3-1-1-89-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 05. oktoobril 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul koh

§ 195lg 2, § 197 lg 2 p 2, § 115 lg 2 p 2, § 139 lg 2 p 1 ja § 188 järgi ja karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti Kr

K § 40 lg 1 sätteid kohaldades karistuste osalisel liitmisel 6 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Sama otsusega tunnistati süüdi Bert Pärni KrK § 195 lg 2, § 197 lg 2 p 2, § 115 lg 2 p 2, § 139 lg 2 p 1 järgi ning kuritegude kogumi eest KrK § 40 sätteid kohaldades karistuste osalisel liitmisel mõisteti lõplikuks karistuseks 5 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Samuti tunnistati süüdi E.M. ja teda karistati KrK § 188 järgi 1 aasta ja 6kuulise vabadusekaotusega kohaldades KrK § 47 ja 471 sätteid 3-aastase katseajaga. Sama otsusega mõisteti R.K. süüdistuses KrK § 142 lg 2 p 1, 3 järgi õigeks. KrK § 195 lg 2 järgi mõisteti E. Roos ja B. Pärni süüdi selles, et nemad alkoholijoobes 18.07.1993. a kella 04.30 paiku Tartus baaris R eelneval kokkuleppel ja koos, huligaansetel ajenditel tegutsesid järgnevalt: E. Roos nõudis S.S-lt 100 USD eest baari töötaja G.R. loovutamist neile seksuaalsuheteks. Peale S.S. keeldumist lõi B. Pärni S.S-le taburetiga pähe ja seejärel tõmbas kannatanu põrandale pikali, pekstes teda kätega näo ja keha piirkonda. Samuti mõisteti E.

§ 197lg 2 p 2 järgi selles, et tema alkoholijoobes 18.07.1993.

a kella 05.00 paiku Tartus baari R juures eelneval kokkuleppel ja koos B. Pärniga ärandas S.S. kasutuses olnud Tartu Kaubahalli bussi. Veel mõisteti E.

§ 139lg 2 p 1 järgi selles, et tema alkoholijoobes 18.07.1993.

a hommikul Tartus eelneval kokkuleppel ja koos B. Pärniga varastas salaja Tartu Kaubahallile kuuluvast eelnevalt ärandatud mikrobussist automagnetoola, samuti S.S. magnetofonikasseti. E. Roos mõisteti KrK § 115 lg 2 p 2 järgi süüdi veel selles, et tema alkoholijoobes 18.07.

1. a kella 05.00 paiku Tartus V tänaval baari R läheduses eelneval kokkuleppel ja koos B. Pärniga, sundis G.R. eelnevalt ärandatud mikrobussi salongi, kus nimetatu füüsilise vägivalla kartusel nõustus astuma temaga seksuaalvahekorda. Peale E. Roosi astus G.R-ga seksuaalvahekorda B. Pärni, millega G.R. samuti füüsilise vägivalla kartuses nõustus. E. Roosile, E.M-le ja R.K-le oli esitatud KrK § 142 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi süüdistus selles, et nemad 27.02.
2. a kella 18.00 paiku Tartus asuva AS K territooriumil nõudsid P.H-lt 100.000 krooni sularaha üleandmist E.M-le, millega seonduvalt peksid E. Roos ja R.K. rusikate ja jalgadega korduvalt P.H. pea ja keha piirkonda. Linnakohus leidis, et E. Roosi ja B. Pärni süü on tõendatud kannatanute ja tunnistajate eeluurimise algul antud ütlustega. Linnakohus luges valeütlusteks kohtualuste ütlused, et nad ei viibinud R baaris ja kuritegusid toime ei pannud, kuna need on ümber lükatud teiste tõenditega. Linnakohus pidas vajalikuks E.M-le ja E. Roosile väljapressimises esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimist ning kohtualuste E.M. ja E. Roosi süüditunnistamist KrK § 188 järgi selles, et nemad eelneval kokkuleppel ja koos seni tundmatuks jäänud isikuga teostasid oma oletatavat õigust ebaseaduslikus korras ja see oli seotud vägivalla tarvitamisega P.H. kallal. R.K. osavõttu sellest kuriteost ei pidanud linnakohus tõendatuks.
3. Tartu Linnakohtu
4. oktoobri
5. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused E.M. kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, E. Roosi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Tarmo Pilv ja B. Pärni kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Harland Paas ning apellatsioonprotesti Tartu Prokuratuuri prokurör Aro Siinmaa. 2.1 Protestis paluti E. Roos süüdi tunnistada KrK § 142 lg 2 p 1, 3, 4 järgi ja mõista karistuseks 2 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust, KrK § 40 lg 1 alusel liita erinevate kuritegude eest mõistetud karistused osaliselt ja lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõista 7 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. E.M. paluti süüdi tunnistada KrK § 142 lg 2 p 1, 3 järgi ja mõista karistuseks 2 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas. R.K. paluti süüdi tunnistada KrK § 142 lg 2 p 1, 3 järgi ja karistada 2-aastase vabadusekaotusega poolkinnises vanglas. Prokuröri arvates oli ebaõige kohtu järeldus, et tegemist on omavoliga KrK § 188 mõttes. E.M. ei saanud kuidagi teostada ei oma tõelist ega oletatavat õigust P.H-lt raha nõudes, kuna nende vahel polnud võlaõiguslikku suhet. 2.2 E.M. kaitsja apellatsioonkaebuses paluti linnakohtu otsus tühistada ning E.M. KrK § 188 järgi õigeks mõista. Vastutus KrK § 188 järgi järgneb vastavalt seaduses sätestatule siis, kui see nõue oli seotud vägivalla või vägivallaga ähvardamisega. Kannatanu P.H. ei ole kunagi väitnud, et E.M. oleks tema suhtes vägivalda kasutanud või õhutanud kedagi teist kasutama vägivalda, kohtu selline järeldus ei ole tõendatud. 2.3 E. Roosi ja B. Pärni kaitsjate apellatsioonkaebustes paluti kohtualuste õigeksmõistmist. Kaitsjad leidsid, et kohtuotsus on ebaõige, kuna otsuses sisalduvad kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. Samuti on kriminaalasja menetlemisel rikutud kriminaalmenetluse seadust. Kriminaalasja algatamisel rikuti KrMK § 92 sätestatud korda. Automagnetoola kui asitõendi võetus teostati menetlusnormide vastaselt. Uurimistoimingu tegemata jätmist või kriminaalmenetluse normide mittevastavat teostamist ei asenda vastava politseiametniku tunnistajana ülekuulamine. Menetlusseaduses sätestatud korras kannatanu S.S-le kahtlustatavaid E. Roosi ja B. Pärni äratundmiseks ei esitatud, samuti ei esitatud kannatanule kehtestatud korras äratundmiseks väidetavalt varastatud automagnetoolat. Tunnistajate ning kannatanute vastastamisel kohtualustega toimus nende äratundmiseks esitamine, mis oleks tulnud vastava menetlustoiminguna ka vormistada. Kohtu järeldused on rajatud kannatanute S.S. ja G.R. esialgsetele seletustele. Kohtualuse E. Roosi süü luges linnakohus tõendatuks P.H. eeluurimisel antud ütlustega. Samas ei ole kohus oma otsuses motiveerinud, milliste tõendite alusel luges ta E. Roosi enda ütlused ebausaldusväärseteks.
6. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. juuni
8. a otsusega tühistati Tartu Linnakohtu
9. oktoobri
10. a otsus osaliselt - R.K. õigeksmõistmises KrK § 142 lg 2 p 1, 3 järgi ning tunnistati R.K. süüdi KrK § 188 järgi, mõistes karistuseks üks aasta kuus kuud vabadusekaotust tingimisi kolmeaastase katseajaga. Muus osas jäeti Tartu Linnakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata, apellatsioonprotest rahuldati osaliselt. Ringkonnakohus leidis, et alusetu on kaitsjate kaebuses toodud väide, et iga kuriteofakti kohta tuleb algatada eraldi kriminaalasi, kuna KrMK § 94 ei näe ette sellist kohustust. Keegi ei ole vaidlustanud automagnetoola äravõtmist E. Roosi elukohast. Kuna kannatanu viibis kahtlustatavate kinnipidamise juures, siis polnud enam võimalik neid talle äratundmiseks esitada. Alusetu on kaebustes toodud väide, et kohtu järeldused on rajatud ainult kannatanute S.S. ja G.R. esialgsetele seletustele. G.R. on kohtualused ka äratundmiseks esitamisel ära tundnud. Eeluurimise alguses antud ütlused on detailideni usaldusväärsed. Kannatanu S.S. on oma ütluste muutmist põhjendanud hirmuga oma julgeoleku pärast. Ringkonnakohus leidis, et kuna kannatanud ei ole osanud veenvalt põhjendada oma esialgsete ütluste muutmist, siis tuleb lugeda tõesteks eeluurimise algstaadiumis antud ütlused. Ka tunnistajate eeluurimise alguses antud ütlused on kooskõlas kannatanute esialgsete ütlustega. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kohtualuste E.M.i ja E. Roosi tegevus on õigesti kvalifitseeritud KrK § 188 järgi. Ringkonnakohus soostus linnakohtuga, et tõendite hulgast tuleb välja jätta tunnistaja "Olegi" ütlused. Alusetu on protestis toodud väide, et E.M-l ei tekkinud õigust nõuda P.H-lt vara üleandmist. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on kindlaks tehtud, et M.K. laenas E.M-lt 100.000 krooni, et paigutada see koos P.H-ga aetavasse ühisesse metsaärisse. Seega, nõudes raha tagastamist P.H-lt, realiseeris E.M. oma oletatavat õigust. Kuna sellega kaasnes ka vägivald, siis on tema tegevus kvalifitseeritav omavolina. Ringkonnakohus leidis, et omavoli pani E.M. ja E. Roos toime koos R.K-ga. Kassatsioonkaebuste sisu
11. Tartu Ringkonnakohtu
12. juuni
13. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused Erki Roosi kaitsja vandeadvokaat Sirje Must ja R.K. kaitsja vandeadvokaat Rein Napa. 4.1 E. Roosi kaitsja kassatsioonkaebuses korratakse apellatsioonkaebuses toodud argumente. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et KrMK § 94 ei näe ette kohustust kriminaalasja algatamiseks iga kuriteofakti kohta eraldi. See tuleneb seaduse üldisest mõttest. Samuti pole ringkonnakohus võtnud seisukohta ei apellatsioonkaebuses toodud kriminaalasja algatamise korra rikkumise kohta ega ka teiste apellatsioonkaebuses toodud menetlusnormide rikkumise osas. Kaitsja jääb apellatsioonkaebuses toodud seisukoha juurde selles, et uurimistoimingu tegemata jätmist või kriminaalmenetluse normidele mittevastavat teostamist ei asenda toimingut teostanud (tegemata jätnud) politseiametniku tunnistajana ülekuulamine. Tervikuna on kohtulik uurimine nii esimese astme kui apellatsioonikohtus ilmselt ühekülgne ja ebaobjektiivne. Kassatsioonkaebuses palutakse tühistada Tartu Ringkonnakohtu
14. juuni
15. a otsus E. Roosi süüdimõistmises KrK § 195 lg 2, § 197 lg 2 p 2, § 115 lg 2 p 2 ja § 139 lg 2 p 1 järgi ning teha asjas uus otsus, millega mõista E. Roos õigeks süüdistuse tõendamatuse tõttu. 4.2 R.K. kaitsja leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise - kohtuotsuses motiivide puudumise - tõttu. Puuduvad motiivid, miks ringkonnakohus ei ole otsuse tegemisel arvestanud vahetult kannatanu P.H-st lähtuvate tõenditega ja millistel põhjustel on kohus nad tagasi lükanud. Samuti ei rajane kohtuotsuse järeldused tunnistaja M.K. linnakohtus antud ütlustel, kes erinevalt anonüümsest tunnistajast "L" sündmuskohal viibinud isikuna kinnitas, et kohtualust R.K. ta varem näinud ei ole ja otsuses puuduvad põhjendused, miks kohus sellise tõendi on otsuse tegemisel arvestamata jätnud. Kaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus R.K. süüdimõistmise osas ja saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Menetlus Riigikohtus Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära kaitsjad, kes taotlesid kassatsioonkaebuste rahuldamist ja prokuröri, kes palus jätta ringkonnakohtu otsus muutmata, l e i d i s: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
16. juuni 1999.a otsuse järeldused tuginevad kriminaalasjas kogutud ja kohtus kontrollitud tõendite analüüsile, mille puhul on lähtutud KrMK §-s 50 sätestatud alustest. Vastuoluliste tõendite valiku ja uurimistoimingute vormistamise puuduste olulisuse küsimused saavad kuuluda kassatsioonikohtu pädevusse vaid niivõrd, kuivõrd on võimalik lahendada küsimust, kas ringkonnakohus juhindus tõendite hindamisel kriminaalmenetluse põhiprintsiipidest ning tõendite hindamist käsitlevatest kriminaalmenetluse normidest. Seadusandja on KrMK §-s 50 sätestanud, et kohus hindab tõendeid, juhindudes küll seadusest, kuid ka oma siseveendumuse kohaselt. Riigikohus pole tuvastanud, et kohtulikul uurimisel oleks mõni tõendiallikas jäetud põhjendamatult tähelepanuta või vormipuudustega tõendeid oleks muude tõenditega kõrvutamata võetud õiguslike järelduste tegemisel aluseks. Läbivaadatav kriminaalasi on algatatud
17. juulil
18. aastal KrK § 197 lg 3 järgi sama kuupäeva varahommikul asetleidnud sündmuste kohta, mille kirjeldus kriminaalasja algatamise määruses (I kd tl 1) on märkimisväärselt avaram nimetatud sätte sisust ja hõlmab osaliselt ka tegusid, mis hiljem on saanud iseseisva õigusliku hinnangu. Oluliste kahtlustatavatena on määruse tekstis nimetatud E. Roosi ja B. Pärnit. On mõistetav, et kuriteoliste sündmuste ulatus, isikute ring ja tegevuse õiguslik hinnang konkretiseeriti alanud menetluse käigus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et KrMK § 94 ei sätesta üheselt, et eraldi iga kuriteofakti kohta peab olema tingimatult vormistatud kriminaalasja algatamise määrus juhul kui menetluse käigus süüdistuse maht suureneb või osavõtjate ring laieneb. Süüdistuse muutmine ja täiendamine toimub seejuures KrMK § 130 kohaselt. Apellatsioonikohtu järelduste ja aluseks võetud kriminaalasja materjalide läbivaatamisel ei tuvastanud Riigikohtu kriminaalkolleegium niisuguseid kriminaalmenetluse eeskirjade rikkumisi, mis oma tähtsuselt võinuks konkreetses asjas takistada seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Eeluurimise puuduste korvamisel muude seaduslike tõendamisviiside - näiteks menetleja ülekuulamise kaudu on kohus tõe tuvastamise huvides sõltumatu. Käsitletu alusel juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
19. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
20. juuni
21. a otsus Erki Roosi ja R.K. suhtes jätta muutmata.
22. Süüdimõistetute kaitsjate kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Otsus jõustub
23. oktoobril
24. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep