Eriarvamus Ma ei nõustu üldkogu otsuse nende motiividega, millest tuleneb, et õiguskantsler on pädev vaidlustama aastaeelarve seaduses sisalduvaid üksikjuhtumite regulatsioone (punktid 8 kuni 12). Üld

§-d 139 lg 1, 142 lg 1 ja 143 kasutavad aga mõistet "õigustloov akt". 3.

süstemaatilisest tõlgendamisest tuleneb, et õigustloova aktina tuleb mõista üldakti ehk normatiivakti, s.o sellist õigusakti, mis sisaldab õigusnorme - üldkohustuslikke käitumisreegleid, mille täitmine on tagatud riikliku sunni kasutamise võimalusega. Eesti õigusteoorias ongi valitsevaks saanud seisukoht, et õigustloova akti all tuleb mõista üldakti (normatiivakti). 4. Kindlasti lähtub Põhiseadus sellest, et õigusaktid koostatakse normitehniliselt korrektselt. See tähendab, et üldaktis (seaduses, seadluses, määruses) sisalduvad vaid õigusnormid ja üksikaktis (otsuses, korralduses, käskkirjas) vaid üksikjuhtumite regulatsioonid. Erandiks on juhtumid, kus Põhiseadus ise nõuab, et üksikjuhtumite regulatsioonid kehtestatakse seaduse vormis. Selliseks erandiks on aastaeelarve, mille seadusena vastu võtmist nõuab

§ 115lg 1.

Tegelikkuses pole aga nendest põhimõtetest alati kinni peetud. Nii mõnigi kord on seaduses või määruses mitte ainult õigusnorme, vaid ka üksikjuhtumite regulatsioone. On ka otsuseid, käskkirju ja korraldusi, mis sisaldavad mitte ainult üksikjuhtumite regulatsioone, vaid ka õigusnorme. Vahel sisaldab üldakti vormis antud õigusakt ainult üksikjuhtumite regulatsioone. Mõnikord on üksikakti vormis antud õigusaktis ainult õigusnormid. Selline normitehniline kirevus on eriti omane ministrite ning linnade ja valdade organite õigusaktidele.

1. Õiguskantsleri põhiseaduslikkuse järelevalve alast pädevust ei määra see, missuguse nimetuse on õigusaktile omistanud akti vastu võtnud organ. Samuti pole õiguskantsleri pädevuse määratlemisel otsustavat tähtsust sellel, et akt sisaldab kõrvuti üksikregulatsioonidega ka õigusnorme. Nende asjaolude ületähtsustamine tooks kaasa selle, et õigusakti vastu võtnud organi normitehniline vääratus mõjutab õiguskantsleri pädevust põhiseaduslikkuse järelevalve alal.
2. Nüüd küsimus, kas õiguskantsler vaidlustab tegelikult seadust, selle sätet või õigusnormi?

teksti ainult grammatiliselt tõlgendades võib tõepoolest jääda mulje, et õiguskantsler vaidlustab õigusakti või selle sätet. On ju

järgi õiguskantsleri pädevuses järelevalve "õigustloovate aktide

le ja seadusele vastavuse üle" (§ 139 lg 1).

§ 142

lg 1 annab õiguskantslerile pädevuse teha akti vastuvõtnud organile ettepanek viia akt kooskõlla

ja seadusega, kui ta leiab, et "õigustloov akt on

või seadusega vastuolus".

§ 143

kohaselt esitab õiguskantsler kord aastas Riigikogule ülevaate "õigustloovate aktide kooskõlast

ja seadusega". Väljend "vaidlustab õigusakti" on aga samatasandiline nii seadustes kui ka tavakeeles kasutatavate formuleeringutega "täidab mingit seadust" või "rikub mingit seadust", selle mingit sätet. Kui vaadata sügavamale, siis inimene täidab või rikub mitte seadust või selle sätet, vaid seaduses fikseeritud õigusnormi. Kõneldes seaduse või selle sätte täitmisest või rikkumisest, peetakse tegelikult silmas õigusnormi, mida inimene täidab või rikub. Seaduse või selle sätte rikkumisest kõneldakse puhtpraktilistel kaalutlustel - ebapraktiline on kirjeldada õigusnormi iga kord, kui peetakse silmas täidetavat või rikutavat normi. Palju ökonoomsem on viidata seadusele või sättele, milles sisalduvat normi silmas peetakse. Ka õiguskantsler vaidlustab tegelikult mitte õigustloovat akti, vaid sellises dokumendis sisalduvat õigusnormi. Ta väidab, et

st madalamalseisvas õigustloovas aktis sisalduv õigusnorm pole kooskõlas

s sisalduva õigusnormiga.

s peetaksegi silmas mitte õigusakti, vaid õigusnormi vaidlustamist. Järeldus, et õiguskantsler vaidlustab õigusnormi, on kooskõlas õiguse teooria käsitlusega normikontrollist. Ka vastab selline järeldus arusaamale õigusliku reguleerimise mehhanismist. Inimkäitumist reguleerivad õigusnormid, mitte aga dokumendid, milles on normid fikseeritud.

1. Õiguse teoorias valitseva seisukoha järgi on riigieelarve kulude kirjed üksikjuhtumite regulatsioonid. Kulude kirjed ei sisalda õigusnorme. Seda mööndakse ka üldkogu otsuse punktis 11, milles märgitakse, et seadus "
2. aasta riigieelarve" sisaldab nii õigusnorme kui ka üksikjuhtumite regulatsioone.
3. Seadus "
4. aasta riigieelarve" on mahukas dokument, koosnedes Riigi Teatajas avaldatuna 95-st leheküljest. Veidi üle kahe lehekülje seaduse mahust moodustavad kirjed riigi prognoositavate tulude kohta. 91 lehekülge moodustavad kirjed riigieelarve kulude kohta, s.o üksikjuhtumite regulatsioonid. Õigusnorme leiab ülejäänud napilt poolteistkümnelt leheküljelt, kus on §-d 2-
5. Nendest sätetest sisaldavad õigusnorme §-d 2, 3, 9, 10 ja
6. Paragrahv 2 kehtestas
7. aastaks valemi, mille järgi tuli arvutada toetusfondist kohaliku omavalitsuse eelarvesse eraldatavat toetust. Paragrahv 3 kehtestas
8. aastaks rahvapensioni määra, lastetoetuse määra ja riigiteenistujate palgaastmestiku kõrgeima astme palgamäära, millest arvutati vastava eriseaduse järgi mitme kategooria riigiametnike palku. Paragrahvidega 9 ja 10 moodustati rahandusministri hallatavad riikliku pensionikindlustuse reserv ja riikliku ravikindlustuse reserv. Paragrahv 11 lubas ministeeriumidel ja teistel riiklikel institutsioonidel
9. aastal vastavalt Avaliku teenistuse seaduse §-le 53 katta õppelaenude kustutamisega seotud kulud töötasuks ja sotsiaalmaksuks eraldatud vahenditest. Seega oli õigusnormide osakaal seaduses "
10. aasta riigieelarve" tühine. Nendel normidel oli valdavalt vaid rakenduslik iseloom ja nad ei pidanud ilmtingimata olema sätestatud riigi aastaeelarve seaduses. Neid norme saanuks kehtestada ka mõnes teises seaduses.

§ 115lg 1 märgibki aastaeelarve seaduse sisuna vaid riigi tulude ja kulude eelarvet.

1. Aastaeelarve seaduses sisalduvad mõned õigusnormid ei saa anda õiguskantslerile õigust vaidlustada riigieelarve kirjeid, mis reguleerivad üksikjuhtumeid ja moodustavad seaduse "
2. aasta riigieelarve" mahust enam kui üheksa kümnendikku. Üldkogu on aga seisukohal, et kuna aastaeelarve seaduses on õigusnorme, siis saab õiguskantsler vaidlustada mitte ainult neid norme, vaid ka aastaeelarve seaduses sisalduvaid üksikjuhtumite regulatsioone. Sellest tuleneb, et kui Riigikogu tulevikus loobub lülitamast aastaeelarve seadusse õigusnorme, siis kaotab õiguskantsler pädevuse vaidlustada selles seaduses sisalduvaid üksikjuhtumite regulatsioone. Selline seisukoht on ebajärjekindel ja seda on raske teoreetiliselt põhistada. Õiguskantsleri pädevus ei saa sõltuda õigusakti vastu võtnud organi suvast.
3. Käesoleval juhul on õiguskantsler vaidlustanud
4. aasta lisaeelarve seaduse kirjeid ja § 4, s.o üksikjuhtumite regulatsioone. Kuna õiguskantsler pole pädev vaidlustama aastaeelarve seaduses sisalduvaid üksikjuhtumite regulatsioone, siis ei saa ta olla ka pädev vaidlustama lisaeelarve seadust osas, millega muudetakse aastaeelarve seaduse üksikregulatsioone. Jüri Põld Ühinen Jüri Põllu eriarvamusega: Tõnu Anton Henn Jõks Ott Järvesaar Ants Kull Jaano Odar Harri Salmann