3-3-1-52-99 MÄÄRUS Tartus 21. veebruaril 2000 Julia Truuverti esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine

§ 4

kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas

1. jaanuaril
2. a. avalikul kohtuistungil läbi Julia Truuverti esindaja advokaat Urmas Kiige kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu
3. oktoobri
4. a. määruse peale haldusasjas nr. II-3/222/
5. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
6. detsembri
7. a. otsusega nr. 28 loeti Tallinnas Pärnu mnt. 38 endisel kinnistul nr. 4730 asuv hoone ja krunt suurusega 456 m2 omandireformi objektiks ja selle vara suhtes tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks Heino-August Kalmo. Tallinna Linnavalitsuse
8. mai
9. a. määrusega nr. 118 tagastati Pärnu mnt. 38 asuvad hooned H.-A. Kalmole. Tallinna Linnavalitsuse
10. juuli
11. a. korraldusega nr. 1591-k tagastati H.-A. Kalmole ka Pärnu mnt. 38 asuv maa suurusega 456 m
12. Julia Truuvert esitas
13. veebruaril 1999 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada täielikult seadusevastaseks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
14. detsembri
15. a. otsuse nr. 28 ja Tallinna Linnavalitsuse
16. juuli
17. a. korralduse nr. 1591-k. Halduskohtule kaebuse esitamisel juhindus J. Truuvert Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse muutmise seadusest (vastu võetud
18. novembril 1998, jõustunud
19. detsembril 1998). Selle seaduse § 4 kohaselt võib õigusvastaselt võõrandatud varana tagastatud elamus elav üürnik, kellele valla- või linnavalitsus ei ole käesoleva seaduse jõustumise päevaks teatanud kirjalikult elamu tagastamise otsusest, esitada halduskohtusse kaebuse elamu tagastamise ja isiku omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse peale kahe kuu jooksul nimetatud seaduse jõustumisest. Kaebuse kohaselt ei olnud kohalik omavalitsus kaebuse esitajale elamu tagastamise otsusest kirjalikult teatanud.
20. aprillil 1999 muutis J. Truuverti esindaja advokaat Urmas Kiik kaebust ja palus lugeda kaebus esitatuks mitte Tallinna Linnavalitsuse
21. juuli
22. a. korralduse nr. 1591-k peale, vaid Tallinna Linnavalitsuse
23. mai
24. a. määruse nr. 118 peale. Muudeti ka kaebuse motiive.
25. mail 1999 jättis Tallinna Halduskohus kaebuse käiguta ja andis puuduste kõrvaldamiseks tähtaja kuni
26. maini
27. Kaebuse käiguta jätmise määruse kohaselt tagastati Pärnu mnt. 38 hooned H.-A. Kalmole Tallinna Linnavalitsuse
28. mai
29. a. määrusega nr.
30. ORAS § 121 lg. 12 sätted, mis kohustasid kohalikke omavalitsusi informeerima üürnikke elamu tagastamisest jõustusid
31. märtsil 1997 ja ei omanud tagasiulatuvat jõudu.

§ 4ei ole rakendatav J.

Truuverti suhtes, kuna tema sõlmis majaomanikuga uue üürilepingu

1. mail 1997 ja seega pidi teada saama elamu tagastamisest hiljemalt üürilepingu sõlmimise päevast. HKS § 7 lg. 1 alusel oli J. Truuvertil õigus esitada kaebus halduskohtusse ühe kuu jooksul alates oma õiguste rikkumisest teadasaamisest. Määruses teavitati J. Truuvertit ka kaebuse esitamise tähtaja ennistamise võimalusest.
2. mai
3. a. vastuses kaebuse käiguta jätmise määrusele jäi J. Truuverti esindaja advokaat U. Kiik seisukoha juurde, mille kohaselt J. Truuvertil on kaebeõigus

§ 4alusel.

Alternatiivselt paluti ennistada kaebuse esitamise tähtaeg HKS § 7 lg. 3 alusel, kui kohus ei tunnusta J. Truuverti kaebeõigust. Kaebuse esitamise tähtaja ennistamise aluseks peeti asjaolu, et kaebuse esitajal puudus võimalus tutvuda Tallinna Linnavalitsuse

1. mai
2. a. määruse nr. 118 sisuga. Akti nägemata ei saa otsustada selle seaduslikkuse üle.
3. juuni
4. a. määrusega jättis Tallinna Halduskohus kaebuse esitamise tähtaja ennistamata, leides, et J. Truuvert pidi elamu tagastamisest teada saama hiljemalt
5. mail 1997, mil ta sõlmis uue majaomanikuga üürilepingu. HKS § 7 lg. 1 alusel oli J. Truuvertil õigus esitada kaebus halduskohtusse ühe kuu jooksul alates päevast, mil ta sai teada oma õiguste rikkumisest. Taotluses kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks ei ole põhjendatud, milles seisnes võimaluste puudumine tutvuda vara tagastamise aluseks oleva haldusaktiga. J. Truuverti esindaja advokaat U. Kiik esitas
6. juulil 1999 erikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Erikaebuses korrati halduskohtule esitatud kaebuse motiive ja paluti tühistada Tallinna Halduskohtu
7. juuni
8. a. määrus ja teha uus määrus, millega tunnustada J. Truuverti kaebeõigust

§ 4alusel või ennistada talle kaebuse esitamise tähtaeg HKS § 7 lg.

3 alusel. Ringkonnakohtu istungil selgitasid erikaebuse esitaja ja tema esindaja täiendavalt, et J. Truuvert sai oma õigusi rikkuvast otsusest teada alles

1. aasta jaanuari lõpus või veebruari alguses, kui ta esmakordselt nägi vaidlustatud akte ja tutvus nende sisuga. Üürilepingul on küll sõlmimise kuupäevaks
2. mai 1997, kuid tegelikult sõlmiti see umbes aasta hiljem. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
3. oktoobri
4. a. määrusega jäeti erikaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
5. juuni
6. a. määrus muutmata. Ringkonnakohus pidas õigeks halduskohtu järeldust, et J. Truuverti suhtes ei ole rakendatav ORAS § 4 kehtestatud halduskohtusse pöördumise tähtaeg. Nimetatud seadus andis üürnikele võimaluse pöörduda kohtusse tingimusel, et kohalik omavalitsus jättis oma ORAS § 121 lg. 12 tuleneva kohustuse täitmata ning polnud
7. detsembriks 1998 neile kirjalikult teatanud elamu tagastamise otsusest. Seega seob
8. novembril 1998 vastu võetud

§ 4

kohtusse pöördumise tähtaja administratsiooni poolse teatamiskohustuse täitmata jätmisega. Kuni

1. märtsini 1997, mil jõustus ORAS § 121 lg. 12, puudus kohalikul omavalitsusel kohustus enne elamu tagastamist informeerida üürnikku vara õigustatud subjektile tagastamise otsusest. Seetõttu ei saa enne nimetatud kuupäeva tehtud vara tagastamise korralduste peale esitatud kaebuse esitamise tähtaega siduda kohaliku omavalitsuse olematu teatamiskohustuse mittetäitmisega. Kuna J. Truuvert sõlmis uue omanikuga üürilepingu
2. mail 1997, pidi ta hiljemalt üürilepingu sõlmimise päeval teada saama oma õiguste rikkumisest ja seaduses sätestatud ühe kuu jooksul pöörduma kohtusse. Kolleegiumi istungil üürilepingu kuupäeva täpsustamine, et tegelikkuses võis see aset leida umbes aasta hiljem, s.o. kevadel 1998, ei oma tähtsust, kuna kaebus esitati kohtusse alles
3. aasta veebruaris. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi põhjust, miks ta ei pöördunud kaebusega kohtusse HKS § 7 lg. 1 sätestatud ühekuulise tähtaja jooksul. Seetõttu jättis halduskohus põhjendatult kaebuse esitamise tähtaja ennistamata. Eriarvamusele jäi Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi kohtunik Ruth Virkus, kes leidis, et kohtu käsutuses puuduvad andmed, mis lükkaksid ümber kaebuse esitaja väited, et ta sai oma õigusi rikkuvast elamu tagastamise otsusest teada
4. aasta jaanuari lõpus-veebruari alguses, kui esmakordselt tutvus vara tagastamise aluseks oleva haldusaktidega. Seetõttu puudub alus lugeda kaebuse esitamise tähtaeg tema poolt mööda lastuks. Ebaõige on seisukoht, et

§ 4

ettenähtud tähtaeg ei ole kaebuse esitaja suhtes kohaldatav selle tõttu, et elamu on tagastatud ajal, mil ORAS ei olnud veel kehtestanud kohalikule omavalitsusele kohustust informeerida üürnikku tagastamise otsusest enne elamu tagastamist. ORAS § 4 sätestatud kohtusse pöördumise õigus ei sõltu sellest, kas elamu tagastamise ajal oli või ei olnud ORAS-s kohaliku omavalitsuse teavitamiskohustus sätestatud. Ringkonnakohtu määruse peale esitas 11. novembril 1999 kassatsioonkaebuse J. Truuverti esindaja advokaat U. Kiik. Kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu määrus ja teha uus määrus, millega tunnustada J. Truuverti kaebeõigust või ennistada talle kaebuse esitamise tähtaeg. Kassaator leiab, et väär on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt

§ 4

seob kohtusse pöördumise tähtaja administratsiooni poolse teatamiskohustuse täitmata jätmisega.

§-s 4 on sätestatud ainult üks tingimus, mille esinemisel tekib üürnikul kaebeõigus: talle ei ole kohaliku omavalitsuse poolt kirjalikult teatatud elamu tagastamise otsusest. Siinjuures ei oma tähtsust, millal toimus elamu tagastamine. Oluline on see, et üürnikuni ei ole nõutavas vormis teadet jõudnud. Kirjaliku üürilepingu sõlmimine uue omanikuga ei ole üheselt käsitletav üürniku õigustest teadasaamise momendina. Kui kassaator ei pääsenud vara tagastamise materjalide juurde ja talle ei olnud näidatud isegi tagastamisotsust ennast, siis ei saanud ta üürilepingu sõlmimisel oma õiguste rikkumise üle otsustada. J. Truuverti väitel sai ta tagastamisotsusega tutvuda alles

1. aasta jaanuaris-veebruaris. Seetõttu palus ta kohtult alternatiivselt kaebeõiguse tunnustamisele ka kaebuse esitamise tähtaja ennistamist HKS § 7 lg. 3 alusel. Tutvunud esitatud materjalidega, Riigikohtu halduskolleegium leidis:
2. J. Truuvert palub kassatsioonkaebuses tunnustada tema kaebeõigust Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse muutmise seaduse § 4 esimese lause järgi või ennistada halduskohtusse pöördumise tähtaeg.
3. Riigikogu võttis
4. novembril 1998 vastu Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse muutmise seaduse, mis jõustus
5. detsembril
6. Selle seaduse rakendussätete hulgas paiknev § 4 sätestab: ? Õigusvastaselt võõrandatud varana tagastatud elamus elav üürnik, kellele valla- või linnavalitsus ei ole käesoleva seaduse jõustumise päevaks teatanud kirjalikult elamu tagastamise otsusest, võib esitada halduskohtusse kaebuse elamu tagastamise ja isiku omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse peale kahe kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest. Kui elamu tagastamise otsus tehakse pärast käesoleva seaduse jõustumist, võib üürnik kaebuse esitada kahe kuu jooksul valla- või linnavalitsuselt elamu tagastamise kohta kirjaliku teate saamisest.?
8. märtsil 1997 jõustunud ORAS § 121 lg. 2 järgi pidi kohalik omavalitsus enne elamu tagastamist informeerima üürnikku vara õigustatud subjektile tagastamisest. Selline teatamise kohustus oli kohalikul omavalitsusel ka enne
9. märtsi
10. Nimelt sätestab KOKS § 31 lg. 5, et valla- või linnavalitsuse korraldused tuleb saata täitjatele ja teistele asjaosalistele. Riigikohtu halduskolleegiumi
11. detsembri
12. a. määrusest haldusasjas nr. 3-3-1-35-98 tuleneb, et teiste asjaosaliste all tuleb sarnaste õigussuhete korral mõista ka üürnikke. Tegelikult tuleb haldusõiguse üldpõhimõtete järgi iga haldusakt teha teatavaks selle adressaatidele ja teistele asjaosalistele, sõltumata sellest, kas teatamise kohustus on või ei ole sätestatud seaduses. Seetõttu ei saa nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, et

§ 4

esimene lause andis kohtusse pöördumise õiguse ainult nendele üürnikele, kellele kohalik omavalitsus ei olnud teatanud elamu tagastamise otsusest alates 2. märtsist 1997.

§ 4

esimene lause andis kaebeõiguse üürnikele, kellele kohalik omavalitsus enne selle sätte jõustumist ei olnud kirjalikult teatanud õigusvastaselt võõrandatud elamu tagastamisest.

§ 4

ei sätesta, et kaebeõigus on üksnes neil üürnikel, kes ei olnud elamu tagastamisest teadlikud. Nimetatud sätte mõttest tuleneb, et kaebuse esitamise õigus oli neil üürnikel, kes olid küll elamu tagastamise otsusest teadlikud, kuid kellele ei olnud kohaliku omavalitsuse täitevorgan sellest kirjalikult teatanud. See säte ei omista tähtsust asjaolule, millal sai üürnik elamu tagastamisest teada. Sellest tulenevalt ei oma

§ 4

esimese lause järgi kaebeõiguse tunnustamise küsimuses tähtsust see, millal sõlmis üürnik uue omanikuga üürilepingu. Samas tuleb ORAS § 4 esimese lause tõlgendamisel arvestada ka HKMS §-ga 24 lg. 1 p. 4 ja lg. 2. Omandireformi aluste seaduse muutmise seadusega ei saa muuta selles konstitutsioonilise iseloomuga kohtumenetluse seaduses sätestatud põhimõtet, et samas asjas ei saa uuesti kohtusse pöörduda, kui samas asjas on samade poolte vahel jõustunud kohtuotsus. Seega,

§ 4

esimene lause, seostades kaebeõiguse üürnikule elamu tagastamisest teatamata jätmisega, andis kaebeõiguse neile üürnikele, kes olid elamu tagastamisest teadlikud, kuid ei olnud varem kohtusse pöördunud. 4. Käesoleva haldusasja materjalidest nähtub, et J. Truuvertile ei teatatud nõuetekohaselt õigusvastaselt võõrandatud elamu tagastamise otsusest ja ta polnud samas vaidluses varem kohtusse pöördunud. Sellest tulenevalt on

§ 4J. Truuverti suhtes kohaldatav.

5. Kuna J. Truuvertil on kaebeõigus

§ 4

järgi, ei käsitle Riigikohtu halduskolleegium kassatsioonkaebuses esitatud taotlust ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 5 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium määrab: Rahuldada Julia Truuverti esindaja advokaat Urmas Kiige kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu

1. oktoobri
2. a. määrus nr. II-3/222/99 ja saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Tagastada advokaadibüroole Teder & Rask kautsjon 625 (kuussada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub
3. veebruaril 2000 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann