3-2-1-2-00 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 12. jaanuaril 2000. a Nade?da Prueli hagi Eesti Vabariigi vastu 110 000 krooni saamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar,

RakS §-dele 3 ja 6, TsÜS §-le 112 ja TsK §-le 450, Eesti Vabariigilt välja mõista 110 000 krooni. Hagi põhjenduste kohaselt ostis hageja

1. septembril
2. a AS-lt Osok sõiduauto Mazda 626 hinnaga 110 000 krooni. Samal päeval võttis ta auto arvele autoregistrikeskuses. Volituse alusel kasutasid autot Jevgenia Päkäri ja Svetlana Volkova.
3. aasta detsembris võtsid politseiametnikud S. Volkovalt auto ära, selgitades, et hageja ostetud sõiduk on ärandatud ja selle kohta on Mustamäe Politseijaoskonnas algatatud kriminaalasi.
4. aasta aprillis selgitas Tallinna prokurör hagejale, et politseiinspektor rikkus KrMK § 61, 62 ja 63, sest ta ei tunnistanud autot asitõendiks ega andnud seda vastutavale hoiule. Politseiametnikud tagastasid sõiduki omavoliliselt Rein Kazantsevile. Hageja leidis, et ta oli pärast auto ostmist ja registreerimist autoregistrikeskuses selle heauskne omanik ning et politseiametnike mitteõiguspäraste tegudega tekitati talle kahju 110 000 krooni. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et hageja ei ole auto heauskne omanik, sest sõiduauto väljus R. Kazantsevi valdusest seoses vargusega. Kindlaks on tegemata politseiametnike süü. Samuti on tõendamata kahju olemasolu summas 110 000 krooni. Tallinna Linnakohtu
5. detsembri
6. a otsusega hagi rahuldati. Otsuse põhjendustel algatati
7. mail
8. a sõiduauto Mazda 626 varguse faktis R. Kazantsevi avalduse alusel kriminaalasi.
9. jaanuaril
10. a teostati politseimääruse alusel nimetatud sõiduauto võetus S. Volkovalt. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et sõidukit ei tunnistatud asitõendiks ega antud vastutavale hoiule. Politseiametnikud tagastasid auto R. Kazantsevile. Määrus asitõendi liitmise ja auto tagastamise kohta on tehtud alles
11. aprillil
12. a. Politseiametnikud on omavoliliselt seadusliku aluseta otsustanud asitõendi saatuse enne kriminaalasja uurimise lõpetamist või asjas kohtuotsuse tegemist ja andnud sõiduki üle selle väidetavale omanikule R. Kazantsevile. Hageja tasus auto ostmisel 110 000 krooni, mis tuleb kostjalt TsK § 448 alusel hagejale välja mõista. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja kinnitanud, et tema ostetud sõiduk ning R. Kazantsevilt varastatud ning viimasele tagastatud auto oli üks ja sama sõiduk. Hageja on end ise nimetanud vaidlusaluse sõiduauto heauskseks omanikuks. Asjas on tõendatud, et politseiuurija tagastas auto samale isikule, kellelt see varastati. Hageja tunnustab R. Kazantsevi omandiõigust temalt ära võetud sõiduauto suhtes ja ka seda, et see auto oli omaniku valdusest välja läinud omaniku tahte vastaselt.

§ 95lg 4 välistab sellisel juhul heauskse omandamise.

Kui asi nõutakse valdajalt (hagejalt) välja, tekib tal nõue temale asja võõrandanud isiku vastu. Poolte vahel ei saa kahju hüvitamise kohustist tekkida. Puudub põhjuslik seos ametiisiku tegevuse ja hagejal väidetavalt tekkinud varalise kahju vahel. Hageja ei ole tõendanud auto ostu-müügi hinna tasumist. Kohtule esitatud tõend-arve sõiduki omaniku vahetuse vormistamiseks ei tõenda veel ostuhinna tasumist. Kohus on põhjendamatult lugenud tõendatuks väidetava kahju suuruse 110 000 krooni. II Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuses leitakse, et kohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme ja oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme. Asjaõigusseaduse § 95 kohaldamine on väär. Asjas ei vaidlustata mitte omandiõigust sõidukile, vaid lahendatakse vaidlust politseiametnike tegevuse seaduslikkuse üle. Vaidlusalust sõidukit ei võetud asitõendina kriminaalasja juurde ning seda ei antud vastutavale hoiule. Politseiametnikud ületasid oma volitusi ja otsustasid sõiduauto saatuse enne kohtuotsuse jõustumist või kriminaalmenetluse lõpetamist ning andsid auto kohtuväliselt ja õigusliku aluseta R. Kazantsevile.

1. aprillil
2. a selgitas Tallinna prokurör, et politseiametnik kuritarvitas oma ametiseisundit ning toimepandud rikkumiste suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus. Sellega on tõendatud põhjuslik seos politseiametnike tegevuse ja hagejal tekkinud varalise kahju vahel. TsK § 448 lg 2 kohaselt vabaneb kahju tekitanu kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole hagejale kahju tekitamises süüdi. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et kui hagejalt asi välja nõutakse, tekib tal nõue temale asja võõrandanud isiku, mitte kostja vastu. TsK § 256 kohaselt tekib hagejal võõrandaja vastu nõue juhul, kui asi võetakse ära kohtuotsuse, mitte aga politseiametniku otsuse alusel. Kohtuotsus ei vasta TsMS § 330 lg 4 nõuetele. Otsuses ei ole märgitud tõendeid, millele on rajatud kohtu järeldus, et politseiametnikud tagastasid sõiduki sellele isikule, kellelt see varastati. Sõiduki ostu-müügi hinna 110 000 krooni tasumist tõendab tõend-arve. III Vastus kassatsioonkaebusele Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik. Ringkonnakohus kohaldas õigesti

§ 95lg 4.

Hageja tunnustas R. Kazantsevi omandiõigust autole. Samuti tunnustas hageja seda, et sõiduk oli omaniku valdusest välja läinud omaniku tahte vastaselt. IV Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsuse muutmiseks ei ole alust. Hageja nõudis kostjalt 110 000 krooni väljamõistmist põhjusel, et politsei võttis hagejalt kriminaalmenetluse norme rikkudes ära ning tagastas R. Kazantsevile auto, mille hageja oli selle summa eest ostnud AS-lt Osok. Vaidlust ei olnud selle üle, et hageja ostetud auto oli R. Kazantsevilt varastatud ning viimane on endiselt auto omanik.

§ 95

lg-st 3 tulenevalt ei toimu üleandmisega auto heauskset omandamist, kui auto oli omanikult varastatud jaseda ei omandatud avalikul enampakkumisel. Ka nõudis hageja vaid auto hinna hüvitamist. Hageja ei väitnud menetluse kestel kordagi, et seoses auto äravõtmise ja R. Kazantsevile tagastamisega oleks ta peale auto ostmisel tasutud summa kandnud veel muud kahju. Nendel asjaoludel on ringkonnakohus õigesti leidnud, et politsei tegevuse ja hagejal kahju tekkimise vahel põhjuslik seos puudub ning kahju tekitamisest tulenevat kohustist poolte vahel ei tekkinud. Hageja väidetud kahju tekkimise põhjuseks saab olla see, et talle müüdi varastatud auto, mitte aga politsei tegevus auto tagastamisel R. Kazantsevile. Kuna apellatsioonikohus leidis, et põhjuslik seos politsei tegevuse ja hagejal kahju tekkimise vahel puudub, siis ei oma asjas tähtsust, kui palju hageja auto eest maksis. Selle tõttu jätab kolleegium tähelepanuta kassatsioonkaebuse väited, mis puudutavad sõiduki hinna tasumise kohta esitatud tõendite hindamist. Ekslik on kassatsioonkaebuse seisukoht, et kohtuotsus ei vasta TsMS § 330 lg 4 nõuetele. Kuna poolte vahel puudus vaidlus selle üle, et politsei tagastas sõiduki isikule, kellelt see varastati, polnud kohtul vaja otsuses selle asjaolu kohta käivaid tõendeid käsitada. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse seisukohaga, et hageja võib nõuda müüjalt auto eest makstud raha tagastamist ainult siis, kui auto võetakse ära kohtuotsuse alusel.

§ 80

lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Vastavalt sama seaduse § 95 lg-le 4 võib omanikult varastatud asja heauskselt valdajalt välja nõuda, kuni valdaja ei ole asja omandanud igamisega. Tulenevalt

§ 87

lg-st 1 peab ka heauskne valdaja asja omanikule üle andma tasuta ning ta ei või omanikult nõuda raha, mis ta on asja eest maksnud, kuid ta võib seda nõuda isikult, kellelt ta selle valduse sai. Kolleegium leiab, et kui puudub vaidlus asja omandiõiguse üle, võib asja tagastamine omanikule toimuda ka kohtuväliselt ning ka sel juhul on ostjal õigus nõuda müüjalt raha, mis ta asja eest maksis. Küll võib müüja TsK § 255 lg 2 järgi ka sel juhul vastutusest ostja ees vabaneda, kui ta tõendab, et kohtumenetluses oleks ta saanud vältida müüdud asja äravõtmise ostjalt. Seega asub kolleegium seisukohale, et

§ 87

lg 1 alusel võib heauskne valdaja nõuda isikult, kellelt ta asja valduse sai, asja eest makstud raha ka siis, kui asja tagastamine omanikule on toimunud ilma kohtuotsuseta. Juhindudes TsMS § 362 p-st 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. juuni 1999. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. J. Odar, H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik