lg 3 ja lg 4, § 23, § 41, § 50 ja § 521 lg 1, AS-lt Eesti Ühispank välja mõista 806 113 krooni 49 senti AS Kadarik pankrotivarasse. Hagi põhjenduste kohaselt kuulutati Tallinna Linnakohtu
lg 3 kohaselt isik, kelle valduses on võlgniku vara, teha selle varaga tehinguid alates pankrotiteate ilmumisest ajalehes. Vastavalt sama paragrahvi 4. lõikele on seda sätet rikkudes sõlmitud tehing tühine. Arvelduslaenuleping nr 5172 on laenuleping, millele laienevad TsK §-de 272 ja 273 sätted.
lg 1 kohaselt loetakse pankroti väljakuulutamisega saabunuks võlgniku kõigi võlgade maksetähtpäev ning kostjal tuli esitada oma nõue pankrotimenetluses üldises korras. Kostja asus vastuolus pankrotiseaduse sätetega hageja pankrotivara arvelt ise oma nõudeid rahuldama. Kostja poolt oma nõuete rahuldamine tema valduses oleva pankrotivara arvelt on ühepoolne tehing, mis on tulenevalt
ÜS § 66 lg 5). Tallinna Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Linnakohus on õigesti järeldanud, et pärast pankrotiteate avaldamist olid pangatoimingud, mida tehti pankrotivõlgniku kontole laekunud summadest arvelduskrediidivõlgnevuse kustutamiseks, lubamatud ja ebaseaduslikud. Pankrotiotsuse toimel muutus kogu võlgniku vara pankrotivaraks (
lg 1) ja pank, kelle valduses oli võlgniku vara, ei võinud selle varaga tehinguid teha (
Arvelduskrediidivõlgnevuse kustutamine pankrotivõlgniku arvele laekunud summadest on tehinguks
ÜS § 60 lg 1 mõttes. Panga toimingute tulemusel vähenes vastustaja kohustuste maht - võlg pangale. Kostja rikkus oluliselt
lõike järgi on need tehingud tühised. Tühise tehingu järgi saadu kuulub tagastamisele (TsÜS § 66 lg 5). Kui vara on võlgniku omandist välja läinud tehingu või muu õigustoiminguga, võib haldur selle tehingu või muu õigustoimingu vaidlustada ja vara pankrotivarasse tagasi nõuda ka tsiviilseadustes sätestatud alustel (
Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt on apellatsioonikohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Kuna
lg 3 ja § 521 lg 1 on kohaldatavad üksnes võlgniku vara suhtes, siis ei saa neid asjas kohalda. Raha valduse üleminekul läheb teistsuguse kokkuleppe puudumisel valduse saajale üle ka omand. Ringkonnakohus leidis vääralt, et kostja tegi pärast võlgniku pankrotiteate avaldamist TsÜS § 60 lg 1 mõttes tehingu, s.o õigustoimingu, mis on suunatud tsiviilõiguste ja "kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Väär on lugeda kostja tehinguks arvelduskrediidivõlgnevuse kustutamist pankrotivõlgniku arvele laekunud summadest. Arvelduslaenulepingu p-de 6.1 ja 6.2 kohaselt toimus laenu tagasimaksmine sel teel, et hageja oli kohustatud kustutama deebetsaldo oma kontol, viies konto saldo vähemalt nullini. Seega on raha kandmine lepingus osundatud arvelduskontole käsitletav mitte kostja tehinguna, vaid hageja kohustise täitmisena TsK § 173 lg 1 mõttes. Kostja võttis kohustise täitmise vastu. Tulenevalt TsÜS § 105 lg-st 1 jõustus
lg-s 3 sätestatud võlgniku varaga tehingute tegemise keeld pankrotiteate ajalehes avaldamise päevale järgnevast päevast, s.o
Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele hageja kaebuse väidetega ei nõustunud ning palus jätta kaebuse rahuldamata. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 362 p 5 kohaselt muuta põhjenduste osas. Vastavalt
lg-le 2 on pankrotivara see vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab muul alusel. AÕS § 30 lg-s 1 on sätestatud, et varaks on ka isikule kuuluvad rahaliselt hinnatavad õigused. Nendest sätetest tulenevalt kuulus hageja pankrotivara hulka ka pankroti väljakuulutamise järgselt hageja kontodele, mis asusid AS-s Eesti Ühispank, laekunud raha nõudeõigus. Pankroti väljakuulutamisega saabus hageja kõigi võlgade maksetähtpäev (
lg 1) ning AS Eesti Ühispank arvelduslaenulepingul põhineva nõude rahuldamine võis toimuda ainult pankrotiseaduses ettenähtud korras (
Kolleegium nõustub kohtu seisukohaga, AS Eesti Ühispank ei tohtinud hageja kontodele laekunud raha arvel oma nõuet rahuldada. AS Eesti Ühispank tasaarvestas arvelduslaenulepingu alusel oma nõude ning võlgniku (hageja) nõude, mis tekkis hagejal tema vastu peale pankroti väljakuulutamist raha laekumisega hageja kontodele. Nõuete tasaarvestamise tulemusel vähenes AS Eesti Ühispank nõue hageja vastu viimase kontodele laekunud summade võrra.
lg-s 1 on sätestatud, et nõuet võlgniku vastu, mida saab tema pankroti korral esitada, võib võlausaldaja tasaarvestada nõudega, mis oli võlgnikul tema vastu enne pankroti väljakuulutamist, kui tasaarvestus ei ole seadusega keelatud. Seega polnud AS Eesti Ühispank tehtud tasaarvestus, mis oli lubatud küll arvelduslaenulepinguga, kooskõlas
ÜS § 66 lg 2 kohaselt tühine ning hageja kontodele laekunud raha, mille arvel tasaarvestamine tehti, tuleb vastavalt TsÜS § 66 lg-le 5 hagejale tagastada. Juhindudes TsMS § 362 p-st 5, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. aprilli 1999. a otsus jõusse põhjenduste osas tehtud muudatustega. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Eesistuja J. Odar Liikmed: A. Kull, Luik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.