3-1-3-17-99

3-1-3-17-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. novembril 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas kohtuvigade parandamise avalduse alusel läbi kriminaalasja V.I. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja § 15 lg 2 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu V.I. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss.
2. V.I. tunnistati
3. märtsi
4. a Tallinna Linnakohtu otsusega süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ja § 15 lg 2 järgi ning teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks ja kuueks kuuks. KrK § 40 alusel loeti ülalnimetatud karistusega kaetuks Tallinna Linnakohtu poolt
5. juunil
6. a mõistetud karistus - üks aasta vabadusekaotust - ning lõplikuks karistuseks loeti üks aasta kuus kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka A.P.. Kohtuotsuse kohaselt püüdsid kohtualused
7. juunil
8. a toime panna vargust, kuid nad peeti sündmuskohal politsei poolt kinni. Daktüloskoopiaekspertiisi tulemina koostatud eksperdi arvamuse kohaselt olid sündmuskohal paiknevatel mitmetel esemetel V.I. sõrmejäljed. Kohtualuste süü luges kohus veel tõendatuks tunnistajate ütlustega, kes nägid korterist väljumas kolme meest, kellest kaks olid kohtualused.
9. Tallinna Linnakohtu
10. märtsi
11. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna Prokuratuuri prokuröri asetäitja Märt Toming. Protestis taotleti Tallinna Linnakohtu otsuse tühistamist V.I-le mõistetud lõpliku karistuse osas. Prokurör rõhutas, et kohtualusele karistuse mõistmisel ei oleks saanud kohaldada KrK § 40 sätteid, kuna V.I. pani uue kuriteo toime päev pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist. Seega oleks tulnud lähtuda KrK § 41-st, s.t karistuse liitmise tulemusel oleks lõplik karistus pidanud kujunema üle ühe aasta ja kuue kuu.
12. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
13. oktoobri
14. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu
15. märtsi
16. a otsus V.I-le mõistetud lõpliku karistuse osas. KrK § 41 alusel liideti linnakohtu poolt mõistetud karistusele osaliselt Tallinna Linnakohtu poolt
17. juunil
18. a mõistetud ärakandmata karistus, mille tulemusel mõisteti lõplikuks karistuseks kaks aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Kohtuasja arutati apellatsiooni korras ilma kohtualuse V.I. osavõtuta. Politsei teatise kohaselt viibis viimane Venemaal ja nii prokuröri kui ka V.I. kaitsja E. Pieli arvamuste kohaselt oli apellatsioonprotesti läbivaatamine võimalik ka ilma kohtualuse osavõtuta. Nõustudes prokuröri ja kaitsja seisukohaga kõnealuses küsimuses sedastas kohtukolleegium, et tegemist on KrMK § 208 lg-s 2 sätestatud võimalusega arutada kriminaalasja ilma kohtualuseta, sest kuna kohtualusel oli alust arvata, et teda võib oodata ees reaalse vabadusekaotusliku karistuse kandmine, hoidiski ta kohtusse ilmumisest kõrvale. Protestilahendades leidis kohus, et kui isik, kelle suhtes on rakendatud KrK § 47 alusel vabadusekaotuse tingimuslikku mittekohaldamist, paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vabadusekaotusega, pööratakse mõistetud karistus täitmisele ja kohus mõistab KrK § 47 lg 5 kohaselt lõpliku karistuse mitme kohtuotsuse järgi KrK § 41 alusel. Seejuures ei tohi lõplik karistus olla ühelgi juhul väiksem tingimisi mõistetud karistusest, sest uue kuriteo toimepanemine pärast süüdimõistva kohtuotsuse tegemist ei tohi viia süüdimõistetu olukorra kergendamisele.
19. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
20. oktoobri
21. a otsuse peale esitas avalduse kohtuvea parandamiseks süüdimõistetu V.I.. Avaldaja leiab, et tegelikult ei ole ta kunagi kohtust kõrvale hoidnud. Oodates ringkonnakohtu istungit, vahetas ta lihtsalt elukohta, millest teavitas ka õiguskaitseorganeid. Vaatamata sellele ei jõudnud kohtukutsed mingil põhjusel temani. V.I. märgib, et kohtuasja arutamine ilma tema osavõtuta on õigustamatu, kuna selle tulemusena ei saanud ringkonnakohus täielikult ette kujutada toimunut ega õigesti hinnata süüdistuse poolt esitatud tõendeid. See omakorda on avaldaja arvates toonud kaasa KrMK §-s 19 sätestatud igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise nõude rikkumise. Avaldaja märgib sedagi, et advokaat E. Piel ei kasutanud kõiki kättesaadavaid ja seaduslikke vahendeid tema õigustamiseks, mis olevatki kaasa toonud tema ebaseadusliku süüditunnistamise. Lisaks eelnimetatule on avaldaja arvates eeluurimisel jäetud teostamata KrMK §-des 136, 137, 141, 153 ja 154 ettenähtud toimingud ning kohtuotsuses pole vastatud kõigile KrMK §-s 263 ettenähtud küsimustele. V.I. poolt kohtuvigade parandamise avalduses antud hinnangu kohaselt on tunnistajate ütlused valed ja absurdsed, daktüloskoopiaekspertiisi tulemused aga müstilised ja kõigi eelduste kohaselt võltsitud. Kokkuvõtvalt taotleb avaldaja enese õigeksmõistmist. II Menetlus Riigikohtus Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas kaitsja kohtuvigade parandamise avalduses sisalduvat taotlust, prokurör taotles ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse muutmata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leidis: Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub üheselt, et V.I. on hoidunud kõrvale kriminaalasja kohtulikust arutamisest apellatsiooni korras. Nii on V.I. jäänud ilmumata Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
22. aprilli
23. a kohtuistungile ja seetõttu on tema suhtes samal päeval tehtud kohtumäärusega (tl 179) kohaldatud sundtoomist. Politseitöötaja poolt
24. mail
25. a koostatud ettekandest (tl 183) nähtub, et puudus võimalus V.I. sundtoomiseks põhjusel, et ta ei viibinud enda väidetavas elukohas aadressil Tallinn, Paekaare 28-
26. Ettekande kohaselt ei osanud ka naabrid nimetada V.I. asukohta. Kuna politsei poolt kohtule esitatud andmete kohaselt ei viibinud kohtualune oma elukohas ja tema asukoht oli teadmata, kuulutati Tallinna Ringkonnakohtu
27. mai
28. a määrusega V.I. põhjendatult tagaotsitavaks ja kohaldati tema tabamise puhuks tõkendina vahi all pidamist. Enam kui kolm kuud hiljem "
29. augustil
30. a on Tallinna Ringkonnakohus saatnud Ida Politseijaoskonnale järelepärimise (tl 189) selle kohta, kuidas kulgeb Tallinna Ringkonnakohtu
31. mai
32. a määruse täitmine. Tallinna Politseiprefektuuri Ida Politseijaoskonna poolt
33. septembril
34. a väljastatud kirjaga (tl 193) teavitatakse ringkonnakohut sellest, et Tallinnas, aadressil P xx-xx paiknev korter, mis V.I. sõnade kohaselt pidi olema tema elukohaks, on tegelikult ära müüdud. Kirjast nähtub samuti, et V.I. ema sõnade kohaselt sõitis tema poeg Venemaale. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et selliste faktiliste andmete pinnalt oli Tallinna Ringkonnakohus õigustatud sedastama, et tegemist on KrMK § 208 lg-s 2 sätestatud olukorraga, mil kriminaalasja võib arutada ilma kohtualuse osavõtuta. V.I. väiteid, nagu oleks ta teavitanud õiguskaitseorganeid elukoha muutustest ja ei ole kõrvale hoidnud kriminaalasja kohtulikust arutamisest on paljasõnalised. Kohtuvigade parandamise avalduses esitatavate muude väidete sisuks on taotlus tuvastada uusi faktilisi asjaolusid " seega taotlus, mis kooskõlas AKKS § 65 lg-s 4 sätestatuga ei kuulu Riigikohtu pädevusse. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p-le 1, § 65 lg-le 3 ja §-le 779, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
35. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
36. oktoobri
37. a otsus jätta muutmata ning süüdimõistetu V.I. avaldus kohtuvigade parandamiseks jätta rahuldamata.
38. Mõista välja V.I-lt riigituludesse kohtukuluna kaitsjatasu summas seitsesada nelikümmend kolm krooni ja nelikümmend senti (743 kr 40 s). Kohtuotsus jõustub
39. novembril
40. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg