3-1-1-8-00

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. jaanuaril 2000 3-1-1-8-00 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Uno Lõhmus vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. K. süüdistuses KrK § 186 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kohtualune A. K., tema kaitsja vandeadvokaat Viktor Brügel ja riigiprokurör Marge Püss. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Tallinna Linnakohtu
3. juuli
4. a otsusega tunnistati A. K. süüdi KrK § 186 järgi ning talle mõisteti karistuseks arest kolm kuud arestikambris või arestimajas. Kohus tuvastas, et A. K. töötas AS X müügiagendina ja muu hulgas ostis ja müüs aktsiaseltsi nimel metsamaterjali ning korraldas metsaülestöötamist. 12.,
5. ja
6. aprillil
7. a võltsis ta AS-le X väljastatud arvetel ja kviitungitel A. R. allkirju. Linnakohus eraldas kriminaalasjast materjalid A. R. süüdistuses KrK § 1481 lg 1, 2, 3, 7 järgi ning saatis täiendavale eeluurimisele. Kohtu arvates oli rikutud KrMK § 46 sätteid, sest polnud väljaselgitatud ega võetud seisukohta, milline oli A. K. ja A. R. tegelik osa firma tegevuses ning kes omastas firma raha. Kohus leidis, et A. K. võltsis A. R. allkirju dokumentidel ja omastas firmale kuuluvat raha. Kriminaalasi saadeti täiendavale uurimisele täiendavate tõendite kogumiseks ja uute süüdistuste esitamiseks.
8. Tallinna Linnakohtu
9. juuli
10. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualuse kaitsja advokaat Ain Laansalu. Kaebuses taotleti kohtualuse õigeksmõistmist põhjendusega, et arved ja kviitungid ei ole käsitatavad ametlike dokumentidena KrK § 186 mõttes. Apellandi arvates rikuti A. R. kriminaalasja eraldamisel ja täiendavale eeluurimisele saatmisel protsessiõigusnorme.
11. Tallinna Ringkonnakohtu
12. novembri
13. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nentis, et kohtualune on võltsinud ametlikul dokumendil A. R. allkirju selle dokumendi kasutamise eesmärgil ja seega pannud toime KrK § 186 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Ringkonnakohtu hinnangul oli tegemist ametlike dokumentidega, sest need olid välja antud juriidilise isiku poolt ja nendel olevad pitsati jäljendid tõestavad juriidilise tähtsusega fakte. Ringkonnakohus tuvastas, et A. K. ei olnud ametiisikuks ja seega on välistatud tema vastutus ametialase võltsimise eest KrK § 166 järgi. Samal ajal leidis kriminaalkolleegium, et ei kohtueelsel uurimisel ega kohtus kriminaalasja arutamisel pole kohtualusele esitatud süüdistust teadvalt võltsitud ametliku dokumendi kasutamises eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Süüdistamises ainult teadvalt ametliku dokumendi kasutamises ei piisa isiku vastutusele võtmiseks KrK § 186 järgi. Seetõttu jäeti A. K. inkrimineeritavast kuriteost välja teadvalt võltsitud dokumendi kasutamine. MENETLUS RIIGIKOHTUS
14. Tallinna Ringkonnakohtu
15. novembri
16. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu A. K., milles ta palub end õigeks mõista. Kassatsioonkaebuses kordab kassaator apellatsioonkaebuses väljendatud seisukohti: arved ja kviitungid pole ametlikud dokumendid KrK § 186 mõttes. Nimetatud paberitel allkirja jäljendamine ei kujuta endast valitsemiskorravastast kuritegu. A. K. tegevus polnud tahtlik, ta ei soovinud neid dokumente kasutada. Kassaator juhib tähelepanu, et ringkonnakohus pole võtnud seisukohta A. R. kriminaalasja eraldamise ja täiendavale eeluurimisele saatmise kohta. Linnakohtu määrus ja otsus on vastuolulised. Määruses tõdetakse, et tema käitumise tehiolud ei olnud selged, samas leiti kohtuotsuses, et tema süü KrK § 186 järgi on täielikult tõendatud.
17. Riigikohtu istungil toetasid kohtualune ja tema kaitsja esitatud kassatsioonkaebust ja palusid A. K. õigeks mõista. Prokuröri arvates tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada apellatsioonkaebuse läbivaatamise ulatuse nõude rikkumise tõttu.
18. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et A. K. süüksarvatud teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 186 redaktsioon sätestas vastutuse eraisiku poolt passi, muu ametliku dokumendi, pitsati või stambi võltsimise eest kasutamise eesmärgil, samuti teadvalt võltsitud passi, muu ametliku dokumendi, pitsati või stambi kasutamise eest eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Seega nähti selles paragrahvis ette vastutus, esiteks, ametliku dokumendi, pitsati, stambi võltsimise eest, ja teiseks, teadvalt võltsitud ametliku dokumendi, pitsati, stambi kasutamise eest. Võltsimine eeldab otsest tahtlust, mis väljendub süüdlase eesmärgis kasutada võltsitud dokumenti, pitsatit või stampi vastavalt ehtsa dokumendi, pitsati või stambi otstarbele. Võltsitu kasutamisel on aga süüdlase eesmärgiks omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Võltsimisel on kuritegu lõpule viidud dokumendi, pitsati või stambi võltsimisega nende kasutamise eesmärgil. Seega peab isiku süüdimõistmisel võltsimise eest olema tuvastatud tema poolt dokumendi võltsimise fakt ja tehtud kindlaks tema eesmärk selle võltsitud dokumendi kasutamiseks. Inkrimineerides süüdlasele aga võltsitud dokumendi kasutamise, peab tuvastama süüdlase eesmärgi omandada võltsitud dokumendi kasutamisega õigusi või vabaneda kohustustest.
19. A. K. süüdistati ja ta anti kohtu alla ametliku dokumendi võltsimises kasutamise eesmärgil ja ametliku dokumendi kasutamises (tl 123 ja tl 127). Tallinna Linnakohtu otsuses märgitakse: "Kohus kuulanud ära kohtualuse ütlused, uurinud kõiki kriminaalasjas sisalduvaid tõendeid kogumis, leidis, et kohtualuse A. K. süü KrK § 186 järgi, s.o A. R. allkirjade võltsimises ametlikel dokumentidel, on täielikult tõendatud ja teda tuleb karistada" (tl 170). Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium nõustus linnakohtu süüdimõistva otsusega. Otsuses öeldakse järgmist: "Tallinna Linnakohus on objektiivselt ja motiveeritult tulnud õigele järeldusele, et A. K. on võltsinud ametlikul dokumendil kasutamise eesmärgil A. R. allkirju, s.o pannud toime KrK § 186 järgi kvalifitseeritava kuriteo" (tl 221).
20. Riigikohtu arvates on ringkonnakohtu selline järeldus otsuse motiveeritusest põhjendamatu, sest Tallinna Linnakohtu otsuses puuduvad motiivid, mis põhistaksid vaidlustatud dokumentide käsitamist ametlike dokumentidena ja milles seisnes A. K. tegevuse eesmärk. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et kohtukolleegium pole pööranud tähelepanu apellatsioonkaebuses sisaldunud väitele Tallinna Linnakohtu poolt protsessinormide rikkumise kohta ja taotlusele A. K. ja A. R. süüdistusasjas materjalide eraldamise ja täiendavale eeluurimisele saatmise kohta, kuigi AKKS § 20 lg 1 selleks kohustab. Riigikohus nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et linnakohtu
21. juuli
22. a otsuses ja määruses sisalduvad järeldused on vastuolulised. Vaatamata asjaolule, et linnakohus ei ole määruses osundanud kriminaalasjast materjalide eraldamise ja täiendavale eeluurimisele saatmise sätetele, on sisuliselt toimunud kriminaalasjast materjalide eraldamine. Linnakohtu määrusest nähtub, et kriminaalasi on A. R. süüdistuses saadetud täiendavale eeluurimisele (tl 173). Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et arutatav kriminaalasi oli tihedalt seotud linnakohtu poolt eraldatud materjalidega ja nende eraldi arutamine pole võimalik. Koos asja arutamine ja faktide tuvastamine võimaldab anda põhjendatud hinnangu dokumendi võltsimise eesmärgile. Seetõttu on materjalide eraldamine toimunud vastuolus KrMK § 216 lg 1 sätestatuga. Kui kohus tuvastab sellise eeluurimismaterjalide puudulikkuse, mida pole võimalik täiendada kohtulikul uurimisel, siis tuleb kogu kriminaalasi saata KrMK § 219 lg 1 alusel täiendavaks uurimiseks. Tallinna Ringkonnakohtu poolt linnakohtu otsuse läbivaatamise ulatuse nõude rikkumise ja apellatsioonkaebuses sisalduva taotluse eiramise tunnistab Riigikohus AKKS § 39 lg 4 alusel kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks, mis takistas ringkonnakohtul seadusliku kohtuotsuse tegemist. Kuna kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine on aset leidnud nii Tallinna Linnakohtus (kohtuotsuse motiveerimatus, kriminaalasjast materjalide ebaseaduslik eraldamine) kui ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumis (linnakohtu otsuse läbivaatamise ulatuse nõude rikkumine), siis tühistab Riigikohus eelnevad kohtulahendid ja tagastab kriminaalasja uueks sisuliseks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.
23. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 43 lg-st 2, § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
24. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
25. novembri
26. a otsus A. K. süüdistusasjas ja Tallinna Linnakohtu
27. juuli
28. a otsus A. K. ja A. R. süüdistusasjas ning Tallinna Linnakohtu
29. juuli
30. a määrus kriminaalasja A. R. süüdistuses täiendavale eeluurimisele saatmise kohta.
31. Kriminaalasi tagastada uueks sisuliseks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.
32. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt, kassatsioonkautsjon tagastada. Otsus jõustub
33. jaanuaril 2000 ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter Vaher Liikmed Lea Kalm, Uno Lõhmus