3-2-1-108-99

3-2-1-108-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. detsembril
2. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, AS Max&Modem esindaja vandeadvokaat A. Hallmägi osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. novembril
4. a Veljo Haameri ja Peeter Parvelo kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. juuni
6. a otsuse Veljo Haameri ja Peeter Parvelo avalduses AS Max&Modem Tartu pankroti välja kuulutamiseks. Veljo Haamer ja Peeter Parvelo palusid Tartu Linnakohtule esitatud pankrotiavalduses välja kuulutada AS Max&Modem Tartu pankrot. Pooled sõlmisid
7. septembril
8. a rendilepingu võlausaldajatele kuuluvas hoones Tartus, Jakobi 23 ruumide kasutamiseks kuni
9. septembrini
10. a. Rentnik võlgneb aprillist augustini
11. a tasumata renti 30 000 krooni ning viivistena 20 136 krooni ega tasunud võlga ka pärast pankrotihoiatust. Võlgnik väitis, et ta esitas
12. märtsil
13. a hagiavalduse V. Haameri ja P. Parvelo vastu
14. septembril
15. a sõlmitud rendilepingu tühisuse tunnustamise nõudes. Vastavalt PankrS §-le 11 lg 3 p 1 ei ole võlausaldajate nõue selge, kuna võlgnik on vaidlustanud nõude aluseks oleva tehingu selle tühisuse tõttu. Tartu Linnakohus jättis
16. märtsi
17. a otsusega pankrotiavalduse rahuldamata ning mõistis võlausaldajatelt välja solidaarselt ajutise pankrotihalduri tasu 3450 krooni ajutise pankrotihalduri Jaan Aavakivi kasuks. Veljo Haamerilt mõistis kohus riigituludesse välja kohtukulud 61 krooni 40 senti. Kohus tühistas pankrotiavalduse tagamise ja tagastas Tartu Linnakohtu deposiitarvelt 60 000 krooni AS Poniard arvelduskontole Eesti Ühispangas. Linnakohus leidis, et pankrotiavalduse põhjenduseks olev nõue ei olnud selge, kuna on vaidlustatud tsiviilkohtumenetluse korras esitatud hagiga. Samuti ei ole võlgnik maksujõuetu, kuna tema majanduslik seis on likviidne. Veljo Haameri ja Peeter Parvelo apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ilmunud nad
18. märtsil
19. a kohtuistungile. PankrS § 13 lg 3 sätestab üheselt, et kui pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ei ilmu lõikes 2 nimetatud eelistungile või kohtuistungile, jätab kohus pankrotiavalduse läbi vaatamata. Apellandid palusid Tartu Linnakohtu otsuse tühistada ja jätta nende pankrotiavalduse läbi vaatamata. Tartu Ringkonnakohus leidis
20. juuni
21. a otsusega, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole sisulist alust. Otsuse motiivide kohaselt on võlausaldajate väited küll õiged, kuid kuna kohus tegi pankrotiavalduse rahuldamata jätmise otsuse, siis ei ole sisulist põhjust vaidlustatud otsust ainuüksi vormilistel kaalutlustel tühistada. Ringkonnakohus leidis, et nii pankrotiavalduse otsusega rahuldamata jätmisel kui ka määrusega läbi vaatamata jätmisel on sisuliselt sama õiguslik tagajärg " pankrotti välja eikuulutata. Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Kassatsioonkaebuses paluvad võlausaldajad Veljo Haamer ja Peeter Parvelo tühistada ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses. Kohtud jätsid kohaldamata PankrS § 13 lg 3 sätestatu. Linnakohtul puudus selle sätte kohaselt õigus asja sisuliselt lahendada. Võlausaldajate kohtuistungile mitteilmumisel tulnuks pankrotiavaldus jätta läbi vaatamata. Võlausaldajad ei nõustu nendelt pankrotimenetluse kulude välja mõistmisega. Võlgnik kassatsioonkaebust ei tunnista, sest tegemist on teadvalt vale pankrotiavaldusega ning pankrotimenetluse kulude jätmine võlausaldajate kanda on seepärast põhjendatud. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p 2 alusel PankrS § 13 lg 3 sätestab üheselt, et kohus jätab pankrotiavalduse läbi vaatamata, kui pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ei ilmu eelistungile või kohtuistungile. See pankrotiseaduse säte omab protsessuaalse sanktsiooni tähendust pankrotiavalduse esitaja vastu, et tagada tema kohtusse ilmumine esitatud avalduse arutamiseks ja vältida järelemõtlematu pankrotiavalduse esitamist. Kohtuotsust tehes asus kohus asja sisuliselt arutama, milleks tal pankrotiseaduse kohaselt alus puudus. Kuna ringkonnakohtul ei olnud seaduse kohaselt valikuvõimalust ja asja sisulise lahendamise ja asja läbivaatamata jätmise instituudi õiguslikud tagajärjed on erinevad, siis ei ole asjakohane ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt nii pankrotiavalduse otsusega rahuldamata jätmisel kui ka määrusega läbi vaatamata jätmisel on sama õiguslik tagajärg " pankrotti välja ei kuulutata. Avalduse läbi vaatamata jätmine PankrS § 13 lg 3 alusel ei välista iseenesest ajutise halduri tasu (PankrS § 121 lg 5 ja 6) väljamõistmist pankrotiavalduse esitajatelt, kuigi seadus seda otseselt ei reguleeri. Kohtu nimetatud ajutisel pankrotihalduril on algatatud pankrotimenetluses kohtu määramisel õigus oma ülesannete täitmise eest saada tasu ja hüvitist ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste katteks. Avalduse läbi vaatamata jätmisel PankrS § 13 lg 3 alusel on pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja kohustatud PankrS § 121 lg 6 mõtte kohaselt kulutused kandma analoogiliselt PankrS § 98 lg 4 sätestatuga. Ebaõige oli aga võlausaldajate suhtes solidaarvastutuse rakendamine pankrotimenetluse kulude osas. Seadus ei anna alust pankrotimenetluse kulude solidaarseks väljamõistmiseks. Juhindudes TsMS § 362 p 2, kolleegium otsustas: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
22. juuni
23. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Peeter Parvelole
24. juulil
25. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa