← Eesti

3-3-1-42-99

3-3-1-42-99 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

  1. novembril 1999 Voldemar Grossi esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine maa ostueesõigusega erastamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel vaatas
  2. oktoobril
  3. a. avalikul kohtuistungil läbi Voldemar Grossi esindaja kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  4. juuni
  5. a. määruse ja
  6. juuni
  7. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/186/
  8. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Voldemar Gross, tema esindajad Voldemar Gross ja vandeadvokaat Indrek Koolmeister, Tõnis Kaasik ja tema esindaja vandeadvokaat Maidu Kaasik ning Viimsi Vallavalitsuse esindaja vandeadvokaadi vanemabi Tiit Vajak. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Harjumaal Viimsi vallas Tammneeme külas asub Voldemar Grossile kuuluv aiamaja. See paikneb endise aianduskooperatiivi "Tädu" krundil nr. 8, mille suurus on 957 m
  9. Et V. Gross töötas Viimsi Metskonnas metsavahina, anti talle Tallinna Rohelise Vööndi Metsamajandi
  10. juuni
  11. a. käskkirjaga nr. 106 kasutada ametimaa 0,15 ha. V. Gross esitas
  12. juunil 1992 Viimsi Vallavalitsusele avalduse, milles palus Viljandimaa Karksi vallas asuvat õigusvastaselt võõrandatud maa (6800 m2) asendamist maaga Viimsi vallas. V. Gross taotles kokku 7757 m2 maa erastamist. Viimsi Vallavolikogu
  13. oktoobri
  14. a. otsusega nr. 236 määrati Maareformi seaduse § 9 lg. 9 alusel V. Grossile kuuluvate hoonete teenindamiseks vajaliku maa suuruseks 0,35 ha. Harjumaal Viimsi vallas Tammneeme külas asub Tõnis Kaasikule kuuluv elamu. Viimsi metskonna metsaülema
  15. märtsi
  16. a. käskkirjaga nr. 6/a anti T. Kaasikule elumaja ja kõrvalhoonete juurde ajutiselt kasutada 0,25 ha õue-aiamaad.
  17. märtsil 1995 esitas T. Kaasik Viimsi Vallavalitsusele avalduse ca 30 ha maa ostueesõigusega erastamiseks. Viimsi Vallavalitsuse
  18. veebruari
  19. a. korraldusega nr. 321 "Maa ostueesõigusega erastamise võimalikkusest" võimaldati T. Kaasikul Maareformi seaduse § 9 lg. 1 ja § 22 lg. 1 alusel ostueesõigusega erastada Viimsi vallas Tammneeme külas asuv Osvaldi maaüksus suurusega 5164 m2, määrati maa maksustamishind, sihtotstarve ja muud erastamise tingimused. Viimsi Vallavalitsuse
  20. septembri
  21. a. korraldusega nr. 2328 "Maa ostueesõigusega erastamine" erastati T. Kaasikule 5164 m2 suurune Osvaldi maaüksus, määrati erastatava maa maksumus, loeti maakasutuse sihtotstarbeks elamumaa, kinnitati maa ostu-müügi hind ja määrati muud erastamise tingimused. Korralduse õiguslike alustena märgiti MRS §-d 9 lg. 1 p. 2, 20 lg. 1, 21 lg. 1, 22 lg. 1, 223 lg. 1 ja 2, 23 lg. 5 ja 6, Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lg. 10, Maa hindamise seaduse § 12 lg. 2, Vabariigi Valitsuse
  22. jaanuari
  23. a. määrusega nr. 36 kinnitatud "Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise alused", Vabariigi Valitsuse
  24. novembri
  25. a. määrusega nr. 267 kinnitatud "Maa ostueesõigusega erastamise kord" ning Viimsi Vallavalitsuse
  26. veebruari
  27. a. korraldus nr.
  29. oktoobril 1998 esitas V. Grossi esindaja V. Gross Harju Maakohtu halduskohtunikule kaebuse, milles palus tunnistada Viimsi Vallavalitsuse
  30. veebruari
  31. a. korralduse nr. 321 seadusevastaseks ja selle korralduse alusel välja antud dokumendid õigustühiseks.
  32. detsembril 1998 esitas V. Gross halduskohtunikule kaebuse Viimsi Vallavalitsuse
  33. septembri
  34. a. korralduse nr. 2328 seadusevastaseks tunnistamiseks. Kaebuses paluti kohtul peatada kaevatud korraldusele järgnevate õigustoimingute tegemine. Kaebaja leidis, et vaidlustatud korraldused rikuvad tema kui teise ostueesõigust omava isiku õigusi, sest nende korraldustega erastati T. Kaasikule 0,3 ha maad, mis oli viimase 16 aasta jooksul kaebaja kasutuses ja mille erastamist on ta taotlenud alates
  35. aastast. Kaebaja väitis, et vaidlustatud korraldustes on õigusliku alusena ebaõigesti märgitud Maareformi seaduse § 9 lg. 1, sest erastatav maatükk ei asu õigusvastaselt võõrandatud maal. Kaebaja leidis, et tema õigus ostueesõigusega erastada seda maad tuleneb MRS §dest 2 ja 22 lg. 1 ning Maa ostueesõigusega erastamise korra punktidest 10.3, 11.2 ning
  36. Viimsi Vallavalitsuse
  37. detsembri
  38. a. korraldusega nr. 3607 muudeti vallavalitsuse
  39. veebruari
  40. a. korralduse nr. 321 põhjendavat osa ja korralduse õiguslikku alust ning leiti, et õige on korralduses viidata Maareformi seaduse §-dele 20 lg. 1, 21 lg. 1, 22 lg. 1, 221 lg. 2 ja 6, 222 lg. 1, 223 lg. 1, 23 lg. 1, 5 ja 6, Maakorraldusseaduse §-le 5, Vabariigi Valitsuse
  41. novembri
  42. a. määrusega nr. 267 kinnitatud "Maa ostueesõigusega erastamise korra" punktidele 13 ja
  43. Korralduses märgiti, et vallavalitsus andis sellesisulise korralduse, "arvestades maa ostueesõigusega erastamise avaldust, kaalunud maa otstarbeka kasutamise vajadusi ja asjaolu, et taotleja on erastataval maal asuvad hooned omandanud seaduslikul alusel". Viimsi Vallavalitsuse
  44. märtsi
  45. a. korraldusega nr. 584 muudeti vallavalitsuse
  46. septembri
  47. a. korralduse nr. 2328 punkti 1 õigusliku aluse osas, pidades vajalikuks viidata MRS §-dele 20 lg. 1, 21 lg. 1, 22 lg. 1, 221 lg. 2 ja 6, 222 lg. 2, 223 lg. 1 ja 2 ning lg. 4 p. 1, 23 lg. 5 ja 6, Maa hindamise seaduse §-le 12 lg. 2, Vabariigi Valitsuse
  48. novembri
  49. a. määrusega nr. 267 kinnitatud Maa ostueesõigusega erastamise korra punktile 23, Harju maavanema ja Viimsi Vallavolikogu esimehe vahel
  50. aprillil
  51. a. sõlmitud kokkuleppele ning võtta arvesse vallavalitsuse
  52. veebruari
  53. a. korraldust nr. 321 ja
  54. detsembri
  55. a. korraldust nr.
  56. Harju Maakohtu halduskohtuniku
  57. märtsi
  58. a. määrusega liideti V. Grossi kaebused ühte menetlusse. Harju Maakohtu halduskohtuniku
  59. mai
  60. a. otsusega jäeti V. Grossi kaebused rahuldamata. Halduskohtunik asus seisukohale, et vaidlustatud korralduste andmisel arvestati mõlema ostueesõigusega maa erastaja õigusi. Kaevatud korraldused on kooskõlas MRS §-ga 221 ja Maa ostueesõigusega erastamise korra sätetega. Halduskohtunik leidis, et T. Kaasikul oli õigus ostueesõigusega erastada elamu juurde MRS § 9 lg. 2 järgi kuni 50 ha maad, sest tema elamu asub hajaasustusega alal. Kuna V. Grossile kuuluv aiamaja asub tiheasustusega alal, siis on tal õigus ostueesõigusega erastada maad MRS §-s 7 sätestatud ulatuses. V. Grossi kasutuses oli aianduskrunt suurusega 957 m
  62. a. eraldati tema kasutusse 0,15 ha ametimaad. Kuna ametimaa oli looduses piiritlemata, pidas kohus alusetuks kaebaja väidet, et T. Kaasikule ostueesõigusega erastatud maa ongi kaebajale eraldatud ametimaa. Kohus leidis, et see oli vaba maa, mis polnud seaduses ettenähtud korras antud kellelegi kasutada. Alusetuks pidas kohus kaebaja väidet, et antud juhtumil ei võinud Viimsi Vallavalitsus muuta vaidlustatud korralduste sõnastust. V. Gross esitas Harju Maakohtu halduskohtuniku selle otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja teha uus otsus ning tunnistada Viimsi Vallavalitsuse
  63. veebruari
  64. a. korraldus nr. 321 ja
  65. septembri
  66. a. korraldus nr. 2328 seadusevastasteks. Apellant leidis, et Viimsi Vallavalitsus on määranud T. Kaasikule erastamiseks põhjendamatult suure maatüki ja see hõlmab ka tema kasutuses olevat ametimaad. Vallavalitsus pole teinud Maakorraldusseaduses ettenähtud toiminguid. Halduskohtunik rikkus HKS § 19 lg. 2, sest ta ei andnud õiguslikku hinnangut kaebaja väidetele vallavalitsuse poolt Maakorraldusseaduse sätete rikkumise kohta. Kohus jättis tunnistajate või eksperdi abil välja selgitamata kaebaja kasutuses olnud ametimaa asukoha.
  67. juunil 1999 asus Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium koosseisus Lilianne Aasma, Silvia Truman ja Allar Jõks läbi vaatama V. Grossi apellatsioonkaebust Harju Maakohtu halduskohtuniku
  68. mai
  69. a.otsuse peale. Kohtuistungil esitas V. Gross taanduse kohtunik L. Aasma vastu, väites, et lubamatu on kohtuniku korduv osavõtt sama asja läbivaatamisest. Ringkonnakohtu, mille koosseisus oli L. Aasma,
  70. mai
  71. a. otsus haldusasjas nr. II-3/182/98 tühistati Riigikohtu halduskolleegiumi
  72. oktoobri
  73. a. määrusega. Ringkonnakohtu
  74. juuni
  75. a. määruses leiti, et taandus on põhjendamatu, ja seepärast jäeti V. Grossi see taotlus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  76. juuni
  77. a. otsusega haldusasjas nr. II-3/186/99 jäeti halduskohtuniku
  78. mai
  79. a. otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et Viimsi Vallavalitsus on T. Kaasikule erastatava maa suuruse ja piirid kindlaks määranud kooskõlas Maareformi seaduse § 221 lõikega 6 ja Vabariigi Valitsuse
  80. novembri
  81. a. määrusega nr. 267 kinnitatud Maa ostueesõigusega erastamise korraga. Ringkonnakohus märkis, et Eesti NSV maakoodeksi § 174 järgi anti töötajatele ametimaa ettevõtte, organisatsiooni või administratsiooni otsusega. Vastavalt sama koodeksi §-le 175 lõikele 1 tuli ametimaa piirid tähistada looduses esmase maakasutaja või küla töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee poolt. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tuli ametimaa piiride tähistamise kohta koostada akt maa eraldamisest looduses. Maakoodeksi § 42 lg. 3 kohaselt tõendab teisest maakasutusõigust vaid maatüki looduses piiristamise akt. Haldusasja materjalidest nähtuvalt otsustati Tallinna Rohelise Vööndi Metsamajandi
  82. juuni
  83. a. käskkirjaga nr. 106 anda V. Grossile 0,15 ha ametimaad, kuid asjas puuduvad tõendid selle kohta, et V. Grossile oleks täiendavalt antud 0,15 ha ametimaad, ning et ametimaa piiride kohta oleks koostatud maa looduses eraldamise akt. Ringkonnakohus leidis, et Viimsi endise metsaülema seletust, Harjumaa Metsaameti ja Viimsi Metskonna kirju V. Grossi ametimaa asukoha kohta ei saa käsitada seaduses ettenähtud korras ametimaa looduses piiritlemisena. V. Grossi esindaja V. Gross esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu halduskohtuniku
  84. mai
  85. a. otsuse, Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  86. juuni
  87. a. määruse ja
  88. juuni
  89. a. otsuse ning teha uus otsus, millega tunnistada Viimsi Vallavalitsuse
  90. veebruari
  91. a. korraldus nr. 321 ja
  92. septembri
  93. a. otsus nr. 2328 täielikult seadusevastasteks. Kassaator leiab, et vaidlustatud korralduste andmisel kohaldas Viimsi Vallavalitsus alusetult MRS § 9 lg. 1, rikkus Vabariigi Valitsuse
  94. novembri
  95. a. määruse punktis 132 sätestatud maa suuruse ja piiride määramise protseduurilisi nõudeid. Kassaatori arvates rikkus halduskohus HKS § 19 lg. 2, sest võttis kohtuotsuse tegemisel arvesse vaidlustatud korralduste muutmise korraldusi, mis olid vallavalitsuse poolt antud 1 kuni 3,5 kuud pärast kaebuse esitamist halduskohtusse. Ringkonnakohus rikkus HKS § 27 lg. 2 ja TsMS § 330 lg.
  96. Ringkonnakohtu otsuses pole pööratud tähelepanu apellandi väidetele. Mõlemad kohtud tegid teadvalt vale kohtuotsuse. Kassaatori arvates ignoreeris kohtunik kaebaja taotlust välja selgitada Tallinna Rohelise Vööndi Metsamajandi käskkirjaga eraldatud metsavahi ametimaa asukoht. Kohtud pole järginud Maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 13 alapunkti 2, punkti 131, punkti 132 alapunkte 3, 7 ja 8 ning Vabariigi Valitsuse
  97. juuni
  98. a. määruse nr. 144 punkti 4 alapunkte 1 ja 2 ning Maakorraldusseaduse § 2 lg. 2, § 4 lg. 3 p. 2, § 24 lg. 1 ja lg. 2 ning § 31-
  99. Kassaator väidab, et ta on veendunud kohtunik L. Aasma erapoolikuses. Seepärast peab ta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  100. juuni
  101. a. määrust ebaõigeks. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Viimsi Vallavalitsus, et ringkonnakohus on otsuse tegemisel lähtunud seadustest. Seaduslik on ka ringkonnakohtu
  102. juuni
  103. a. määrus. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis:
  104. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg. 3 kohaselt on ehitise omanikul õigus saada maa omanikuks Maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras. MRS § 221 lg. 1 järgi võib ostueesõigusega maad erastada selle seaduse §-des 7, 8, 9, 10 ja 21 sätestatud ulatuses, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lõige 6 sätestab, et erastatava maa suuruse ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse ja piiride muutmine on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas. Tiheasustusega alal asuvale elamule määratakse teenindamiseks vajaliku maa suurus ja piirid MRS § 7 lõikes 5 sätestatud alustel. Vaidlustatud korralduste andmise ajal kehtis see säte redaktsioonis: "Erastatava maa suuruse ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks väljaspool linnu kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras ning linnades kohalik omavalitsus planeerimis- ja ehitusseaduses sätestatud korras. Ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse muutmine on planeeringu nõuete kohaselt otstarbekas. Kui ehitise omanikule anti hoonestamiseks ainult osa tema kasutuses olevast maast, loetakse ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka kogu tema kasutuses olev maa, kui see on planeeringu kohaselt otstarbekas ja kui maa on kasutusse võetud enne Aluste jõustumist". Seega omab antud haldusasjas tähtsust asjaolu, kas ehitised, mille juurde maad erastatakse, asuvad linnaga võrdsustatud tiheasustusega alal või väljaspool linna piire asuval maal.
  105. Maa ostueesõigusega erastamisel peab valla- või linnavalitsus kontrollima, kas taotletaval maal ei asu teistele isikutele kuuluvaid ehitisi või kas sellele maale ei ole naabruses asuvate ehitiste omanikud esitanud maa erastamise taotlusi. Mitme ostueesõigust omava isiku taotluse korral peab valla- või linnavalitsus püüdma leida maa jagamisel kõigi osapoolte huve arvestava lahenduse ja kooskõlas planeeringu ning maakorralduse nõuetega määrama ehitise igale omanikule erastatava maa suuruse ja piirid.
  106. Maakorraldusseaduse §-s 5 on sätestatud maakorralduse põhinõuded, mis on seadusest, tehnilistest ja majanduslikest teguritest tulenevad tingimused, mille täitmine tagab kinnisasja otstarbeka kasutamise ja majandamise. Kinnisasja moodustamisel tuleb lähtuda sellest, et kinnisasi sobiks ettenähtud sihtotstarbeks, et kinnisasjale oleks tagatud otstarbekas juurdepääsutee, et oleks välditud kinnisasja kiildumine ja ribasus, et oleks tagatud kinnisasja terviklikkus ja otstarbekas kuju, lihtsad piirid ning et oleks arvestatud ka looduslike piiridega.
  107. Vabariigi Valitsuse
  108. novembri
  109. a. määrusega nr. 267 kinnitatud Maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 8 kohaselt algab maa ostueesõigusega erastamise menetlus avalduse esitamisega erastatava maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele. Sama korra punkti 11 alapunkti 1 järgi lisatakse maa ostueesõigusega erastamise avaldusele ehitise omandiõigust tõendavad dokumendid (hooneregistri teatis, seaduslikus korras väljaantud ehitusluba, väljavõte ehitusloa väljaandmise registrist, suvila või aiamaja üleandmis-vastuvõtmisakt, ostu-müügileping vms.) Nimetatud punkti alapunkt 2 sätestab, et avaldusele lisatakse avaldaja valduses olevad senist maakasutusõigust tõendavad dokumendid (maa kasutamiseks andmise otsus, maa looduses eraldamise akt, krundi plaan vms.) ja maa plaanid. Nimetatud sättest ei tulene, et senise maakasutusõiguse tõendamiseks peab avaldaja esitama tingimata kõik loetletud dokumendid, s.o. maa kasutamiseks andmise otsuse, maa looduses eraldamise akti ja krundi plaani. Antud haldusasjas leidis ringkonnakohus, et Tallinna Rohelise Vööndi Metsamajandi
  110. juuni
  111. a. käskkirjaga nr. 106 otsustati anda V. Grossile 0,15 ha ametimaad, kuid märkis, et asjas puuduvad tõendid selle kohta, et "ametimaa piiride tähistamise kohta oleks koostatud Eesti NSV maakoodeksis nõutud maa looduses eraldamise akt". Ringkonnakohus, viidates Eesti NSV maakoodeksi §-le 175 lg. 1 ja 2 ning §-le 42 lg. 3, asus seisukohale, et pole tõendatud V. Grossi maakasutusõigus ametimaale, märkides, et endise "Viimsi metsaülema seletust ning Harjumaa Metsaameti ja Viimsi Metskonna kirju V. Grossi ametimaa asukoha kohta ei saa käsitleda seaduses ettenähtud korras ametimaa looduses piiritlemisena". Ringkonnakohtu otsuses viidatud Eesti NSV maakoodeksi §-d 42, 174 ja 175 on tunnistatud kehtetuks
  112. oktoobril
  113. a. vastu võetud ja
  114. detsembril
  115. a. jõustunud Asjaõigusseaduse rakendamise seadusega. Ringkonnakohtu seisukoht, et senist maakasutusõigust tõendavaks dokumendiks on vaid maa looduses eraldamise akt, on ekslik ega ole kooskõlas kehtiva seadusandlusega. Senist maakasutusõigust tõendavaks dokumendiks on eelkõige maa kasutamiseks andmise otsus. See tuleneb MRS §-st 7 lg. 5, mis sätestab, et elamu "teenindamiseks vajaliku maa hulka arvatakse kogu elamuomaniku õiguslikus kasutuses olev maa. Maakasutus loetakse õiguslikuks, kui: 1) maa kasutamiseks andmise otsus on pädeva organi või ametiisiku poolt vastu võetud enne Aluste jõustumist; 2) maa kasutamist tõendatakse maarendise (maamaksu) tasumise kviitungiga või muu dokumendiga, mis on välja antud enne Aluste jõustumist". Käesoleva haldusasja juures olevas T. Kaasiku maa ostueesõigusega erastamise toimikus on Viimsi metskonna metsaülema
  116. märtsi
  117. a. käskkiri nr. 6/a, millega anti T. Kaasikule ajutiselt kasutada temale kuuluva elamu juurde 0,25 ha õue-aiamaad ja õue-aiamaa plaan, mille kohaselt õue-aiamaa üldpindala oli 2500 m
  118. Haldusasja juurde pole võetud V. Grossi kui teise ostueesõigust omava isiku maa erastamise toimikut, milles võivad olla selle haldusasja lahendamisel tähtsust omavaid dokumente.
  119. Maakatastriseaduse § 20 lg. 5 kohaselt võib maa tagastamisel, erastamisel, munitsipaliseerimisel ja riigi omandisse jätmisel moodustada katastriüksusi ja koostada maaüksuse plaane plaani- ja kaardimaterjali alusel ilma katastrimõõdistamiseta. Kui avaldaja taotleb katastriüksuse moodustamist plaani- ja kaardimaterjali alusel, siis tuleb Maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 11 alapunkti 7 järgi lisada avaldusele avaldaja kinnitus selle kohta, et erastatavale maale jäävad üksnes talle kuuluvad ehitised, ning erastatavale maale jäävate ehitiste loetelu. Katastriüksuse moodustamisel plaani- ja kaardimaterjali alusel tuleb juhinduda Maakatastriseaduse § 20 lõigetest 5, 51 ja 52 ning Vabariigi Valitsuse
  120. aprilli
  121. a. määrusega nr. 88 kinnitatud Plaani- või kaardimaterjali alusel katastriüksuse moodustamise korrast. Kui maa taotleja soovib katastriüksuse mõõdistamist, koostab maamõõtja vastavalt Maa ostueesõigusega erastamise korra punktile 14 katastriüksuse (erastatava maaüksuse) moodustamise toimiku. Toimikusse lisatakse järgmised dokumendid: taotleja tellimus katastriüksuse moodustamise kohta või vastav leping, katastriüksuse plaan, piiriprotokoll (piirikirjeldus), kitsenduste kohaldamise taotlus(ed) või toimiku koostaja märkus vastava taotluse puudumise kohta, katastriüksuse asukoha skeem ja muud katastrimõõdistamise materjalid (eksplikatsioon, koordinaatide kataloog vms.). Maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 15 järgi esitab kohalik omavalitsus pärast katastriüksuse moodustamist litsentsi omava maamõõtja poolt oma otsuses järgmised maa erastamise seisukohalt olulised tingimused: maa ostueesõigusega erastamise õiguslik alus koos viitega Maareformi vastavale sättele, andmed erastamist taotleva isiku kohta, maa asukoht, pindala, maa sihtotstarve, maa maksustamishind ning vajadusel muud maa erastamise tingimused. Halduskohtule esitatud kaebuses ja apellatsioonkaebuses väitis V. Gross, et vaidlustatud korraldusi andes rikkus Viimsi Vallavalitsus maa ostueesõigusega erastamisel protseduurilisi nõudeid, sest teda kui Osvaldi maaüksuse piirinaabrit ja kui isikut, kes taotles sellest maaüksusest 0,15 ha erastamist, ei kaasatud maa erastamise eeltoimingute tegemisse. Ringkonnakohus on jätnud apellandi need väited tähelepanuta. Kohtutoimikute materjalidest ja ringkonnakohtu otsusest ei selgu, kas Viimsi vallas Tammneeme külas asuv Osvaldi maaüksus moodustati plaani- ja kaardimaterjali alusel või mõõdistamise teel. Haldusasja materjalide juurde pole võetud selle katastriüksuse (erastatava maaüksuse) moodustamise toimikut. Seega rikkus ringkonnakohus TsMS § 330 lg. 4 ja
  123. Väär on kassaatori seisukoht, et asja on lahendanud ebaseaduslik kohtukoosseis. Ebaseaduslik kohtukoosseis oleks olnud siis, kui sellesse oleks kuulunud kohtunik, kelle suhtes on kindlaks tehtud mõni TsMS §-s 18 lõikes 1 punktides 1 ja 2, lõikes 2 või §-s 19 nimetatud asjaolu. Seepärast tuleb jätta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  124. juuni
  125. a. määrus muutmata. Eeltoodu põhjal kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  126. juuni
  127. a. otsus tuleb tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Juhindudes HKS §-dest 57 p. 2 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada Voldemar Grossi esindaja Voldemar Grossi kassatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  128. juuni
  129. a. otsus haldusasjas nr. II-3/186/99 ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Tagastada Voldemar Grossile kassatsioonikautsjon 625 (kuussada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub
  130. novembril 1999 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.