KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 15. veebruaril 2000 3-1-1-18-0 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistu

§-d 28 ja 55 lg 3 ei kehtesta haldurile kohustust teavitada pankrotitoimkonda õigusteeninduse lepingu sõlmimisest. Vaatamata sellele oli pankrotitoimkond õigusteeninduse lepingust teadlik.

§ 55

esimese lõike kohaselt seisneb pankrotivara valitsemine pankrotivara säilitamises ja võlgniku majandustegevuse korraldamises. Õigusabi kasutamine ei ole juriidilise isiku majandustegevuse korraldamine

§ 55lg 3 mõtte kohaselt.

Seega I. U. ei kuritarvitanud oma ametiseisundit õigusteeninduse lepingu sõlmimisel ja õigusabi eest tasumisel. Kogutud tõendid ei kinnitanud, et I. U. soovis riisuda RAS Luunja vara ja selle eesmärgi saavutamiseks lisas õigusteeninduse lepingusse p-i 4.2. Millegagi pole tõendatud, et I. U. pööras eelpoolnimetatud raha isikliku vara hulka. Samuti ei leidnud kohtus tõendamist, et Õigusbüroo Mägi ja Uudeküll AS poolt saadi raha tasuta või et haldur ametiseisundit kuritarvitades teostas alusetu ja põhjendamatu ülekande. Eelneva alusel mõisteti I. U. süüdistuses KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi õigeks.

§ 75

lg 1 ja lg 2 sätestavad, et pankrotivara müüki võib alustada pärast võlausaldajate esimest üldkoosolekut. Kui võlgnik on pankrotiotsuse peale edasi kaevanud, ei tohi võlgniku nõusolekuta enne kaebuse läbivaatamist vara müüa. RAS Luunja pankrotitoimkonna koosoleku protokollist nr 1

1. aprillil
2. a nähtus, et vaatamata pankrotiotsuse edasikaebamisele otsustati varade müügi ettevalmistamist jätkata ja kuulutada välja RAS Luunja varade enampakkumine. RAS Luunja pankrotitoimkonna koosolekul
3. mail
4. a otsustati, et pankrotihaldur peab täpsustama pankrotivara müügitingimusi ning sõlmima ostu-müügilepingud 30 päeva jooksul, ootamata ära Tartu Ringkonnakohtu otsust. Kuna RAS Luunja pankrotihaldur I. U. tegutses vastavalt võlausaldajate üldkoosoleku otsusele ja pankrotitoimkonna otsustele ja tal puudus alus kahelda üldkoosoleku otsuse õigsuses ja võimalus võlausaldajate üldkoosoleku otsuse täitmata jätmiseks. Sisuliselt tegi võlausaldajate üldkoosolek kooskõlas

§-ga 78 lg 3 haldurile ettekirjutuse vara müügiks suuremat tulu andval viisil. Kohtuotsuses leiti, et kuna I. U.-il oli olemas vara müümiseks võlausaldajate üldkoosoleku luba, siis sellise loa olemasolu välistab KrK §-s 161 ettenähtud kuriteo objektiivse külje. Linnakohus leidis, et I. U.-i süü

§ 75

sätete rikkumises ja sellega riigi huvidele olulise kahju põhjustamises pole tõendatud. Seetõttu mõisteti I. U. süüdistuses KrK § 161 järgi õigeks.

1. Tartu Linnakohtu
2. mai
3. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tartu Prokuratuuri prokurör Margus Gross. Protestis paluti tühistada linnakohtu õigeksmõistev otsus ja leiti, et I. U.i süü KrK § 1411 lg 3 p 1 ja § 161 järgi on tõendatud. Ringkonnakohtu istungil riigiprokurör toetas protesti osaliselt. I. U.-le esitatud süüdistuse KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi palus prokurör ümber kvalifitseerida KrK § 161 järgi ning kohtualuste karistamisel palus prokurör kohaldada KrK § 47 sätteid.
4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. novembri
6. a otsusega tühistati Tartu Linnakohtu
7. mai
8. a otsus osaliselt, s.o I. U.i õigeksmõistmises KrK § 161 järgi. Kohtualune tunnistati süüdi KrK § 161 järgi ja mõisteti karistuseks üks aasta kuus kuud vabadusekaotust, kusjuures KrK § 47 alusel kohaldati katseaega kaks aastat. Lisakaristusena võeti kohtualuselt õigus töötada materiaalsete väärtuste liikumist korraldaval ametikohal kolme aasta jooksul. 4.1 Ringkonnakohus nõustus linnakohtu järeldusega, mille kohaselt pankrotihalduri poolt õigusteeninduse lepingu sõlmimine ja pankrotimenetluses õigusabi kasutamine ei ole võlgniku majandustegevuse korraldamine

§ 55lg 3 mõttes.

Sellest tulevalt polnud halduril vajalik nimetatud lepingu sõlmimiseks üldkoosoleku nõusolekut. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on linnakohus põhjendatult leidnud, et I. U.-i käitumises puudub KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseis. I. U.-il puudus tahtlus riisuda RAS Luunja vara ning õigusteeninduse lepingusse p 4.2 lisamine ei toimunud omakasu eesmärgil. Küll aga tuvastati, et lepingu p 4.2 alusel esitas õigusbüroo Mägi ja Uudeküll AS

1. augustil
2. a arve nr 59 RAS-le Luunja 151 040 krooni tasumise kohta pankrotivara müügi korraldamise eest ning
3. augustil
4. a kanti nimetatud summa I. U.-i korraldusel pankrotivara arvelt büroo arvele. Ringkonnakohus leidis, et I. U.-i vastav tegevus vastab KrK § 161 tunnustele. Ringkonnakohus leidis, et I. U.ile KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimine KrK § 161 järgi ei halvenda tema seisundit ega riku tema kaitseõigust. Nii KrK § 1411 kui KrK § 161 järgi kvalifitseeritavad kuriteod eeldavad ametiisiku poolt ametiseisundi tahtlikku ärakasutamist. Samal ajal on KrK § 161 järgi kvalifitseeritava kuriteo sanktsioon oluliselt kergem. 4.2

§ 31

lg 1 kohaselt kaitseb haldur kõigi võlausaldajate, samuti võlgniku õigusi ja huve. Nimetatud pankrotiseaduse sättest tuleneb, et haldur peab olema sõltumatu nii võlgnikust kui võlausaldajatest. Ringkonnakohus leidis, et RAS Luunja pankrotivara müügi läbiviimisega ja õigusteeninduse lepingu täitmisega rikkus I. U.

§ 31

lg 1 sätteid.

§ 75

lg 2 sätestab, et kui võlgnik on pankrotiotsuse edasi kaevanud, ei tohi võlgniku nõusolekuta enne kaebuse läbivaatamist vara müüa. Sama paragrahvi lgs 3 on sätestatud erandid vara müügi kohta. Seega tuleneb

§ 75

lg 3 mõttest üheselt, et ilma võlgniku nõusolekuta võib erandina müüa vaid teatud osa võlgniku varast. Linnakohtu otsuses asuti kohtukolleegiumi arvates väärale seisukohale, et kuna I. U.-il oli olemas vara müümiseks pädeva organi luba, siis see välistab KrK §-s 161 ettenähtud kuriteo objektiivse külje. Tegelikkuses ei ole üldkoosolek sellist luba haldurile andnud, vaid kinnitanud likvideerimiskava, mis nägi ette vara müügi pankrotiseaduse kohaselt. Asjakohane ei ole linnakohtu otsuses sisalduv järeldus, mille kohaselt halduril puudus alus kahelda üldkoosoleku otsuse õigsuses ning võimalus selle otsuse täitmata jätmiseks. Tegelikult otsustas vara müügi I. U. põhjendusel, et selle väärtus väheneb ja hoidmine on kulukas. I. U. valmistas ette pankrotitoimkonna koosolekute päevakorrad ja selgitas toimkonna liikmetele kiiret vara müügi vajalikkust. Halduri selgituste tõttu otsustas toimkonna koosolek müüa vara võimalikult kiiresti, kuna selle hoidmine ja valvamine on kulukas ning müügi lükkamine sügisesse kahandaks võlausaldajate nõuete rahuldamise nullilähedaseks. Pankrotitoimkonna koosolekute protokollidest ei tulenenud, et haldur oleks eelnevalt selgitanud toimkonna liikmetele

§ 75lg 3 sisu.

Samuti ei nähtu toimkonna koosolekute protokollidest, milles seisneb pankrotivara hoidmise ja valvamise kulukus. Linnakohtu otsuses jäeti tähelepanuta veel asjaolud, et pankrotimenetluse seaduslikkuse eest vastutab haldur, mitte pankrotitoimkond ning et haldur peab kaitsma nii võlausaldajate kui võlgnike huve. Asjaolu, et võlgnik ja Eesti Erastamisagentuur pole kaevanud halduri tegevuse peale võlausaldajate üldkoosolekule, ei tee olematuks halduri ebaseaduslikku vara müüki. RAS Luunja vara valvamise ja hoidmise kulukuse tõendamiseks esitas I. U. linnakohtu istungil ESS Lõuna kalkulatsiooni võimalike kulude kohta vara valvamiseks 1996. a, mille kohaselt oleks RAS Luunja kõikide objektide varustamine tehniliste valveseadmetega läinud maksma 433 303 krooni, kusjuures mehitatud valve oleks läinud maksma 259 200 krooni kuus. Samas ei osanud I. U. seletada, miks ta oleks pidanud varade valvamise vajaduse korral kasutama just selliseid eriti kulukaid turvafirma teenuseid. Ringkonnakohus leidis, et vara müügi õigustamine selle valvamise ja hoidmise kulukusega I. U.i poolt on paljasõnaline ning tegelikkusele mittevastav. Tõsiseltvõetavaks ei peetud I. U.-i ütlusi, et vara müük oli põhjendatud vara väärtuse kiire langemisega. I. U.i ütlused ei kinnitanud, kuidas saab töötava majandusüksuse tervikvarade väärtus mõne kuu jooksul kiiresti langeda. Eeltoodud asjaolud kinnitasid kolleegiumi arvates seda, et I. U. rikkus tahtlikult ametiseisundi ärakasutamisega

§ 75lg-te 2 ja 3 sätteid.

Ringkonnakohus leidis, et seoses I. U.-i poolt pankrotivara ebaseadusliku müügiga loobusid erastamisnimekirjas oleva RAS Luunja erastamisprotsessis parima pakkumise teinud ja Erastamisagentuuri Nõukogu poolt parimaks pakkujaks tunnistatud isikud RAS Luunja aktsiate ostmisest. Ametiseisundi tahtliku ärakasutamisega põhjustas I. U. olulise kahju riigi huvidele, mis väljendus selles, et ei säilinud senini töötanud majand terviküksusena, uutel omanikel ei olnud kohustust tööhõive tagamiseks ning RAS Luunja võlgade tasumiseks. Erastamisagentuuri poolt parimast pakkumisest äraütlemine kahjustas Eesti riigi mainet. I. U.-i ebaseadusliku tegevusega pankrotimenetluse läbiviimisel vähenes põllumajanduse tootmispotentsiaal ning ta põhjustas sotsiaalseid pingeid tööhõive alal. Oluline kahju riigi huvidele väljendub ka pankrotihalduri kui ametiisiku institutsiooni diskrediteerimises. Ringkonnakohus asus seisukohale, et I. U.-i ametiseisundi tahtliku ärakasutamise ja sellega riigi huvidele põhjustatud olulise kahju vahel oli otsene põhjuslik seos. I. U.-i poolt

§ 75

sätete tahtlik rikkumine oli vajalikuks tingimuseks olulise kahju põhjustamisel riigi huvidele. I. U.-i eelnimetatud tegevuse kvalifitseeris kohus KrK § 161 järgi. 4.3

1. aprillil
2. a sõlmitud õigusteeninduse lepingu alusel kandis I. U. haldurina Õigusbüroo Mägi ja Uudeküll AS arvele 364 764 krooni, sh 151 040 krooni vara müügi korraldamise eest. Ringkonnakohus leidis, et I. U.-i kui halduri poolt ametiseisundi tahtlik ärakasutamine pole mitte eelnimetatud lepingu sõlmimine, vaid selle täitmine pärast pankrotiotsuse edasikaebamist. Pankrotiseadusest tuleneb, et haldur võib teha väljamakseid pankrotimenetluse kulude osas mitte iseseisvalt, vaid kohtu loal ja pärast võimalike vastuväidete esitamist. Seetõttu puudus I. U.-il seaduslik alus tasuda pankrotivara arvelt õigusbüroole pankrotimenetluse kulude eest. Ringkonnakohus leidis, et I. U. kasutas haldurina tahtlikult ära oma ametiseisundit, tasudes pankrotivara arvelt büroo poolt esitatud arved summas 364 764 krooni, mis viitab üheselt võlgnike ja võlausaldajate huvide mittearvestamisega. Kohtualuse poolt pankrotivara arvelt vara müügi korraldamise eest õigusbüroole tasumine ei olnud õiguspärane ka seetõttu, et tema poolt korraldatud pankrotivara müük toimus

§ 75lg-te 2 ja 3 sätete rikkumisega.

Eelnevaga rikkus I. U.

§-de 81 lg 6 ja 83 lg 2 sätteid ning põhjustas olulise kahju võlgniku (riigi) huvidele, kuna

1. a kuulusid RAS Luunja kõik aktsiad riigile. Eelnimetatud I. U.-i tegevuse kvalifitseeris kohus KrK § 161 järgi. Menetlus Riigikohtus
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. novembri
4. a otsuse peale esitasid süüdimõistetu kaitsjad Andres Alas ja Aleksander Glikman kassatsioonkaebuse, milles palutakse I. U. õigeks mõista kuriteokoosseisu puudumise tõttu. 5.1 Kassaatorid leiavad, et ringkonnakohtu süüdimõistev otsus põhineb samadel tõenditel, kui linnakohtu õigeksmõistev otsus. Samas pole ringkonnakohus motiveerinud, miks ta ei soostu linnakohtu otsuses märgitud tõenditega. Kaebuses märgitakse, et ringkonnakohtu poolt riigi huvidele olulise kahju põhjustamiseks tunnistatud ühtki asjaolu ei olnud kohtualusele ei esialgses süüdistuses ega ka KrMK § 215 lg 2 sätestatud korras muudetud süüdistuses esitatud. Kohus väljus süüdistuse piirest ja halvendas oluliselt kohtualuse olukorda. Kohus pole märkinud tõendeid, millel rajanevad järeldused riigi huve väidetavalt rikkunud asjaolude olemasolu kohta. Viimased kujutavad endast oletusi, millele süüdimõistvat otsust rajada ei saa. Kuivõrd kohtualune tegutses võlausaldajate üldkoosoleku ja pankrotitoimkonna otsuste kohaselt, välistab see tema tahtluse ametiseisundit kuritarvitada. Seetõttu pole asjakohane kohtu järeldus, et pankrotimenetluse seaduslikkuse eest vastutab haldur, mitte pankrotitoimkond. Eksitavaks peavad kassaatorid seisukohta, et õigusabi kulude maksmine pankrotivarast ei ole õiguspärane seetõttu, et pankrotivara müük toimus

§ 75lg-te 2 ja 3 rikkumisega.

Nimetatud normid ei sätesta pankrotimenetluse kulude tasumist ning viimased kuuluvad pankrotivarast tasumisele sõltumata sellest, mil viisil toimus pankrotivara müük. Viidates Riigikohtu otsusele (RT III 1998, 21, 209) leiavad kassaatorid, et kuna kohtud on kõiki olemasolevaid tõendeid kontrollinud, kuid kohtualuse süü kuriteo toimepanemises on jäänud tuvastamata, kuulub ta süütuse presumptsioonist tulenevalt õigeksmõistmisele ilma asja uuele läbivaatamisele saatmata.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium, ära kuulanud kaitsjad, kes toetasid kassatsioonkaebust ja prokuröri, kes taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist, leidis, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus kuulub tühistamisele kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu. 6.1 Ametiseisundi kuritarvitamise objektiivse teo koosseisu kuulub tagajärg, s.o olulise kahju põhjustamine isiku, ettevõtte, asutuse või organisatsiooni seadusega kaitstud õigustele ja huvidele või riigi huvidele. Seega tuleb tuvastada seaduses nimetatud kahju olemasolu ning põhjuslik seos selle kahju ja ametiseisundi ärakasutamise vahel. Esialgse süüdistuse kohaselt süüdistati I. U.-i selles, et ta Pankrotiseaduse sätteid rikkudes müüs RAS Luunja pankrotivara 3 511 163.50 krooni väärtuses ja tasus õigusbüroole ilma teenuste iseloomu ja ulatust konkretiseerimata 238 832 krooni, millega põhjustas olulise kahju riigi huvidele. Siin on peetud oluliseks kahjuks riigi huvidele KrK § 161 mõttes varalist kahju. Prokuröri poolt
2. aprillil
3. a muudetud süüdistuse kohaselt konkretiseeriti riigi huvidele tekitatud olulist kahju. Selle kohaselt tekitas I. U. ebaseadusliku pankrotimenetlusega ja võlgnike huvide mittearvestamisega olulise kahju riigi huvidele. Kahju seisnes selles, et ei olnud võimalik RAS Luunja 100% aktsiate ostumüügilepingu sõlmimine riigi huvidele vastavate tingimustega. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse kohaselt väljendub oluline kahju riigi huvidele selles, et vara müümisel struktuuriüksuste kaupa ei säilinud senini töötanud majand terviküksusena, uutel omanikel ei olnud kohustust tööhõive tagamiseks ning RAS Luunja võlgade tasumiseks, erastamisagentuuri poolt parimast pakkumisest äraütlemine kahjustas Eesti riigi mainet, vähenes põllumajanduse tootmispotentsiaal ning põhjustati sotsiaalseid pingeid tööhõive alal ja diskrediteeriti pankrotihalduri kui ametiisiku institutsiooni. Ringkonnakohtu poolt tuvastatuks loetud riigi huvidele olulise kahju tunnuseid ei olnud I. U.-le varasemates süüdistustes esitatud ja seetõttu ei olnud tal võimalik aru saada, millise süüdistuse põhjal tema kriminaalasja kohtus arutati. See on vastuolus KrMK § 351 lg-s 3 sätestatuga, mille kohaselt kohtualusel on õigus teada, millise süüdistuse alusel tema kohtuasja arutatakse. Ringkonnakohus on sisuliselt väljunud süüdistuse piirest ja laiendanud süüdistust, sest on ise sisustanud olulise kahju konkreetses kriminaalasjas. Kui kohtualune ei tea täpselt, millise kahju põhjustamises teda süüdistatakse on see tema kaitseõiguse rikkumine ja kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 4 mõttes, mis on takistanud kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu ka seda, kas varasemas süüdistuses märgitud oluline kahju varalises mõttes I. U.-i tegevuse tagajärjel üldse tekkis ja kui, siis millises ulatuses ja kellele, sest kahjusid kohtuotsusega välja mõistetud ei ole. Kohus on üksnes väitnud, et kuna puudub võimalus hinnata, kas ja millises ulatuses on pankrotimenetluse kulud põhjendatud, tuleb tsiviilhagi jätta läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. 6.2 Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on kohtuotsuse tegemisel rikkunud ka KrMK § 268 lg 4 nõudeid. Rikkumine seisneb selles, et kohtuotsuse kirjeldavmotiveeriv osa ja resolutiivosa ei ole omavahel kooskõlas. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse kirjeldav-motiveerivas osas on leitud, et I. U.-le KrK § 1411 lg 3 p1 järgi esitatud süüdistus tuleb ümber kvalifitseerida KrK § 161 järgi ja seda järeldust on ka üksikasjalikult põhjendatud. Samas on ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse resolutiivosa kohaselt jäetud muutmata Tartu Linnakohtu
4. mai
5. a kohtuotsus osas, millega I. U. mõisteti süüdistuses KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi õigeks. KrMK § 268 lg 4 kohaselt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus siis, kui ei ole tuvastatud kuriteosündmus või kohtualuse teos puudub kuriteokoosseis, samuti siis, kui ei ole tõendatud kohtualuse osavõtt kuriteo toimepanemisest. Järelikult ei ole võimalik kohtualust kriminaalkoodeksi eriosa ühe paragrahvi järgi kvalifitseeritud teo toimepanemises õigeks mõista ja samas selle sama teo eest teise paragrahvi järgi süüdi mõista. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et selline kriminaalmenetluse seaduse rikkumine ei võimalda kohtuotsusest üheselt mõista, millise kuriteo toimepanemises ja millises mahus on kohtualune õigeks ning millises süüdi mõistetud. Seetõttu tuleb selline kriminaalmenetluse rikkumine tunnistada oluliseks AKKS § 39 lg 4 alusel. 6.3 Ülaltoodu alusel juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
6. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. novembri
8. a kohtuotsus I. U. süüdistusasjas KrK § 161 järgi ja saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
9. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub
10. veebruaril
11. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Ott Järvesaar Liikmed Lea Kivi, Peeter Vaher