3-1-1-14-00 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 1. veebruaril 2000 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kalm ning liikmed Ott Järvesaar ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistun

§ 143lg 2 p 1 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa K. J., tema kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland, A. K. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss. Kriminaalasja asjaolud ja menetluse käik 1. K. J. anti kohtu alla süüdistatuna KrK §

§ 143lg 2 p 1 järgi selles, et ta koos A.

K.-ga pani toime kelmuse katse isikute grupi poolt, mis seisnes selles, et olles ise põhjustanud liiklusõnnetuse, kallutas ta A. K. koos temaga esitama Eesti Kindlustuse Võrumaa esindusele

1. aprillil
2. a teadvalt valed seletused ja skeemi liiklusõnnetuse asjaolude kohta, eesmärgiga saada pettuse teel varalist kasu, s.o liikluskahju hüvitist 28 000 krooni. Kuritegu jäi lõpule viimata K. J. tahtest mitteolenevatel põhjustel, sest kindlustuse töötajad kahtlustasid pettust ning keeldusid kindlustushüvitist välja maksmast. A. K. anti kohtu alla süüdistatuna KrK §

§ 143lg 2 p 1 järgi selles, et ta koos K.

J.-ga pani toime kelmuse katse isikute grupi poolt, mis seisnes selles, et olles mitteteadlik K. J. poolt põhjustatud liiklusõnnetuse tegelikest asjaoludest, esitas ta

1. aprillil
2. a koos K. J.-ga viimase kallutamisel ja organiseerimisel Eesti Kindlustuse Võrumaa esindusele valed seletused ja skeemi liiklusõnnetuse asjaoludest, eesmärgiga saada pettuse teel K. J.-le varalist kasu, s.o liikluskahju hüvitist 28 000 krooni. Kuritegu jäi lõpule viimata A. K. tahtest mitteolenevatel põhjustel, sest kindlustuse töötajad kahtlustasid pettust ning keeldusid kindlustushüvitist välja maksmast.
3. Võru Maakohtu
4. augusti
5. a otsusega mõisteti mõlemad kohtualused eeltoodud süüdistustes õigeks. Maakohus, hinnates kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused K. J. ja A. K. kasuks, tuli järeldusele, et ei ole usaldusväärselt tõendatud K. J. poolt liiklusõnnetuse põhjustamine ning tema ja kaaskohtualuse A. K. poolt Eesti Kindlustuse Võrumaa esindusele
6. aprillil
7. a teadvalt valede dokumentide esitamine eesmärgiga saada pettuse teel varalist kasu.
8. Võru Maakohtu
9. augusti
10. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Võru Prokuratuuri prokurör Ainar Koik. Apellant taotles Võru Maakohtu otsuse tühistamist selles sisalduvate järelduste faktilistele asjaoludele mittevastavuse ning kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu. Prokurör taotles K. J. ja A. K. süüditunnistamist KrK §

§ 143lg 2 p 1 järgi ning nende karistamist sanktsiooni piires.

1. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. novembri
3. a otsusega tühistati Võru Maakohtu
4. augusti
5. a otsus täies ulatuses. Uue otsusega tunnistati K. J. ja A. K. süüdi KrK §

§ 143lg 2 p 1 järgi.

Mõlemat kohtualust karistati vabadusekaotusega üheks aastaks ja kaheks kuuks tingimisi kaheaastase katseajaga, apellatsioonprotest rahuldati. Ringkonnakohus tuli järeldusele, et maakohtu otsuses sisalduvad järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. Vastupidiselt maakohtu otsusele leidis kriminaalkolleegium, et A. K. poolt kahtlustatavana antud ütlused ei ole ainus tõend kinnitamaks kohtualuste süüd. Sellisteks tõenditeks on ka tunnistaja AS Kindlustusekspert töötaja L. P. poolt eeluurimisel ja maakohtus antud ütlused ning tunnistaja AS Eesti Kindlustus siseaudiitori Arvi Rohuniidu poolt maakohtus antud ütlused. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et L. P.-l tekkisid kahtlused eelnimetatud liiklusavarii suhtes ning kontrollimise eesmärgil telliti liiklustehnika ekspertiis. Ringkonnakohus leidis, et puudub alus kahelda 19-aastase eksperdistaažiga tehnilise kõrgharidusega mehhaanikainsenerist asjatundja V. V. arvamuses, mis eelnimetatud kahtlusi kinnitas. Tuginedes nimetatud tõenditele luges ringkonnakohus tõendatuks kohtualuste poolt grupis kelmuse katse toimepanemise. Kassatsioonkaebuste sisu 5. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. novembri 1999. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetud K. J. ja A. K. Mõlemad kassaatorid vaidlustavad enda süüdimõistmise KrK §

§ KrK § 143 lg 2 p 1 järgi väites, et ringkonnakohtu otsuses sisalduvad järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele ning rikutud on kriminaalmenetluse norme. K. J. kassatsioonkaebuse kohaselt on kohus ebaõigesti kohaldanud ka kriminaalseadust. Veel märgitakse kassatsioonkaebustes, et kuna ringkonnakohus jõudis tõendite hindamisel maakohtuga võrreldes vastupidisele seisukohale, pidanuks teise astme kohus motiveerima, miks esimese astme kohtu hinnang samadele tõenditele oli ebaõige. Ringkonnakohus rikkus kriminaalasja arutamisel KrMK § 50 nõudeid, kuna asus hindama ekspertiisiakti, mille esimese astme kohus tõendina kõrvale jättis. K. J. juhib tähelepanu asjaolule, et maakohus jättis nimetatud ekspertiisiakti tõendina kõrvale põhjendusel, et ekspertiis tehti seitse kuud enne kriminaalasja algatamist ning selle teostamiseks puudus uurija määrus. Sellega rikuti ka KrMK § 157 lg-s 2 sätestatud kahtlustatava või süüdistatava õigusi ekspertiisi tegemisel. Süüdimõistetute arvates hindas teise astme kohus tõendeid valikuliselt ning tõlgendas kõik kahtlused nende kahjuks, pannes sellega neile kohustuse enda süütust tõestada. K. J. eitab täielikult talle süüksarvatud kuriteo toimepanemist, väites, et tal puudus igasugune tahtlus pettuse toimepanemiseks. A. K. väidab, et kriminaalasjas puuduvad usaldusväärsed tõendid mõlema kohtualuse poolt liiklusõnnetusega seotud teadvalt valede dokumentide esitamise kohta eesmärgiga saada pettuse teel varalist kasu. Kokkuvõttes taotlevad mõlemad süüdimõistetud ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi järeldused ja põhjendused

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, milles K. J. ja kaitsjad taotlesid kaebuste rahuldamist ning prokurör taotles nende rahuldamata jätmist, leidis, et kassatsioonkaebused ei anna alust ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsuse tühistamiseks ning ei kuulu seetõttu rahuldamisele.
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi poolt kriminaalmenetluse seaduse olulisi rikkumisi, mis tooksid kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmise. Kassatsioonkaebustes ei ole viidatud AKKS § 39 lg-s 3 loetletud kriminaalmenetluse seaduse olulistele rikkumistele. Kaebustes kirjeldatud väidetavate kriminaalmenetluse seaduse rikkumiste osas ei ole esitatud Riigikohtule taotlust nende tunnistamiseks kriminaalmenetluse seaduse olulisteks rikkumisteks AKKS § 39 lg 4 alusel. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on olemasolevaid tõendeid hinnanud kooskõlas KrMK § 50 nõuetega. Samuti on motiveeritud, miks ta jõudis maakohtust erinevatele järeldustele ja millistel tõenditel ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi järeldused põhinevad.
3. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et käsitades 19-aastase eksperdistaažiga tehnilise kõrgharidusega mehhaanikainsenerist asjatundja Vambola Vaala arvamust (t.l 23-24) tõendina, ei rikkunud ringkonnakohtu kriminaalkolleegium kriminaalmenetluse seadust. Põhjendatud on kassaatorite väide, et nimetatud arvamust ei saa käsitleda eksperdi arvamusena KrMK § 59 mõttes, kuna see ei vasta KrMK §-des 58, 59 ja
4. peatükis sätestatud nõuetele. See aga ei välista arvamuse kriminaalasjas tõendina kasutamist. KrMK § 48 lg 1 kohaselt on kriminaalasjas tõenditeks igasugused faktilised andmed, mille alusel juurdleja, uurija ja kohus teevad seaduses määratud korras kindlaks kriminaalkorras karistatava teo olemasolu või puudumise, selle teo toimepannud isiku süü ja muud kriminaalasja õigeks otsustamiseks tähtsust omavad asjaolud. Sama paragrahvi
5. lõike kohaselt tuvastatakse need asjaolud tunnistaja, kannatanu, kahtlustatava, süüdistatava ja kohtualuse ütluste, eksperdi arvamuse, asitõendite, uurimis- ja kohtutoimingute protokollide ning muude dokumentidega, samuti jälitustegevusega saadud foto, filmi, heli-, video- või muu teabesalvestuse dokumendi ja asjaga. KrMK § 49 lg 2 kohaselt võivad tõenditena käsitletavaid andmeid oma initsiatiivil esitada kõik menetlusosalised, samuti isikud, ettevõtted, asutused ja organisatsioonid, kes kriminaalasjast osa ei võta. KrMK § 50 lg 2 kohaselt aga ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Eeltoodu alusel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kõnealust arvamust on õige käsitada kriminaalasjas tõendina nn. muu dokumendi mõttes, kuna see vastab KrMK § 65 lg 1 tunnustele ega sisalda asjaolusid, mille tuvastamiseks on ekspertiis kohustuslik KrMK § 58 lg 2 kohaselt. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, et menetlusosaliste poolt oleks taotletud nimetatud arvamuses sisalduvate asjaolude kontrollimiseks ekspertiisi määramist. Seega puudus ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumil kohustus ekspertiisi määramiseks. Tal oli õigus juba nimetatud arvamust käsitada tõendina ja hinnata seda kooskõlas KrMK § 50 nõuetega. Kuivõrd kriminaalasjas ei ole ekspertiisi määratud, siis ei ole süüdimõistetute osas rikutud ka KrMK §-s 157 sätestatud õigusi. Asjaolu, et eelpoolnimetatud dokument on pealkirjastatud ekspertiisiaktina ning ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jättis kohtuotsuses sõnaselgelt nimetamata, mis liiki tõendina ta seda arvamust käsitleb, ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates õige käsitada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 järgi. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 g-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
6. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. novembri
8. a kohtuotsus K. J. ja A. K. süüdistusasjas jätta muutmata.
9. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.
10. Välja mõista riigieelarve tuludesse K. J.-lt 1239 krooni ja A. K.-lt 1115 krooni ja 10 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks. Kohtuotsus jõustub
11. veebruaril
12. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Lea Kalm Liikmed Ott Järvesaar Jüri Rätsep