Obsah (8)

§ 218§ 242§ 3076§ 280§ 308§ 247§ 30710§ 324

3-3-1-3-00 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 28. veebruaril 2000 Hanno Ohvrili kassatsioonkaebuse läbivaatamine kannatanu haldusõiguserikkumise asja kohtulikule arutamisele kaasamata jätmise asjas R

§-s 163 sätestatud haldusõiguserikkumise.

1. oktoobril 1999 arutas Tartu Halduskohus nimetatud haldusõiguserikkumise asja kohtuistungil, kuhu olid kutsutud T. Urva ning kannatanud Peeter Heinsaar, Vilma Lestal ja Hanno Ohvril. Tartu Halduskohtu
2. oktoobri 1999 otsusega haldusõiguserikkumise asjas nr. 4-923 tunnistati T. Urva süüdi oma tõelise või oletatava õiguse teostamises ebaseaduslikus korras ja teda karistati rahatrahviga 35 päevapalga ulatuses, s.o. 1435 krooni. Lisaks mõisteti T. Urvalt tekitatud kahju eest välja 1235 krooni P. Heinsaare kasuks, 978 krooni V. Lestali kasuks ja 2247 krooni H. Ohvrili kasuks.
3. oktoobril 1999 esitas T. Urva apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule. Halduskohtuniku
4. oktoobri 1999 määrusega jäeti kaebus käiguta ning apellatsioonkaebuse esitajale anti kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaeg. T. Urva esitas
5. oktoobril 1999 täiendatud kaebuse, mille kohaselt ta ei nõustunud halduskohtu otsuses toodud faktidega, samuti nende tõlgendamise ja tõestusega. Tartu Ringkonnakohtu
6. detsembri 1999 otsusega tühistati halduskohtu otsus ja lõpetati asja menetlus

§ 218lg 1 p.

1 alusel haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise tõttu. Ringkonnakohus asus seisukohale, et T. Urva kui majaomanik oli tuletõrjejärelevalve

1. aprilli 1999 ettekirjutuse kohaselt kohustatud likvideerima Tartus Koidula t. 2 krundil asuvad projektivälised kuurid, kuna ei olnud tagatud ehitistevahelised minimaalsed tuleohutuskujad. Ettekirjutuses antud tähtajaks oli
2. juuni
3. T. Urva hoiatas majaelanikke
4. jaanuaril 1999 tähitud kirjadega, et kuurid vabastataks asjadest
5. aprilliks
6. Seega ei olnud tegemist omavoliga, vaid riikliku järelevalveorgani ettekirjutuse täitmisega. Ringkonnakohus märkis, et juhul, kui kuuride lammutamise käigus tekkis kellelegi varaline kahju, on selle hüvitamise küsimused võimalik lahendada tsiviilkohtupidamise korras.
7. jaanuaril 2000 esitas H. Ohvril kassatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jäetaks jõusse Tartu Halduskohtu otsus. Kassaator väidab, et ringkonnakohus on asja läbivaatamisel rikkunud protsessiõigusnorme, millest olulisim oli kannatanute kutsumata jätmine ringkonnakohtu istungile.

§ 242

lg 2, § 244 lg 1 ja 2, § 247 lg 1 ja 2, § 248 lg 1 ja § 30710 lg 1 ja 2 järgi on kannatanul õigus osaleda asja arutamisel ja ta talle tuli saata kutse, kuhu on märgitud kohtuistungi päev, kellaaeg ja koht. T. Urva esitas ringkonnakohtus asja arutamisel materjale, millest kannatanud ei saanud koopiaid. Kohtuistungil rikuti ka

§ 3076

lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt ei ole apellatsioonkaebuse esitajal õigust viidata nendele motiividele või tõenditele, mida ei ole esitatud esimese astme kohtus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on eksinud järelduses, et T. Urva teostas oma õigust, kui täitis Tartumaa Päästeteenistuse juhtivinspektori ettekirjutust. Ringkonnakohus ei arvestanud asjaoluga, et Tartumaa Päästeteenistus saatis T. Urvale

1. mail 1999 kirja nr. 201, millega võeti temalt kohustus kuurid kindaksmääratud kuupäevaks lammutada. Koos nimetatud kirjaga oli kohtumaterjalide hulgas ka Tartu Linnavalitsuse ehituskorralduse osakonna juhataja
2. aprilli 1999 ettekirjutus nr. EK-8/281, milles kohustati Koidula t. 2 elamu omanikke peatama puude varjualuste lammutamine ajani, mil elamu on viidud täielikult üle gaasiküttele. Kassaator on seisukohal, et ringkonnakohus käsitles
3. juunil 1999 Tartus Koidula t. 2 hoovis toimunud kuuride lammutamist ühekülgselt, analüüsides vaid seda, kas kuuride lammutamine oli seaduslik, kuid jättis kõrvale varalise kahju tekitamise aspekti, mistõttu on ringkonnakohtu otsus motiveerimata. T. Urva väidab vastuses kassatsioonkaebusele, et Tartu Ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning kassaatori poolt kassatsioonkaebuses esitatud seisukohad ei anna alust otsuse tühistamiseks. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: 1.

§ 242p. 2 järgi on kannatanu haldusõiguserikkumise asja menetluses osalev isik.

Vastavalt

§ 280

lg-le 1 ja § 30710 lg-le 2 on kannatanu protsessiosaliseks nii esimese kui ka teise astme kohtus ning tal on

§ 308

lg 3 kohaselt kassatsiooni korras edasikaebamise õigus.

§ 247

lgd 1 ja 2 sätestavad haldusõiguserikkumise asja osaliste võrdõiguslikkuse, mille kohaselt võib kannatanu võrdselt teiste asja menetluses osalevate isikutega esitada ametiisikule või kohtule taotlusi, täiendavaid tõendeid, võtta osa tõendite uurimisest ja haldusõiguserikkumise asja arutamisest.

§ 30710

lg 1 järgi peab ringkonnakohus teatama kohtuistungi toimumise päeva ja aja kõigile protsessiosalistele. Antud haldusõiguserikkumise asja menetlemisel ei kaasanud ringkonnakohus protsessiosalistena kannatanuid P. Heinsaart, V. Lestalit ja H. Ohvrilit haldusõiguserikkumise asja arutamisele. 2. Õige on kassaatori väide, et T. Urva poolt ringkonnakohtu istungil uute tõendite esitamine on vastuolus

§ 3076lg-tes 1 ja 2 sätestatuga.

Nimetatud normide kohaselt ei ole apellatsioonkaebuse esitajal õigust viidata kaebuses nendele motiividele või tõenditele, mida ei ole esitatud halduskohtus. Uutele motiividele ja tõenditele võib kaebuse esitaja viidata üksnes siis, kui ta esitab mõjuvad põhjused, miks tal ei olnud võimalik seda teha halduskohtus, või kui tal oli selleks muu kaaluv põhjus. Antud kohtuasjas eitoonud T. Urva välja põhjuseid, miks ta ei esitanud nimetatud tõendeid halduskohtus. 3.

§ 324

lg 2 kohaselt ei ole kassatsiooniastme kohtul õigust tuvastada faktilisi asjaolusid. Sellest tulenevalt ei ole Riigikohtu halduskolleegiumil võimalik läbi vaadata kassatsioonkaebuse seda osa, milles on vaidlustatud T. Urva apellatsioonkaebuses ja tema poolt kohtule esitatud dokumentides toodud asjaolusid. Kuna antud asja menetlemisel ei kaasanud ringkonnakohus kannatanuid protsessiosalistena haldusõiguserikkumise asja arutamisele, on ringkonnakohus oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme, mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Lähtudes

§-st 311 lg-st 2, §-st 316, § 324 lg 1 p-st 2 ja § 325 lg-st 1, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada Hanno Ohvrili kassatsioonkaebus. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu

1. detsembri 1999 otsus haldusõiguserikkumise asjas nr. II3õ-139/99 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tagastada Hanno Ohvrilile kassatsioonikautsjon 700 (seitsesada) krooni. Määrus jõustub
2. veebruaril 2000 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel