3-3-1-53-99

3-3-1-53-99 MÄÄRUS Tartus

1. veebruaril 2000 P. Pärna, J. Ruusi, A. Sööti ja A. Viioli esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine halduskohtu pädevuse piiritlemise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Hele-Kai Remmel (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas
2. jaanuaril 2000 avalikul kohtuistungil läbi Priit Pärna, Jaan Ruusi, Andres Sööti ja Avo Viioli esindaja vandeadvokaat Avo Greebe kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
3. oktoobri
4. a. määruse peale haldusasjas nr. II-3/284/
5. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Priit Pärna, Jaan Ruusi, Andres Sööti ja Avo Viioli esindaja vandeadvokaat Avo Greebe ning Kultuuriministeeriumi esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Kultuuriministri
6. augusti
7. a. käskkirjaga nr. 146 kutsuti Eesti Filmi Sihtasutuse nõukogu liikme kohalt tagasi P. Pärn, J. Ruus, A. Sööt ja A. Viiol.
8. septembril 1999 esitas P. Pärna, J. Ruusi, A. Sööti ja A. Viioli esindaja vandeadvokaat A. Greebe Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles kultuuriministri
9. augusti
10. a. käskkirja nr. 146 täielikult seadusevastaseks tunnistamist. Tallinna Halduskohtu
11. septembri 1999 määrusega tagastati kaebus HKS § 10 lg. 3 alusel läbivaatamatult ja selgitati, et kaebuse esitajatel on õigus oma tagasikutsumine vaidlustada tsiviilkohtupidamise korras Tallinna Linnakohtus. Halduskohus leidis, et kaebus ei kuulu halduskohtu pädevusse, sest see on esitatud ministri käskkirja peale, millega minister ei teostanud avalikku võimu. Samuti puudub vaidlustatud käskkirjal avalik-õiguslik sisu. Halduskohtu määruses asuti seisukohale, et Eesti Filmi Sihtasutus on eraõiguslik juriidiline isik, kes, juhindudes oma tegevuses Sihtasutuste seadusest ja oma põhikirjast, täidab eesmärke ja ülesandeid, mis ei ole avalik-õigusliku iseloomuga. Ka kultuuriminister ei täida riigi kui sihtasutuse asutaja esindajana nõukogu liikmeid nimetades või tagasi kutsudes avalik-õiguslikku ülesannet, vaid teostab konkreetse sihtasutuse asutaja õigusi. Kõigi eraõiguslike juriidiliste isikute puhul peab võrdse ja ühetaolise kohtlemise printsiibist lähtuvalt kehtima samasugune kohtusse pöördumise kord. Äriseadustikust ja Mittetulundusühingute seadusest tulenevad vaidlused lahendatakse maa- ja linnakohtus. Analoogia põhjal peab sihtasutuse puhul kehtima samasugune kohtualluvus. Kuivõrd liikmete tagasikutsumise toiming on olemuselt sarnane kõigi eraõiguslike isikute puhul, ei ole alust arvata, et sama toimingu olemust muudaks selle sooritamine ministri poolt. P. Pärna, J. Ruusi, A. Sööti ja A. Viioli esindaja vandeadvokaat A. Greebe esitas
12. septembril 1999 Tallinna Ringkonnakohtule erikaebuse, milles taotles halduskohtu määruse tühistamist ja asja saatmist uueks arutamiseks halduskohtule teises koosseisus. Erikaebuses leiti, et antud vaidluse kohtualluvus tuleneb Eesti Filmi Sihtasutuse põhikirjalistest eesmärkidest ja selle asutamise aluseks olevatest seadusandlikest aktidest, mistõttu kaebus ei kuulu analoogia põhjal lahendamisele maa- ja linnakohtutes. Kuna Eesti Filmi Sihtasutus loodi Riigi poolt eraõiguslike juriidiliste isikute asutamise ja nendes osalemise seaduse alusel, tuleneb ka Eesti Filmi Sihtasutuse eesmärk nimetatud seadusest. Sama seaduse § 1 lg. 2 järgi on riigi poolt eraõiguslike isikute asutamise ja nendes osalemise eesmärgiks eelkõige riigi funktsioonide parema täitmise ja riikliku majanduspoliitika elluviimise kindlustamine. Erikaebuses leiti, et antud juhul andis riik oma esindaja - kultuuriministeeriumi vahendusel Eesti Filmi Sihtasutusele täitmiseks avaliku halduse ülesande: Eesti Filmi Sihtasutuse põhikirja punkti 2.
13. kohaselt on selle sihtasutuse eesmärgiks Eesti rahvusliku filmikultuuri arengu soodustamine ja toetamine. Eelmainitut kinnitab ka Vabariigi Valitsuse
14. juuni
15. a. määrusega nr. 179 kinnitatud "Riigi esindaja kohustuste täitmise kord äriühingu ja sihtasutuse nõukogus", mille punkti 3 kohaselt on riigi esindaja eesmärgiks nõukogu ülesannete täitmisel tagada riigi kui sihtasutuse asutaja huvide kaitsmine ja riikliku majanduspoliitika elluviimine. Kultuuriminister teostas vaidlustatud käskkirja alusel avalikku võimu, mille tulemusel kutsuti tagasi avalik-õiguslikke ülesandeid täitva sihtasutuse nõukogu liikmed. Järelikult on vaidlustatud käskkirjal avalik-õiguslik sisu. Tallinna Ringkonnakohtu
16. oktoobri
17. a. määrusega muudeti Tallinna Halduskohtu
18. septembri
19. a. määrust ja jäeti halduskohtu määruse resolutsioonist välja osa, milles selgitati, et kaebuse esitajatel on õigus oma tagasikutsumine vaidlustada tsiviilkohtupidamise korras Tallinna Linnakohtus. Ringkonnakohus asus seisukohale, et halduskohus on õigesti leidnud, et antud vaidlus ei kuulu halduskohtu pädevusse. Samas ei ole vaidlus haldusorgani poolt sihtasutuse nõukogu liikmete tagasikutsumise seaduslikkuse üle tsiviilõiguslik vaidlus, mistõttu on ebaõige halduskohtu seisukoht, et kaebuse esitajad saavad oma tagasikutsumise vaidlustada tsiviilkohtupidamise korras Tallinna Linnakohtus. Muus osas jäeti halduskohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et vaidlustatud käskkiri on haldusesisene haldusakt, mis on suunatud riigi poolt asutatud sihtasutuse juhtimise parendamisele ning millel ei ole haldusest väljapoole toimet. Haldusest väljapoole suunatud toimet mitteomavate aktide vaidlustamise välistab HKS § 5 lg-s 1 sisalduv halduskohtusse pöördumise piirang. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kaebuse esitajate õiguste rikkumine seisneb selles, et asutamisotsusega nimetatud nõukogu liikmed ei saa oma korraliste volituste lõppemiseni kavandada sihtasutuse tegevust, korraldada sihtasutuse juhtimist ja teostada järelevalvet sihtasutuse tegevuse üle. Ringkonnakohus märkis, et riigi osalemine eraõiguslike juriidiliste isikute tegevuses toimub riigi funktsioonide parema täitmise ja riikliku majanduspoliitika elluviimise eesmärgil, seega avalikes, mitte erahuvides.
20. novembril 1999 esitas P. Pärna, J. Ruusi, A. Sööti ja A. Viioli esindaja vandeadvokaat A. Greebe kassatsioonkaebuse, milles taotleb Tallinna Ringkonnakohtu määruse tühistamist ja asja saatmist uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Kassaatorid on seisukohal, et vaidlustatud käskkiri on avalik-õigusliku sisuga halduse üksikakt, millest tõusetunud vaidluse lahendamine kuulub HKS § 4 lg. 1 alusel halduskohtu pädevusse. Kassaatorid leiavad, et Tallinna Ringkonnakohus on eiranud Põhiseaduse § 15, millest tulenevalt ei saa välistada subjektiivsete õiguste kaitseks kohtu poole pöördumist haldusorgani õigusakti sisust või reaaltoimingu olemusest lähtudes. Ringkonnakohus ei ole võtnud oma määruses seisukohta erikaebuses esitatud juriidiliste seoste kohta, millest tuleneb vaidlustatud käskkirja olemus. Samuti puudus ringkonnakohtul menetlusnormide kohaselt võimalus võtta subjektiivsete õiguste rikkumise küsimuses seisukohta ilma asja sisulise läbivaatamiseta kohtuistungil. Ringkonnakohus on aktsepteerinud, et esinevad kõik HKS § 4 lg. 1 kohaldamiseks vajalikud tingimused, kuid on sellest hoolimata jätnud erikaebuse väited selles osas oma määruses kajastamata ja jätnud juriidiliselt tagamata kaebajate õiguse pöörduda oma subjektiivsete õiguste kaitseks kohtusse. Riigikohtu halduskolleegiumi istungil muutis P. Pärna, J. Ruusi, A. Sööti ja A. Viioli esindaja vandeadvokaat A. Greebe kassatsioonkaebuses esitatud taotlust ning palus tühistada nii Tallinna Ringkonnakohtu kui ka Tallinna Halduskohtu määruse ja saata asi uueks arutamiseks Tallinna Halduskohtule. Kultuuriministeeriumi esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv väitis, et Tallinna Ringkonnakohtu määrus on põhjendatud ja seaduslik ning kassaatorite poolt kassatsioonkaebuses esitatud seisukohad ei anna alust määruse tühistamiseks. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis:
21. detsembrini 1999 kehtinud Halduskohtumenetluse seadustiku (HKS) § 3 lg. 1 p. 1 ja § 4 lg. 1 p. 1 kohaselt kuulus täidesaatva riigivõimu organi ametiisiku õigusakti peale esitatud kaebuse lahendamine halduskohtu pädevusse, kui tekkinud vaidlus ei kuulunud vastavalt HKS § 3 lg-le 2 lahendamisele kriminaal-, tsiviil- või põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras. Eesti Filmi Sihtasutus on eraõiguslik juriidiline isik, mis on asutatud Riigi poolt eraõiguslike juriidiliste isikute asutamise ja nendes osalemise seaduse § 5 lg. 1 p. 1 ja § 6 lg. 3 alusel Vabariigi Valitsuse
22. mai
23. a. korraldusega nr. 345-k, mille järgi on sihtasutuse riigipoolseks asutajaõiguste teostajaks Kultuuriministeerium. Sama seaduse § 7 lg. 3 järgi esindab asutajaõiguste teostamisel riiki kultuuriminister. Kultuuriministril on vastavalt Sihtasutuste seaduse §-le 27 ja Eesti Filmi Sihtasutuse põhikirja punktile 3.
24. sihtasutuse nõukogu liikmete tagasikutsumise õigus. Kuna kultuuriminister ei teosta nimetatud sihtasutuse nõukogu liikmete tagasikutsumisel avalikku võimu, puudub vaidlustatud käskkirjal avalik-õiguslik sisu. Halduskohus on õigesti leidnud, et Eesti Filmi Sihtasutuse nõukogu liikmetel on võimalik nõukogu liikme kohalt tagasikutsumist vaidlustada tsiviilkohtumenetluse korras. Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osas, milles taotletakse ringkonnakohtu määruse tühistamist. Juhindudes HKMS § 72 lg. 1 p-st 3 ja § 90 lg-st 2, Riigikohtu halduskolleegium määrab: Rahuldada Priit Pärna, Jaan Ruusi, Andres Sööti ja Avo Viioli esindaja vandeadvokaat Avo Greebe kassatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
25. oktoobri
26. a. määrus haldusasjas nr. II-3/284/99 ja lõpetada asja menetlus. Tagastada advokaadibüroole BCLO kautsjon 2 500 (kaks tuhat viissada) krooni. Määrus jõustub
27. veebruaril
28. a. teatavaks tegemisest. Jüri Põld, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann