse olulise rikkumisega. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära kaitsja, kes taotles kassatsioonkaebuse rahuldamist ning prokuröri, kes taotles kohtuotsuste muutmata jätmist, leidis: Kohtuotsused käesolevas kriminaalasjas on seaduslikud ja põhjendatud ning puudub alus nende muutmiseks. Kassaatori viited AÕS §-dele 320 ja 321 ei ole käesolevas kriminaalasjas asjakohased, kuna kinnipidamisõigus kehtib võlausaldaja suhtes, kelle valdusse on võlgniku vara sattunud seaduslikul teel. Seaduslik valdus tekib seaduse või lepingu alusel. Kriminaalasja materjalidest tuleneb, et Ü. V. ja arvuti omaniku või kasutaja vahel polnud sõlmitud tehinguid, mis lubanuks Ü. V.-i arvutit Urania-Com OÜ-st enda valdusse võtta. Samuti pole tuvastatud muud seaduslikku alust arvuti valdama asumiseks. Seega sattus arvuti Ü. V. valdusse mitte seaduslikul alusel, vaid tema poolt rakendatud omavoli tõttu. Sama on apellandile selgitanud ka ringkonnakohus. AÕS § 29 lg 3 kohaselt loetakse asja väärtuseks selle harilikku väärtust, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et arvuti väärtus oli määratud AS Hansa Liising Eesti ja A. V. vahel teostatud tehinguga - kapitalirendi lepinguga nr 26-USE ning kohtud on kahju kindlaksmääramisel õigesti võtnud aluseks mitte ainult tasutud liisingumaksete summa, vaid asja lepinguga määratud koguväärtuse. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tartu Ringkonnakohtu
17. septembri
18. a kohtuotsus jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Mõista Ü. V.-lt välja 1486 (üks tuhat nelisada kaheksakümmend kuus) krooni ja 80 senti kohtukulusid kaitsjatasu näol riigieelarve tuludesse. Kohtuotsus jõustub
19. novembril
20. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Ott Järvesaar Liikmed Jüri Ilvest, Jüri Rätsep