3-1-1-85-99

3-1-1-85-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. septembril 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Aivo Kraav"i süüdistuses KrK § 140 lg 2 p 1, 3 ja KrK § 115 lg 2 p 3 järgi. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa A. Kraavi kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja riigiprokurör Marge Püss.
2. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt anti A. Kraav kohtu alla KrK § 140 lg 2 p 1, 3, § 1151 lg 1 ja KrK § 115 lg 2 p 3 järgi. KrK § 1151 lg 1 järgi süüdistati A. Kraavi selles, et tema
3. jaanuaril
4. a kella 18.30 paiku tungis oma sugulise kire ebaloomulikul viisil rahuldamise eesmärgil Rakveres kallale alaealisele K. K-le, ähvardades kannatanut vägivallaga, sulges kannatanu suu ja lämmatas teda, riietas ta alakeha lahti, sundis teda kätte võtma oma suguelundi, liigutades seda koos kannatanu käega kuni selle jäigastumiseni, sundis kannatanut peenist imema, seejärel pistis ta oma jäigastunud peenise kannatanu pärasoolde, tekitades sellega kannatanule tugevat füüsilist valu, kasutades ära kannatanu abitut seisundit, rahuldas oma sugulist kirge ebaloomulikul viisil. Veel süüdistati A. Kraavi KrK § 115 lg 2 p 3 järgi selles, et tema
5. jaanuaril
6. a kella 18.30 paiku tungis Rakveres kallale teadvalt alaealisele K. K-le ja olles rahuldanud oma sugulist kirge tema suhtes ebaloomulikul viisil, ähvardas kannatanut vägivallaga, lubades teda enne suguühendusse astumist mitte vabaks lasta, kasutades kannatanu suhtes füüsilist vägivalda, kasutades ära kannatanu abitut seisundit, vägistas alaealise, viies oma kõvastunud peenise korduvalt kannatanu tuppe ja liigutades seda seal kuni seemnepurskeni.
7. Lääne-Viru Maakohtu
8. aprilli
9. a otsusega mõisteti A. Kraav süüdi KrK § 140 lg 2 p 1, 3 ja KrK § 115 lg 2 p 3 järgi ning mõisteti karistuseks vastavalt üks aasta kuus kuud vabadusekaotust ja viis aastat kuus kuud vabadusekaotust. Lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti A. Kraavile KrK § 40 lg 1 alusel viis aastat kuus kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Kohus leidis, et kohtualusel oli algusest peale otsene tahtlus astuda vahekorda kannatanuga KrK § 115 tähendatud asjaoludel ning et see õnnestuks, olid kõik tema poolt eelnevalt ja sugulise vahekorra ajal kannatanu suhtes toimepandud loomuvastased teod hõlmatud vägistamisest. Seega ei kuulu need teod eraldi kvalifitseerimisele KrK § 1151 lg 1 järgi.
10. Lääne-Viru Maakohtu
11. aprilli
12. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Lääne-Viru abiprokurör A. Tali. Prokurör leidis, et A. Kraavi tegevus, mis oli kohtueelsel uurimisel kvalifitseeritud KrK § 1151 lg 1 järgi, ei ole hõlmatud KrK § 115 lg 2 p 3 koosseisuga, kuna see toimus enne loomulikku vahekorda, A. Kraavi peenis oli juba jäigastunud ning seega oleks olnud võimalik sooritada suguakt loomulikul viisil. Vaatamata sellele võimalusele sundis kohtualune kannatanut võtma peenist suhu ja oli kannatanuga vahekorras ka pärasoole kaudu. Selline tegevus viitab asjaolule, et kohtualuse tahtlus ei olnud suunatud üksnes kannatanu vägistamisele, vaid ka temaga ebaloomulikul teel sugulises vahekorras olemisele. Seega ei vasta kohtu järeldus, et A. Kraavi poolt toimepandud loomuvastased teod on hõlmatud vägistamisest, faktilistele asjaoludele. Protestis taotleti A. Kraav süüdi mõista ka KrK § 1151 lg 1 järgi ning karistada teda sanktsiooni piires ettenähtud vabaduskaotusliku karistusega.
13. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
14. juuni
15. a otsusega jäeti Lääne-Viru Maakohtu
16. aprilli
17. a otsus muutmata, apellatsioonprotesti ei rahuldatud. Ringkonnakohus leidis, et kogu tegevus toimus ajaliselt katkematult, seemnepurse toimus ainult ühel korral, see on kogu tegevuse lõpul, vahekorra ajal tupe kaudu, peale seda A. Kraavi poolt mingeid tegevusi enam ei järgnenud. Kohtualuse tegevus - sundimine peenist kätte võtma, selle suhu ja pärakusse toppimine - eelnes loomulikule vahekorrale tupe kaudu, seetõttu ei saa eristada A. Kraavi vägistamise tahtlust sugulise kire ebaloomulikul teel rahuldamise tahtlusest. Seega oli kohtualuse tegevus hõlmatud ühtsest tahtlusest panna toime vägistamine ja kõik sellega kaasnev oli suunatud peaeesmärgi - seemnepurske saavutamine tupe kaudu - saavutamiseks.
18. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
19. juuni
20. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör R. Hlebnikova. Kassatsioonprotestis korratakse apellatsioonprotestis toodud argumente. Selle asemel, et alustada loomulikku sugulist vahekorda, sundis ta kannatanut peenist suhu võtma, seega enne loomulikul teel sugulisse vahekorda astumist tahtis A. Kraav rahuldada oma sugulist kirge ebaloomulikul viisil. Kannatanu ütlustest nähtub, et A. Kraav vägistas teda korduvalt, kusjuures vahepeal ka päraku kaudu. Seega ei olnud kohtualuse tahtlus suunatud üksnes kannatanu vägistamisele. Protestis leitakse, et kuna KrK § 115 ja KrK § 1151 dispositsioonides ettenähtud tegude objektiivset külge iseloomustab erinev tegevus ja A. Kraav on tahtlikult toime pannud nii ühe kui teise dispositsioonides ettenähtud teod, ei saa kohtualuse loomuvastast tegu lugeda hõlmatuks vägistamisega, vaid tuleb eraldi kvalifitseerida KrK § 1151 lg 1 järgi. Kassatsioonprotestis palutakse tühistada Viru Ringkonnakohtu
21. juuni
22. a otsus täies ulatuses ja saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks samale kohtule teises koosseisus. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri, kes taotles kassatsioonprotesti rahuldamist ning kaitsja, kes palus jätta kassatsioonprotest rahuldamata leidis: Kassatsioonprotestis toodud väited ei anna küllaldast alust kohtuotsuste tühistamiseks. KrK § 1151 dispositsioonis ettenähtud tegude toimepanemine pole iseenesest küllaldane, tuvastamaks selle kuriteokoosseisu olemasolu isiku käitumises. Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav kuritegu otsest tahtlust. Rõhutada tuleb, et süüdlane paneb KrK § 1151 tähenduses loomuvastasena käsitletava teo toime sugulise kire ebaloomulikul viisil rahuldamise eesmärgil, sest tal puudub soov astuda naisisikuga normaalsesse suguühtesse. Kui aga süüdlasel oli otsene tahtlus astuda naisisikuga sugulisse vahekorda KrK § 115 tähendatud asjaoludel, on selle tahtluse realiseerimisel toimepandud loomuvastased teod hõlmatud vägistamisest. Seetõttu on KrK §-de 115 ja 1151 ideaalkonkurents välistatud. Ühe ja sama naisisiku sugulise vabaduse vastu suunatud erinevad teod võivad moodustada vaid reaalkonkurentsi, mille puhul iga teo subjektiivne külg kuulub eraldi tõendamisele, nagu ka teised koosseisulised elemendid. Siinjuures tuleb tõendamisel tähelepanu pöörata tegude eraldatusele või ühendatusele ajas ja ruumis, isiku tahtluse konkreetsetele väljendustele, eriti aga ebaloomuliku kire rahuldamise saavutamisele suunatud füsioloogiliste parameetrite olemasolule, samuti ka sellele, millises järjestuses teod toime pandi. Käesoleva kaasuse puhul on kohtud põhjendatult asunud seisukohale, et A. Kraavi tahtlus saavutada samaaegselt vägistamise toimepanemisega sugulise kire rahuldamine ebaloomulikul viisil on tõsikindlalt tõendamata, mistõttu lähtudes süütuse presumptsiooni printsiibist on need teod õigesti loetud hõlmatuks vägistamisest. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
23. juuni
24. a kohtuotsus jätta muutmata, kassatsioonprotest jätta rahuldamata. Mõista välja Aivo Kraavilt riigieelarve tuludesse 1115 krooni ja 10 senti kohtukulusid kaitsjatasu näol. Kohtuotsus jõustub
25. septembril
26. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Ott Järvesaar Liikmed Jüri Ilvest, Jüri Rätsep