3-1-1-83-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 7. detsembril 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar, Lea Kalm, Eerik Kergandberg ja Jüri R

§ 139lg 2 p-de 2 ja 3 järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa E. T. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss. I Kriminaalmenetluse senine käik 1. Tartu Maakohtu 11. mai 1999. a otsusega tunnistati E. T. süüdi

§ 139

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ja teda karistati rahatrahviga 50 päevamäära s.o 500 krooni.

§ 45alusel loeti karistusest kantuks vahi all viibitud aeg 26.

veebruarist kuni

1. märtsini
2. a.

§ 43

lg 4 alusel arvutas maakohus eelvangistuses viibitud aja ümber rahatrahvi päevamääradeks arvestusega, et ühele vahi all viibitud päevale vastavaks kolm rahatrahvi päevamäära. Lõplikuks karistuseks luges kohus rahatrahvi 26 päevamäära s.o 260 krooni. 2. Apellatsioonprotestis vaidlustati Tartu Maakohtu eelnimetatud kohtuotsus karistuse leebuse ja karistuse mõistmise üldaluste rikkumise motiivil. Protestis märgiti muuhulgas, et vastavalt

§ 43

lg-le 2 viiakse rahatrahv täide iseseisvalt ning sellest järelduvalt ei ole

§ 45sätted siinkohal kohaldatavad.

1. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. juuni
3. a otsusega jäeti Tartu Maakohtu
4. mai
5. a otsus muutmata ja apellatsioonprotest rahuldamata. Kriminaalkolleegium leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Ringkonnakohus asus muuhulgas ka seisukohale, et maakohus on põhjendatult kohaldanud

§ 45sätteid ning õigesti arvestanud E.

T. mõistetud rahatrahvi hulka ka tema poolt eelvangistuses viibitud aja. Ringkonnakohtu otsuses rõhutatakse, et eelvangistusaja arvestamata jätmisel oleks maakohus rikkunud karistuse mõistmise põhimõtet, mille kohaselt ühe kuriteo eest võib mõista ainult ühe põhikaristuse.

1. Kassatsioonprotestis taotleb riigiprokurör Inna Tegova Tartu Ringkonnakohtu kriminaal-kolleegiumi
2. juuni
3. a otsuse osalist tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Vaidlustamata E. T. mõistetud karistuse raskust, ei nõustu kassaator ringkonnakohtu poolse

§-de 43 ja 45 tõlgendamisega. Protestis märgitakse, et ringkonnakohus on ekslikult käsitanud eelvangistust iseseisva põhikaristusena. Prokurör rõhutab, et eelvangistus ei ole mitte karistus vaid tõkend, millega kaasneb isikult vabaduse võtmine. Kassaator rõhutab, et

§ 45

kohaselt peab kohus arvestama vahi all viibitud aja, s.o eelvangistusaja karistuse tähtaja hulka, samas aga sätestab

§ 43, et rahatrahv viiakse täide iseseisvalt.

Oma seisukoha esitamisel tugineb kassaator Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsusele R. K. jt süüdistusasjas (III-1/3-91/94 ), mille kohaselt eelvangistusaja arvesse võtmine rahatrahviga karistamisel ei ole kehtiva kriminaalkoodeksi kohaselt rakendatav. II Menetlus Riigikohtus Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas prokurör kassatsioonprotestis sisalduvat taotlust rõhutades, et kehtiv kriminaalseadus, eriti

§ 43

lg-tes 2 ja 5 sätestatu, ei võimalda arvata eelvangistuses viibitud aega rahatrahvina mõistetava karistuse hulka. Kaitsja leidis, et kassatsioonprotesti ei tuleks rahuldada ja taotles ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse muutmata jätmist. Kaitsja rõhutas eeskätt seda, et kassatsioonprotestis taotletav ei ole kooskõlas põhiseadusliku võrdse kohtlemise põhimõttega. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leidis: Korrigeerida tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsuses R. K. jt süüdistusasjas (III1/3-91/94) esitatud seisukohta ning kassatsioonprotest tuleb jätta rahuldamata järgmistel kaalutlustel:
3. Nõustuda tuleb Riigikohtu istungil kaitsja poolt väidetuga, et eelvangistuses viibitud aja arvestamata jätmine rahatrahvina mõistetava karistuse hulka tähendaks Põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise nõude rikkumist. Siinjuures peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et isikute võrdse kohtlemise nõue eeldab, et ka siis, kui eelvangistuses viibitud aega ei saa arvata mõistetava karistuse hulka - seega ka siis, kui isikule ei mõisteta karistuseks tähtajalist vabadusekaotust, aresti või rahatrahvi - peab kohtuotsusest nähtuma, et kohus arvestab eelvangistust karistuse mõistmisel.
4. Isiku vahi all (eelvangistuses) pidamine on kriminaalmenetluse raames aktsepteeritavatest sunnivahenditest kõige ulatuslikum ja rangem põhiõiguse piiramine, mis seisneb teatud ajaliselt määratud perioodiks isikult vabaduse võtmises. Just kõnealuse sunnivahendi rangust arvestades on seadusandja pidanud vajalikuks

§-s 45 sätestada, et kohus arvestab eelvangistusaja karistuse tähtaja hulka. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadusandja soov arvestada eelvangistusaeg karistuse tähtaja hulka ei tähenda ega saagi tähendada eelvangistusaja käsitamist kriminaalkaristusena, sest kriminaalkaristuse kandmisest ei saa rääkida enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Seadusandja tahe arvestada eelvangistusaeg karistuse tähtaja hulka tähendab seda, et eelvangistuses viibitud aeg tuleb maha arvata nii konkreetset ajalist mõõdet omavast karistusest, kui ka kriminaalseaduses sätestatu kohaselt ajaliseks karistuseks ümber arvutatavast karistusest. Konkreetset ajalist mõõdet omavateks karistusteks Eesti kriminaalõiguses on tähtajaline vabadusekaotus ja arest. Vastavalt

§ 43

lg-s 4 sätestatule on ajaliseks karistuseks ümber arvutatavaks karistuseks rahatrahv. 3. Erinevalt kassaatori poolt väidetavast ei tähenda eelvangistusaja arvamine rahatrahvi hulka vastuolu

§ 43lg-s 2 sätestatuga.

Kui kohtu poolt rahatrahvina mõistetud karistusest võetakse

§-le 45 ja § 43 lg-le 4 tuginevalt maha summa, mis vastab isiku poolt eelvangistuses viibitud ajale, siis sel viisil määratakse üksnes kindlaks karistuse suurus, mis (tasa)arvestab kõige enam põhiõigusi piirava kriminaalmenetlusliku sunnivahendi kasutamist enne isiku suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Tasaarvestamise järgselt saadav rahatrahvi summa viiakse aga kahtlemata täide iseseisvalt kooskõlas

§ 43lg-s 2 sätestatule.

4. Ülalkirjeldatud seisukoht on kooskõlas ka karistuse mõistmist reguleerivate kriminaalkoodeksi sätete ajaloolise tõlgendamisega. Enne

§ 45

tänase redaktsiooni kehtestamist sätestati kõnealuse paragrahvi tekstis, et "eelvangistusaja arvestab kohus karistuse kandmise hulka vabadusekaotusele ja distsiplinaarpataljoni saatmisele mõistmisel päev päeva vastu, asumiselesaatmisele, väljasaatmisele ja paranduslikule tööle mõistmisel üks päev kolme päeva vastu. Muude karistusliikide mõistmisel arvestab kohus eelvangistust ja võib kergendada karistust või lugeda see kantuks".

§ 43

lg 4 varem kehtinud redaktsioonis aga võimaldati rahatrahvi ümberarvutamist üksnes paranduslikuks tööks põhimõttel, et "ühele päevale paranduslikule tööle vastab kolmkümmend kopikat rahatrahvi". "Eesti NSV kriminaalkoodeksi " uue redaktsiooni - Kriminaalkoodeksi kehtestamisel alates 1992. a 1. juunist aga kaotati

§-s 45 alused eelvangistuse ja karistusliikide võrdlemiseks ning sätestati, et sellised alused on nüüdsest fikseeritud

§-s 43. Kuna seadusandja ei ole

§-s 45 viidanud

§-le 43 lõikelise täpsusega, tuleb asuda seisukohale, et

§ 45

kohaldamisel tuleks lähtuda ka

§ 43

lgs 4 sätestatust, et ühele päevale vabadusekaotusele vastab kolm rahatrahvi päevamäära. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus E. T. süüdistusasjas jätta muutmata ja kassatsioonprotest jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
3. detsembril
4. a ega ole edasikaevatav. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Ott Järvesaar, Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep