3-1-1-11-99

3-1-1-11-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

1. veebruaril 1999.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ja liikmed Jüri Ilvest ning Ott Järvesaar vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi O. S. süüdistusasja KrK § 1773 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa O. S. kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Harju Maakohtu
2. juuni
3. a kohtuotsusega mõisteti O. S. süüdi KrK § 1773 järgi ning karistati vabadusekaotusega kuueks kuuks kinnises vanglas. KrK § 41 alusel liideti selle karistusega osaliselt IdaViru Maakohtu
4. oktoobri
5. a kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmata osa, mis Harju Maakohtu konstateeringu kohaselt seisuga
6. juuni
7. a moodustas 10 aastat 7 kuud ja 10 päeva. Lõplikuks karistuseks mõisteti 11 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas ning karistuse kandmise alguseks
8. juuni 1998.a. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
9. oktoobri
10. a kohtuotsusega jäeti O. S. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Harju Maakohtu
11. juuni
12. a kohtuotsus muutmata. Kassatsioonkaebuses vaidlustab O. S. talle KrK § 41 järgi mõistetud karistuse, väites, et
13. juuniks
14. a oli tal eelmisest karistusest kantud ligi aasta rohkem, kui seda tuvastas Harju Maakohus ning palub mõista talle õiglane karistus. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära kaitsja ja prokuröri, kes taotlesid kassatsioonkaebuse rahuldamist, tegi kindlaks: Kriminaalasja materjalidest nähtub, et O. S. pani KrK § 1773 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime ajal, mil kandis Ida-Viru Maakohtu
15. oktoobri
16. a kohtuotsuse järgi karistust. Selles kriminaalasjas oli O. S. kahtlustatavana KrMK § 102 korras kinni peetud
17. jaanuaril
18. a ning järgmisel päeval vahistatud, viibides kuni kohtuotsuseni vahi all. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium muutis oma
19. jaanuari
20. a kohtuotsusega Ida-Viru Maakohtu poolt O. S.-le mõistetud karistust ning karistas teda vabadusekaotusega 15 aastaks kinnises vanglas. Kuna ringkonnakohtu otsuses puudub viide selle kohta, et eelvangistuses viibitud aeg oleks vastavalt KrK § 45 sätetele arvatud karistuse kandmise aja hulka, tuleb O. S. karistuse kandmise tähtaja algust lugeda tema kinnipidamisest
21. jaanuaril
22. a. Seega oli tal Harju Maakohtu kohtuotsuse tegemise päevaks varasemast karistusest kantud 5 aastat 4 kuud ja 10 päeva ning kandmata karistus moodustas 9 aastat 7 kuud ja 20 päeva. Harju Maakohus on arvutusvea tõttu arvestanud ärakandmata karistuse 11 kuu ja 10 päeva võrra tegelikust pikemana ning seetõttu ka karistuste liitmisel KrK § 41 alusel mõistnud O. S.-le ebaõige karistuse. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tühistada Harju Maakohtu
23. juuni
24. a kohtuotsus ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
25. oktoobri
26. a kohtuotsus O. S.-le mõistetud lõpliku karistuse osas. Mõista O. S.-le lõplikuks karistuseks kümme aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada. Mõista O. S.-lt riigieelarve tuludesse tuhat kuuskümmend kaks krooni kaitsjatasu. Kohtuotsus jõustub
27. veebruaril
28. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Peeter Vaher Liikmed: Jüri Ilvest, Ott Järvesaar