3-1-1-11-00 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 25. jaanuaril 2000 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuis

§ 128lg 2 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa V. S. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss. I Kriminaalasja asjaolud ja menetluse käik 1. Narva Linnakohtu 18. juuni 1999. a otsusega mõisteti V. S. süüdi

§ 128

lg 2 järgi, ja teda karistati vabadusekaotusega 6 kuuks tingimisi 1-aastase katseajaga. V. S. mõisteti süüdi selles, et

1. aprillil
2. a kella 16.00 paiku, olles alkoholijoobes, Narvas korteris aadressiga X 13-4, demonstreeris ta lõhkeseadeldist, s.o käsigranaati F-
3. Sealjuures ähvardas kohtualune T. V.-t ning viimase lapsi V. V.-t ja R. S.-i tapmisega. Kannatanutel oli reaalne alus karta selle ähvarduse täideviimist.
4. Narva Linnakohtu eeltoodud otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualune V. S., kes palus selle tühistada ning end süüdistuses

§ 128lg 2 järgi õigeks mõista, leides, et tema süüdimõistmine on motiveerimata.

Apellatsioonkaebuses märgiti, et kuna nimetatudgranaat oli plahvatuseks kõlbmatu ja mingit ohtu ümbruskonnale ei kujutanud, puudub tema teos

§ 128lg 2 ettenähtud kuriteokoosseis.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsusega jäeti Narva Linnakohtu
3. juuni
4. a otsus muutmata ja esitatud apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. II Kassatsioonprotesti sisu
5. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi eeltoodud otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Alar Kirs, kes palub nii linnakohtu kui ka ringkonnakohtu eelnimetatud otsused tühistada, mõista V. S. süüdi

§ 128

lg 1 järgi ja karistada teda rahatrahviga 200 päevamäära ulatuses, s.o 5600 krooni. Prokurör leiab, et V. S.-i tegevusele antud õiguslik hinnang on vale ja seda järgmistel põhjustel. Kriminaalasjas on leidnud tuvastamist, et V. S. kasutas kuriteo toimepanemisel kõlbmatut relva, s.o kõlbmatut granaati, kuigi kannatanud pidasid seda töökorras olevaks ning neile suunatud ähvardust reaalseks. Kassatsioonprotestis leitakse, et see asjaolu annab aluse kvalifitseerida süüdlase tegevuse

§ 128

lg 1, mitte aga lg 2 järgi, sest tegelikult reaalne oht kannatanute eludele ja ümbruskonnale puudus. Prokurör ei nõustu ringkonnakohtu otsuses toodud motiveeringuga kohtualuse tegevuse kvalifitseerimise kohta

§ 128

lg 2 järgi ning leiab, et kannatanute subjektiivne arusaam ähvardusest annab aluse süüdlase tegevuse kvalifitseerimiseks eeltoodud paragrahvi lg 1 järgi. Sama paragrahvi lg 2 järgi tuleb tegu kvalifitseerida juhul, kui ähvardusel kasutatud vahend on ka tegelikult ohtlik. Protestis juhitakse tähelepanu Riigikohtu lahenditele

1. jaanuarist
2. a nr 3-1-1-10-98 V. P. süüdistusasjas ja
3. jaanuarist
4. a nr 3-1-1-17-98 V. K. süüdistusasjas, milledes on asutud seisukohale, et kõlbmatu relvaga (püstolimaketiga) ähvardades ei ole tegemist relva kasutamise tunnusel kvalifitseeritud koosseisuga, vaid põhikoosseisuga. III Menetluse käik Riigikohtus Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära kaitsja ning prokuröri, kes mõlemad taotlesid kassatsioonprotesti rahuldamist ning kohtulahendite tühistamist, leidis: Kassatsioonprotestis viidatud Riigikohtu lahendite ja käesoleva kaasuse vahel puudub analoogia, mistõttu need ei saa olla aluseks V. S.i käitumise kriminaalõiguslikul kvalifitseerimisel. Riigikohtu lahendites nr 3-11-10-98 ja nr 3-1-1-17-98 käsitletakse

§ 141

lg 2 p 3 ja § 195 lg 3 kui kvalifitseeritud kuriteokoosseisude eristamist samade paragrahvide esimestes lõigetes sätestatud kuritegude põhikoosseisudest.

§ 141

lg 2 p 3 sätestab vastutuse röövimise eest, kui see on toime pandud relvaga või relvana kasutatava muu esemega.

§ 195

lg 3 sätestab vastutuse kuritahtliku huligaansuse eest, kui selle toimepanemisel kasutati või püüti kasutada tulirelva, külmrelva või kehavigastuse tekitamiseks külmrelvana kasutatavat või selleks spetsiaalselt kohandatud eset. Seega eeldab seadusandja mõlema kvalifitseeritud kuriteokoosseisu puhul, et relv või sellena kasutatav ese on ründajal olemas ning ta kas juba faktiliselt kasutab seda või püüab kasutada kuritegeliku ründe käigus.

§-s 128 sätestatud kuriteokoosseisu objektiks on inimese vaimne tervis, mille ründamiseks süüdlane kasutab psüühilist vägivalda. Siin ei eeldata, et ründajal oleksid kuriteo toimepanemise hetkel olemas ründevahendid, millega ta ähvardab. Kuriteokoosseisu realiseerimisekspiisab, kui kannatanus kutsutakse esile sedavõrd tugev hirmuaisting, et ta leiab, et on alust karta selle ähvarduse täideviimist. Asjaolu, kas süüdlane ähvardas relva või lõhkeseadeldist demonstreerides, lubades kasutada mujal asuvat olemasolevat relva või sidudes ähvarduse sisu veel mitte süüdlase valduses oleva vaid tulevikus hangitava relva või lõhkeseadeldisega, omab tähtsust vaid tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel, mitte aga kuriteo kvalifitseerimisel. Seetõttu on ähvardamine kasutada lõhkeseadeldist kannatanu tapmisel, talle üliraske kehavigastuse tekitamisel või vara hävitamisel või rikkumisel, kvalifitseeritav

§ 128

lg 2 järgi hoolimata sellest, kas lõhkeseadeldis oli töökorras või kas süüdlasel üldse selline seadeldis olemas oli. Loomulikult on sellise kvalifikatsiooni obligatoorseks tingimuseks asjaolu, et kannatanul oli alust karta selle ähvarduse täideviimist. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 1999. a kohtuotsus jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 25. jaanuaril 2000. a, ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Ott Järvesaar, Jüri Rätsep