← Eesti

3-3-1-5-00

3-3-1-5-00 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

  1. märtsil 2000 Osaühingu Ranna Elamu kassatsioonkaebuse läbivaatamine Tarbijakaitseseaduse § 7 p.-de 4 ja 6 kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas
  2. märtsil 2000 kirjalikus menetluses läbi OÜ Ranna Elamu kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  3. detsembri
  4. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/297/
  5. Riigi Tarbijakaitseameti Pärnumaa Talitus tegi
  6. oktoobril 1998 osaühingule Ranna Elamu ettekirjutuse nr.
  7. Ettekirjutuse kohaselt kontrollis Riigi Tarbijakaitseameti Pärnumaa Talitus Pärnus Mai tn. 28 korteris nr. 89 elava Jaan Korgi poolt saadetud kaebust selle kohta, et OÜ Ranna Elamu nõudis temalt kokkulepitust kõrgemat haldustasu, samuti põhjendamatult kõrget tasu vee eest. Ettekirjutuses märgiti, et J. Korgi ja munitsipaalettevõtte "Ranna" vahel sõlmiti
  8. novembril 1994 haldusleping, mille "kohaselt tasu teenuste eest oli kokku lepitud 1.48 kr korteri 1 m2 kohta. OÜ Ranna Elamu on ME Ranna õigusjärglane ja leping on seega ka praegu kehtiv. 11.08.
  9. a. on OÜ Ranna Elamu esitanud J. Korgile arve nr. 19980800202800891, milles nõutakse halduskulu 4.90 kr 1 m2 kohta. Haldustasu 4.90 kr/m2 sisse ei kuulu seejuures maamaks, mille tasumist nõutakse eraldi, kuigi see oli 22.11.
  10. a. kokkulepitud haldustasu sees. Ka nõutakse kokkulepitust suuremat käibemaksu". Sellega rikkus OÜ Ranna Elamu Tarbijakaitseseaduse § 7 punkte 4 ja 6, mis kohustavad müüjat kinni pidama seadusega ettenähtud korras kehtestatud või kooskõlastatud hindadest ning mitte ületama kokkulepitud või teavitatud hindu, samuti kinni pidama muudest lepingutingimustest. Samas ettekirjutuses leiti, et OÜ Ranna Elamu ei järginud Keskkonnaministeeriumi
  11. septembri
  12. a. määrusega nr. 24 kinnitatud ühe elaniku kohta vee tarbimise normi ööpäevas, rikkudes sellega Tarbijakaitseseaduse § 7 punkti 7, mis kohustab müüjat tagama arveldamise õigsuse. Nimetatud ettekirjutusega kohustati osaühingut Ranna Elamu järgmises:
  13. kõikidele tarbijatele, kellelt on alates lepingu sõlmimisest nõutud haldustasu suuremas ulatuses kui vastavate lepingutega kokku lepitud või suuremas ulatuses, kui on olnud tegelikud kulutused haldamiseks, teha tagasiarvestus ja tagastada alusetult nõutud tasud;
  14. kõikidelt tarbijatelt, kellelt alates
  15. novembrist 1993 on vee eest sisse nõutud suuremaid tasusid kui Keskkonnaministeeriumi
  16. septembri
  17. a. määrusega nr. 24 kehtestatud normidest tulenevad tasud, teha tagasiarvestus ja tagastada alusetult nõutud tasud;
  18. vabandada avalikult tarbijate ees neile Tarbijakaitseseaduse rikkumisega tekitatud kahju eest. Ettekirjutuse täitmise tähtajaks oli märgitud
  19. detsember
  20. OÜ Ranna Elamu esitas
  21. oktoobril 1998 Pärnu Linnakohtu halduskohtunikule kaebuse, milles palus tunnistada Riigi Tarbijakaitseameti Pärnumaa Talituse
  22. oktoobri
  23. a. ettekirjutuse täielikult seadusevastaseks. Kaebuse esitaja leidis, et ta pole rikkunud kehtivat seadust. Pärnu Linnakohtu halduskohtuniku
  24. septembri
  25. a. otsusega haldusasjas nr. 3-9/99 rahuldati OÜ Ranna Elamu kaebus ja tunnistati Riigi Tarbijakaitseameti Pärnumaa Talituse
  26. oktoobri
  27. a. ettekirjutus nr. 199 täielikult seadusevastaseks. Halduskohtunik leidis, et Tarbijakaitseseaduse alusel tehtud ettekirjutuse eesmärk on kõrvaldada tarbija õiguste rikkumised. Tarbijakaitseseaduse § 17 sätestab juriidilise isiku vastutuse selle seaduse rikkumise eest. Tarbijakaitseseaduse rikkumisena on käsitatav ka ettekirjutuse mittetäitmine või tähtajaks täitmata jätmine. Seega peab ettekirjutuse täitmine olema kontrollitav. Halduskohtuniku otsuses märgiti, et ettekirjutuses "peab olema viidatud konkreetselt, milline probleem vajab lahendamist ning see peab olema seotud konkreetse teoga või isikuga. Kaevatav ettekirjutus on üldise iseloomuga ja selle täitmist ei ole võimalik kontrollida. Kohustuslik ettekirjutus on tehtud tarbijate osas, kelle suhtes ei ole tarbijakaitse seadusest tulenevalt kontrolli teostatud ning tarbijakaitseseaduse rikkumisi tuvastatud". Riigi Tarbijakaitseameti Pärnumaa Talitus esitas selle otsuse peale Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtuniku otsuse ja teha asjas uus otsus, millega jätta OÜ Ranna Elamu kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei tuginenud halduskohtuniku otsus seadusele ja kohtuistungil kindlakstehtud asjaoludele. Apellant leidis, et halduskohtunik ületas kaebuse piire. Apellant väitis, et läbiviidud kontrollimise ajal ei esitanud OÜ Ranna Elamu kalkulatsioone ning
  28. augustist 1998 halduskulude suurendamist põhjendavaid dokumente. Seega rikkus OÜ Ranna Elamu Tarbijakaitseseaduse § 7 punkte 4 ja
  29. Apellandi arvates kasutas OÜ Ranna Elamu ka vee tarbimise eest tasude arvestamisel ebaõiget metoodikat ega lähtunud keskkonnaministri
  30. septembri
  31. a. määrusega nr. 24 kinnitatud veetarbimise normist ühe elaniku kohta ööpäevas, rikkudes sellega Tarbijakaitseseaduse § 7 punkti
  32. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  33. detsembri
  34. a. otsusega haldusasjas nr. II3/297/99 tühistati Pärnu Linnakohtu halduskohtuniku
  35. septembri
  36. a. otsus ja tehti uus otsus ning tunnistati Riigi Tarbijakaitseameti Pärnumaa Talituse
  37. oktoobri
  38. a. ettekirjutus nr. 199 seadusevastaseks osas, millega tuvastati OÜ Ranna Elamu poolt Tarbijakaitseseaduse § 7 p. 7 rikkumine ja kohustati osaühingut tagastama kõikidele tarbijatele hiljemalt
  39. detsembriks 1998 Keskkonnaministeeriumi
  40. septembri
  41. a. määrusega nr. 24 kehtestatud normidest sisse nõutud suuremad tasud. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt jõudis halduskohtunik ebaõigele järeldusele, et vaidlustatud ettekirjutus on üldise iseloomuga ja selle täitmist ei ole võimalik kontrollida. Ringkonnakohus leidis, et Tarbijakaitseseadusest ei tulene, et ettekirjutuse tegemiseks peaks eelnema kontrollimine kõigi tarbijate osas, kelle suhtes õiguserikkumise lõpetamiseks ja esialgse olukorra taastamiseks ettekirjutus tehakse. Ringkonnakohus märkis, et kuna "OÜ Ranna Elamu arvestab kõigile eluruumi omanikele haldustasud ja tasu vee tarbimise eest ühesugustel alustel, siis ei pidanud Tarbijakaitseamet ettekirjutuse tegemiseks kontrollima kõigi eluruumi omanikega sõlmitud elamu haldamise lepinguid ja neile esitatud arveid. Tarbijakaitseamet võis teha ettekirjutuse J. Korgi avalduses toodud asjaolude kontrollimise põhjal". Ringkonnakohus leidis, et haldustasude suuruse kehtestamine ja kooskõlastamine OÜ Ranna Elamu poolt hallatavate elamute suhtes ei kuulu Pärnu Linnavalitsuse pädevusse. Haldustasu kui teenuse hind on vaba hind Hinnaseaduse § 2 mõttes. Eluruumide erastamise seaduse § 15 lg. 1 (
  42. veebruari
  43. a. redaktsioonis) järgi olid eluruumide omanikud kohustatud maksma halduskulusid vastavalt sõlmitud pooltevahelisele kokkuleppele. ME Ranna ja J. Korgi vahel
  44. novembril
  45. a. sõlmitud elamu haldamise lepingu järgi kohustus J. Kork tasuma elamu hooldamiskulusid vastavalt kehtestatud teenustariifidele ja tegelikele haldamiskuludele, haldustasu suuruseks oli märgitud 1.48 kr/m
  46. Poolte esindajate ja Pärnu Linnavalitsuse liikmete
  47. mai
  48. a. nõupidamise protokolli alusel oli Pärnus Mai tn. 28 asuva elamu haldustasu suuruseks 3.80 kr/m2, mida eluruumide omanikud, sh. ka J. Kork, aktsepteerisid. OÜ Ranna Elamu juhatus kinnitas
  49. augustil 1998 halduskulude struktuuri, mille kohaselt diferentseeriti halduskulud elamispinna mugavusastme järgi. Pärnus Mai tn. 28 elamu eluruumide omanikud pidid tasuma 4.90 kr/m
  50. OÜ Ranna Elamu teavitas eluruumide omanikke halduskulude eelseisvast suurendamisest. Ringkonnakohus märkis, et halduskulu suurendamine peab "olema eluruumi omanikega kokku lepitud ja suurendamise põhjendatus peab olema arvestuslikult kontrollitav iga elamu osas eraldi". Kuna OÜ Ranna Elamu ei teinud vastavaid arvestusi iga elamu kohta eraldi, siis rikkus ta Tarbijakaitseseaduse § 7 punkte 4 ja
  51. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis apellant ekslikult, et OÜ Ranna Elamu kasutas vee tarbimise eest tasude arvestamisel ebaõiget metoodikat ja rikkus sellega Tarbijakaitseseaduse § 7 punkti
  52. Ettekirjutus on selles osas põhjendamatu. OÜ Ranna Elamu esitas
  53. jaanuaril 2000 kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uus otsus ning jätta jõusse Pärnu Linnakohtu halduskohtuniku
  54. septembri
  55. a. otsus. Kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohus kohaldas materiaalõiguse norme vääralt. Kassatsioonkaebuse motiivid on järgmised: Ringkonnakohus pole arvestanud praeguseks ajaks asetleidnud seaduste muudatusi.
  56. veebruaril 1999 vastu võetud Elamureformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse §-ga 13 täiendati Eluruumide erastamise seadust §-ga
  57. Kui selle paragrahvi lõike 4 järgi on elamu haldajal eluruumide omanike enamuse nõusolekul õigus suurendada elamu halduskulusid, siis kasseeritud kohtulahend seda ei võimalda. Vabariigi Valitsuse
  58. augusti
  59. a. määrusega nr. 254 kinnitatud "Eluruumide üürileandmisel rakendatavad korteriüüri arvestamise metoodilised alused" punkt 3 sätestab sõnaselgelt, et üüri määramisel tuleb lähtuda eluruumi üldpinnast ja diferentseeritud üürimäärast vastavalt eluruumi heakorraastmele. Sama määruse punkti 10 järgi tuleb üür määrata igas elamus või ühelaadsete elamute grupis asuvate eluruumide kohta eraldi. OÜ Ranna elamu arvestas üüri elamugruppide kaupa. Halduskulude arvestust peetakse majade kaupa. Ringkonnakohus ei pööranud tähelepanu J. Korgiga
  60. novembril
  61. a. sõlmitud halduslepingu punktile 3, mille järgi korteri omanik kohustub tasuma elamu halduskulude eest vastavalt kehtestatud teenustariifidele ja tegelikele haldamiskuludele. J. Kork aktsepteeris haldustasu 4.90 kr/m2 ja tasus iga kuu talle esitatud kommunaalteenuste ja haldustasu arved täielikult. J. Korgi avalduse põhjal on tehtud kohustuslik ettekirjutus ka nende tarbijate osas, kelle suhtes ei ole kontrolli teostatud ja Tarbijakaitseseaduse rikkumisi tuvastatud. Riigi Tarbijakaitseameti Pärnumaa Talituse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele väidetakse, et OÜ Ranna Elamu kassatsioonkaebus on vastuolus Halduskohtumenetluse seadustiku §-ga 64 lg.
  62. Tutvunud esitatud materjalidega, Riigikohtu halduskolleegium leidis:
  63. Tarbijakaitseseaduse § 15 lg. 1 punktide 1, 2 ja 3 järgi on Tarbijakaitseameti ametiisikul õigus teha müüjale, tootjale või vahendajale järgmisi kirjalikke kohustuslikke ettekirjutusi: 1) lõpetada õiguserikkumine ja taastada esialgne olukord; 2) peatada kohustuslikele nõuetele mittevastava või saate- või müügidokumentideta kauba või teenuse müük ja 3) vabandada avalikult tarbijate ees. Vaidlustatud ettekirjutuses tegi Riigi Tarbijakaitseameti Pärnumaa Talituse juhataja Tarbijakaitseseaduse §-s 15 lg. 1 punktides 1 ja 3 sätestatud kohustuslikud ettekirjutused, sest leidis, et OÜ Ranna Elamu nõudis tarbijatelt kokkulepitust kõrgemat elamu halduskulude tasumist, rikkudes sellega Tarbijakaitseseaduse § 7 punkte 4 ja
  64. Tarbijakaitseseaduse § 7 punkti 4 järgi on müüja kohustatud kinni pidama seadusega ettenähtud korras kehtestatud või kooskõlastatud hindadest ning mitte ületama kokkulepitud või teavitatud hindu. Sama paragrahvi punkt 6 sätestab, et müüja on kohustatud kinni pidama lepingu tähtaegadest ja muudest lepingutingimustest. Vaidlustatud ettekirjutuses ja selle aluseks olevas Riigi Tarbijakaitseameti Pärnumaa Talituse
  65. septembri
  66. a. kontrollaktis nr. 274 käsitletakse OÜ Ranna Elamu kontrollimise käigus tuvastatud õiguserikkumist Mai tn. 28 asuva elamu korteri nr. 89 omaniku J. Korgi suhtes. Kontrollaktist ja ettekirjutusest, mis peaksid üldjuhul sisult ühtima, ei nähtu, milles seisneb OÜ Ranna Elamu poolt toimepandud õiguserikkumine kõigi teiste tarbijate suhtes. Kontrollaktis on kirjas vaid järgmine: "Millised peaksid olema halduskulud igal konkreetsel elamul, s.h. ka Mai t. 28, kontrollimise ajal ei selgunud. Lähtutakse kehtestatud tasust (s.t. kõigi mugavustega majas 4.90 kr/m2)." Ettekirjutuses on aga märgitud, et seos "haldustasude ja tegelike haldamiskulude vahel puudub. Kontrollimise ajal kalkulatsioone või muid dokumente, mis põhjendaksid haldustasude suurendamist alates 01.
  68. a. ei esitatud. Haldustasud on diferentseeritud vaid elamispinna mugavustega varustatuse järgi". Eeltoodust nähtub, et ettekirjutus ei ole faktiliselt ega ka õiguslikult piisavalt põhjendatud. Sellest ei selgu, kas OÜ Ranna Elamu ei pidanud kinni seadusega ettenähtud korras kehtestatud või kooskõlastatud hindadest või ületas kokkulepitud või teavitatud hindu, ja milles see konkreetselt seisnes. Samas kohustatakse ettekirjutuse resolutsioonis OÜ Ranna Elamut kõikidele tarbijatele, kellelt on alates lepingute sõlmimise "hetkest sisse nõutud haldustasu suuremas ulatuses kui vastavate lepingutega kokku lepitud või suuremas ulatuses kui on olnud tegelikud kulutused haldamiseks, teha tagasiarvestus ja tagastada alusetult nõutud tasud". Ettekirjutuse punktis 3 kohustatakse OÜ Ranna Elamu vabandama "avalikult tarbijate ees neile Tarbijakaitseseaduse rikkumisega tekitatud kahju eest". Nimetatud kirjalike kohustuslike ettekirjutuste täitmise tähtajaks oli määratud
  69. detsember
  70. Juriidilise isiku poolt tarbijakaitse alal riiklikku järelevalvet teostava asutuse ametiisiku ettekirjutuse mittetäitmise eest sätestab Tarbijakaitseseaduse § 17 lg. 1 p. 1 vastutuse. Seega peab olema võimalik sellise ettekirjutuse täitmist kontrollida. Riigi Tarbijakaitseameti Pärnumaa Talituse
  71. oktoobri
  72. a. ettekirjutuse nr. 199 põhjendav osa ja resolutsioon ei ole omavahel kooskõlas. Kuna vaidlustatud ettekirjutus on puudulikult motiveeritud jaselles pole tuvastatud OÜ Ranna Elamu õiguserikkumist teiste tarbijate suhtes ning selle täitmist pole võimalik kontrollida, siis on ettekirjutus seadusevastane.
  73. Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et OÜ Ranna Elamu poolt hallatavate elamute suhtes elamu halduskulude suuruse kehtestamine ja kooskõlastamine ei kuulu Pärnu Linnavalitsuse pädevusse. Elamu halduskulu kui teenuse hind on vaba hind Hinnaseaduse § 2 mõttes. Eluruumide erastamise seaduse § 151 lg. 2 kohaselt on elamu halduskulud selle seaduse tähenduses elamu haldaja vajalikud kulud eluruumide ja nende pindala osatähtsusele vastava elamu ja elamu ümbruse osa hoolduseks ja remondiks ning tasu haldaja poolt elamu haldamiseks osutatud ja ostetud teenuste eest, arvestatuna eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta, kui pooltevahelises kirjalikus kokkuleppes ei sätestata teisiti. Lisaks halduskuludele peab eluruumi omanik tasuma veevarustuse, kanalisatsiooniteenuste ja soojavarustuseks vajaliku soojusenergia eest ning maksma maamaksu. Elamu halduskulu määrad ja selle maksmise alused määratakse kindlaks elamu haldaja ja eluruumi omaniku vahelise kokkuleppega. Antud juhtumil, kui kahe eraõigusliku isiku, s.o. OÜ Ranna Elamu ja J. Korgi vahel on tekkinud tsiviilõiguslikust suhtest vaidlus, kuulub see lahendamisele tsiviilkohtumenetluse korras maa- või linnakohtus. Riigi Tarbijakaitseameti Pärnumaa Talituse
  74. oktoobri
  75. a. kontrollaktist nr. 274 ja vaidlustatud ettekirjutusest nähtub, et Riigi Tarbijakaitseameti Pärnumaa Talitus kontrollis vaid Pärnus Mai tn. 28 asuva elamu korteri nr. 89 omaniku J. Korgi ja OÜ Ranna Elamu vahelist lepingut halduskulude hüvitamise osas, kuid tegi ettekirjutuse kõigi tarbijate suhtes, keda OÜ Ranna Elamu teenindab, s.h. tarbijate suhtes, kes aktsepteerisid OÜ Ranna Elamu poolt esitatud lepingu sõlmimise ettepaneku ja täitsid lepingut või kokkuleppest tulenevaid kohustusi. Kuna antud asjas ei ole vaja koguda täiendavaid tõendeid, on võimalik teha uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata. Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 4 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada OÜ Ranna Elamu kassatsioonkaebus. Tühistada Pärnu Linnakohtu halduskohtuniku
  76. septembri
  77. a. otsus haldusasjas nr. 39/99 ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  78. detsembri
  79. a. otsus haldusasjas nr. II-3/297/
  80. Tühistada Riigi Tarbijakaitseameti Pärnumaa Talituse
  81. oktoobri
  82. a. ettekirjutus nr.
  83. Tagastada OÜ-le Ranna Elamu kautsjon 700 (seitsesada) krooni. Otsus jõustub
  84. märtsil 2000 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.