3-1-1-111-99

3-1-1-111-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. detsembril 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja R. M. süüdistuses KrK § 113 järgi. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa süüdimõistetu R. M., tema kaitsja vandeadvokaat Aivar Raudsik, kannatanu A. T. ja riigiprokurör Marge Püss. I Kriminaalmenetluse senine käik
2. R. M. oli kohtu alla antud süüdistatuna KrK § 113 järgi selles, et ta
3. mail
4. a Jõgeva maakonnas X vallas Y külas enda elukohas elumaja ees lõi käte ja jalgadega A. T-t tekitades viimasele füüsilist valu ja kergeid lühiajalist terviseriket põhjustanud kehavigastusi.
5. Jõgeva Maakohtu
6. mai
7. a otsusega mõisteti R. M. õigeks. Kannatanu A. T. tsiviilhagi kohtualuse vastu 100 000 krooni nõudes jäeti läbi vaatamata.
8. Jõgeva Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonprotesti prokurör A. Hinto ja apellatsioonkaebuse kannatanu A. T. Prokurör leidis protestis, et kohtuotsus on ebaseaduslik ja põhjendamatu, sest kohtuotsuses sisalduvad kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele, ebaõigesti on kohaldatud kriminaalseadust ning oluliselt on rikutud kriminaalmenetluse seadust. Kannatanu A. T. taotles apellatsioonkaebuses R. M. süüditunnistamist KrK § 182 järgi ja tema karistamist selles süüdistuses vabadusekaotusega 4 aastaks ja 11 kuuks. Täiendavalt taotles kannatanu R. M. kriminaalvastutusele võtmist ka KrK § 129 lg 2, § 172 ja § 175 järgi ning tunnistaja L. M. kriminaalvastutusele võtmist KrK § 17 lg 6 - § 182 ning § 174 lg 2 ja § 130 järgi.
9. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
10. septembri
11. a otsusega tühistati Jõgeva Maakohtu
12. mai.
13. a otsus R. M. õigeksmõistmises KrK § 113 järgi. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tegi uue otsuse ja mõistis R. M. süüdi KrK § 113 järgi ning karistas teda rahatrahviga 100 päevamäära s.o 2800 krooni. A. T. tsiviilhagi R. M. vastu 100 000 krooni nõudes jäeti KrMK § 270 alusel lahendamiseks tsiviilkohtumenetluse korras. Ühtlasi mõisteti R. M.-lt välja 500 krooni A. T. kasuks riiete rikkumisega tekitatud kahju katteks. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on ebaõigesti jätnud kõrvale rea tõendid ja seetõttu vääralt väitnud, et süüstavatest tõenditest on arvestatavad üksnes kannatanu ütlused. Ringkonnakohtu otsuses rõhutatakse, et kannatanu ütlused on kinnitust leidnud ka rea teiste tõenditega.
14. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
15. septembri
16. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse R. M. kaitsja vandeadvokaat A. Raudsik, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Kassaator leiab oma kaebuses, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust ning oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust. Kassatsioonkaebuses sisalduvad põhilised väited ja argumendid on järgmised:
17. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on R. M. süüdimõistmisel tuginenud sisuliselt ainuüksi kannatanu vastuolulistele ütlustele, jättes kõrvale kohtualuse süüd kõrvaldavad tõendid. Samuti märgib kassaator, et ringkonnakohtu otsuses puuduvad motiivid, miks on jäetud arvestamata kohtualuse süüdimõistmist välistava tunnistaja L. M. ütlustega. Kassatsioonkaebuses leitakse, et "kuna L. M. on järjekindlalt ja korduvalt kinnitanud, et kohtualuse poolt ei põhjustatud kannatanule kehavigastusi, on tegemist sisuliselt alibiga".
18. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on rikkunud süütuse presumptsiooni printsiipi, märkides kohtuotsuses, et "ringkonnakohtule ei ole esitatud mingeid andmeid, et kannatanu võis need vigastused saada kusagil mujal".
19. Eraldi tõstatatakse kassatsioonkaebuses kuriteo aegumise küsimus. Kassaator ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
20. märtsi
21. a otsuses A. K. süüdistusasjas KrK § 113 järgi esitatud seisukohaga, et kriminaalvastutusele võtmise aegumistähtaega arvutatakse kuni süüdistatava kohtu alla andmise päevani. II Menetlus Riigikohtus Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ning ära kuulanud R. M. ja tema kaitsja seletuse, milles toetati kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust, samuti kannatanu ja prokuröri seletuse, milles taotleti kaebuse rahuldamata jätmist, leidis:
22. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks muuta Riigikohtu praktikas kriminaalvastutusele võtmise aegumise küsimuses valitsevat seisukohta.
23. Nõustuda tuleb kassatsioonkaebuses väidetuga, et ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses motiivina esitatud väide, et "ringkonnakohtule ei ole esitatudmingeid andmeid, et kannatanu võis need vigastused saada kusagil mujal" võib olla käsitatav süütuse presumptsiooni printsiibi rikkumisena.
24. Nõustuda tuleb kassaatoriga ka selles, et ringkonnakohus on tõendite analüüsimisel ja hindamisel jätnud põhjendamatult täiesti kõrvale tunnistaja L. M. ütlused " tõendi, millele eeskätt tugineti Jõgeva Maakohtu poolt R. M. õigeksmõistmisel. Ringkonnakohus on mõistetavalt õigustatud hindama tõendeid teisiti kui seda on teinud esimese astme kohus. Kuid ringkonnakohus ei ole õigustatud hindama tõendeid valikuliselt ja esimese astme kohtu poolset tõendite hindamist ignoreerivalt. Selliselt toimides on ringkonnakohus rikkunud KrMK § 274 p-s 3 sätestatut ja see on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes, mis tingib kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks apellatsiooni korras. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
25. septembri
26. a otsus R. M. süüdistusasjas KrK § 113 järgi ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks apellatsiooni korras. Kohtuotsus jõustub
27. detsembril
28. a ega ole edasikaevatav. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Lea Kalm, Eerik Kergandberg