3-1-1-110-99

3-1-1-110-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. novembril 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja R. S. süüdistuses KrK § 1773 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa R. S. kaitsja vandeadvokaat Kalev Lill ja riigiprokurör Marge Püss. I Harju Maakohtu
2. aprilli 1999.a otsusega tunnistati R. S. süüdi KrK § 1773 järgi ja mõisteti karistuseks kuus kuud vabadusekaotust. KrK § 41 lg 1 alusel liideti mõistetud karistusele varasema kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, saades lõplikuks karistuseks üks aasta kuus kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. R. S.-le oli esitatud süüdistus selles, et ta
3. augustil 1998.a kella 23.50 eelneval ajal tarvitas kinnipeetavana X vanglas alkohoolseid jooke. Kohtualuse süü leidis tõendamist protokolliga nr 9 ja tunnistaja vanglainspektor Oleg Mihhini ütlustega. Protokolli kohaselt tuvastati R. S.-l
4. augustil 1998.a kella 00.30 ajal vangla velskri poolt M.-S. indikaatorvahendiga alkohoolne joove. Tunnistaja O. M.-ni ütluste kohaselt järgiti joobeseisundi tuvastamise korda. Kohus leidis, et kuigi R. S. poolt taotletud joobeekspertiis on sisuliselt jäänud teostamata, ei kahanda see protokolli tõenduslikku väärtust. II Harju Maakohtu
5. aprilli 1999.a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualuse kaitsja vandeadvokaat Alar Neilandi. Kaebuse kohaselt rikuti ekspertiisi läbiviimise korda, kuna enne indikaatori kasutamist ei kontrollitud indikaatorvahendi kõlblikkust või töökorras olekut. Kuna R. S. ei nõustunud joobeseisundi tuvastamisega ametiisiku poolt, tulnuks tema suhtes läbi viia meditsiiniline ekspertiis. Selle teostamisel velskri poolt rikuti aga seadust, kuna seda ei tehtud raviasutuses ja seda ei teinud arst. Protokollis ei ole märgitud põhjusi, mis teinuks võimatuks kinnipeetava raviasutusse toimetamise või kiirabi kutsumise. Samuti on alust kahelda tunnistaja O. M.-ni erapooletuses. III Tallinna Ringkonnakohtu
6. septembri 1999.a otsusega jäeti Harju Maakohtu
7. aprilli 1999.a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtukolleegium soostus maakohtu järeldusega, et R. S. oli
8. augusti 1998.a õhtul alkohoolses joobes. Samuti ei leidnud kohus põhjust kahelda tunnistaja O. M.-ni ütlustes. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, mille kohaselt leidis R. S. joobeseisund tõendamist indikaatorvahendi kasutamise protokolliga ja tunnistajate ütlustega. Seega vastasid maakohtu järeldused faktilistele asjaoludele ning puudus alus kohtuotsuse muutmiseks. IV Tallinna Ringkonnakohtu
9. septembri 1999.a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu R. S. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu otsuses puuduvad järeldused apellatsioonkaebuse põhjendatuse või põhjendamatuse kohta ja motiivid, millega kohus on mõned tõendid tagasi lükanud. Lisaks sellele tuleks joobeseisundi tuvastamisel lähtuda võrdse kohtlemise põhimõttest ning arvestada asjaolu, et "Joobeseisundi tuvastamise juhend" koos oma lisadega kehtib ka isikute suhtes, kes viibivad kinnipidamiskohas. Indikaatorvahendite puhul tuleb läbi viia nende eelnev kontroll ning ka positiivse näidu korral on alust vaid kahtlustuseks, peale selle tohib kontrollitav isik taotleda täiendava ekspertiisi läbiviimist. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et oletatava alkoholipruukimise ja öise kontrollimise ajavahemik oli 12 tundi, mis oleks inimese organismis alkoholi põlemise kestvust arvestades tähendanud vähemalt 250 grammi viina tarvitamist, mis aga oli võimatu. Samuti ei pööratud tähelepanu asjaolule, et alkoholi tarvitamise ilmingud puudusid ka vangla direktori arvates. Kaebuses palutakse tühistada Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu süüdimõistvad otsused ning mõista kohtualune õigeks. V Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära kaitsja, kes taotles kohtuotsuste tühistamist kassatsioonkaebuses esitatud motiividel ning prokuröri, kes taotles kohtuotsuste muutmata jätmist, l e i d i s: Vabariigi Valitsuse
10. novembri 1992.a määrusega nr 326 kinnitatud "Joobeseisundi tuvastamise juhend" reguleerib joobeseisundi tuvastamise korda isiku haldusvastutusele võtmisel. Kuna ei kriminaalseaduses ega ka kriminaalmenetlusseaduses pole joobeseisundi tuvastamise korda eraldi reguleeritud, on nimetatud juhend kasutatav ka kriminaalmenetluses, kuid seda vaid kooskõlas kriminaalmenetluse üldsätetega. Alkohoolse joogi arsti ettekirjutuseta tarvitamine kuulub KrK §-s 1773 kirjeldatud kuriteokoosseisu objektiivsesse külge ja tuleb tõendada Kriminaalmenetluse koodeksi neljanda peatüki sätteid järgides. Vastavalt KrMK § 48 lgle 1 on tõenditeks igasugused faktilised andmed, mille alusel kohus teeb seaduses määratud korras kindlaks kriminaalkorras karistatava teo olemasolu või puudumise. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt tuvastatakse need andmed muuhulgas ka tunnistajate ütluste, eksperdi arvamuse ja muude dokumentidega. KrMK § 50 lg 2 sätestab, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu, seega on kõik tõendid kohtu jaoks enne nende hindamist võrdsed. KrMK § 58 lg 1 kohaselt määratakse ekspertiis juhul, kui kriminaalasjas tähtsust omavate asjaolude tuvastamiseks on vaja eriteadmisi. Sama paragrahvi lõikes kaks loetletakse ammendavalt juhtumid, mil ekspertiis on kohustuslik. Joobeseisundi kindlaksmääramine sellesse loetellu ei kuulu Kriminaalasja materjalidest nähtub, et R. S. joobe tuvastas X vangla velsker, seega eriteadmistega isik, kasutades indikaatorvahendit kahe tunnistaja juuresolekul. Kuna R. S. ei nõustunud alkoholijoobe tuvastamisega, teostas sama isik ka joobeekspertiisi. Kuna ekspertiisi ei teostatud terviseasutuse ruumides ega arsti poolt, millega rikuti "Joobeseisundi tuvastamise juhendi" lisa
11. "Meditsiinilise joobeekspertiisi põhinõuded" punkte 1, 2 ja 3, jättis maakohus õigesti selle tõendi arvestamata kui kõlbmatu. Sellest aga ei tulene automaatselt teiste tõendite - alkoholijoobe tuvastamise protokolli ning tunnistajate ütluste kõlbmatus. Vabariigi Valitsuse
12. novembri 1992.a määrusega nr 326 ega selle lisadega pole kehtestatud toiminguid, mida tuleb teostada vahendi korrasoleku määramiseks. Tunnistaja O. M.-ni ütlustest nähtub, et velsker võttis kasutamata indikaatoritoru, murdis selle otsad ära ning kinnitas seejärel toru otsa selle juures olnud koti ja andis R. S.-le puhumiseks. Seega oli indikaatorvahend varem kasutamata ning valmistajatehase poolt garanteeritud komplektsuses ja korras. Kassaatori väide, et tal puudusid alkoholi tarvitamise ilmingud ka vangla direktori arvates, on paljasõnalised, kuna kriminaalasja menetlemisel ei ole seda ametiisikut kordagi üle kuulatud. Sellesisulisi taotlusi pole R. S. ega tema kaitsja eeluurimisel ega ka kohtus esitanud. Nii Harju Maakohus kui ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on hinnanud kõiki esitatud tõendeid kogumis ning tulnud motiveeritult järeldusele R. S. süü tõendatuses. Ülaltoodu põhjal puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil seaduslik alus käesolevas kriminaalasjas tehtud kohtulahendite muutmiseks. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
13. septembri 1999.a kohtuotsus R. S. suhtes jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Mõista välja R. S.-lt riigieelarve tuludesse kaitsjatasu 619 (kuussada üheksateist) krooni ja 50 senti. Kohtuotsus jõustub
14. novembril 1999.a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Ott Järvesaar Liikmed Jüri Ilvest, Jüri Rätsep