3-4-1-1-99 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 17. märtsil 1999 Valga Maakohtu ja Tartu Halduskohtu taotluste tunnistada kehtetuks Vabariigi Valitsuse 11. veebruari 1998.a määrusega nr 37 kinnitatud "T

§-ga 31, ja lõpetas haldusõiguserikkumise asjas menetluse haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise tõttu.

2. novembril 1998 koostas Riigi Tarbijakaitseameti Tartu- ja Põlvamaa talituse peainspektor haldusõiguserikkumise protokolli füüsilisest isikust ettevõtjale T. R-le, sest too müüs AS Tartu Turg territooriumil uusi tööstuskaupu ja tal ei olnud esitada kauba saate-, ostu-müüki, päritolu ja kvaliteeti tõendavaid dokumente. Haldusõiguserikkumise protokolli kohaselt rikkus T.R. Üldeeskirja p 12 ja p 20 alap 6, millega pani toime HÕS §-s 133 ettenähtud haldusõiguserikkumise. Tartu Halduskohus arutas haldusõiguserikkumise asja
3. jaanuaril
4. Kohus tunnistas p-d 12 ja 20 alap 6 vastuolus olevaks

§-dega 31 ja 32 lg 2 ning jättis need Üldeeskirja sätted kohaldamata. 3.

§-st 15 ja Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st 5 lg 1 ja 2 juhindudes esitasid Valga Maakohtu esimees ja Tartu Halduskohtu esimees Riigikohtule taotluse tunnistada Üldeeskirja p 20 alap 6 kehtetuks vastuolu tõttu

§-ga 31. Tartu Halduskohtu esimees taotleb lisaks Üldeeskirja eelnimetatud punkti kehtetuks tunnistamisele ka p 12 kehtetuks tunnistamist vastuolu tõttu

§-ga 32 lg

2. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium liitis
3. veebruaril 1999 Valga Maakohtu
4. detsembri
5. a ja Tartu Halduskohtu
6. jaanuari
7. a taotlused ühte menetlusse.
8. 3.märtsi
9. a määrusega nr.76 tunnistas Vabariigi Valitsus Üldeeskirja punkt 20 alapunkti 6 (RT I 1999, 25, 370) kehtetuks. II ÕIGUSLIK PÕHJENDUS A. Üldeeskirja p 20 alap 6 vastavus

§-le 31

1. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium kontrollib kõigepealt, kas Vabariigi Valitsuse
2. veebruari
3. a määrusega nr. 37 kinnitatud "Turgudel ja tänavatel kauplemise üldeeskirja" p 20 alap 6, mis kehtis haldusõiguserikkumise protokolli koostamise ajal järgmises sõnastuses: " Turul on keelatud tarbijale pakkuda või müüa: ................................................................ 6) uusi tööstuskaupu;" (RT I 1998,19,298; 73,1220), on kooskõlas

§ 31

esimese ja teise lausega, mis sätestavad järgmist: "Eesti kodanikel on õigus tegelda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra." Asjaosaliste põhjendused 7. Valga Maakohtu ja Tartu Halduskohtu otsuste kohaselt on igal Eesti kodanikul

§ 31

järgi õigus tegelda ettevõtlusega ning selle õiguse kasutamise tingimusi ja korda saab sätestada vaid seadus. Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatud Üldeeskirja p-s 20 alap 6 sätestatud keeld pakkuda või müüa tarbijale uusi tööstuskaupu on antud pädevust ületades ja on seetõttu vastuolus

§-ga 31. Ka on Vabariigi Valitsus ettevõtluse keelustamisega (turul uute tööstuskaupade müük) väljunud Tarbijakaitseseaduse eesmärgiga ja

§-ga 31 sätestatud diskretsiooni piiridest. Valitsus täitevvõimu organina ei olnud pädev Üldeeskirjaga kehtestama piiranguid ettevõtlusega tegelemiseks. Kohtud leidsid, et kavandatud eesmärk (Tarbijakaitseseadusest tulenev tarbija õiguste kaitsmine) ja rakendatud abinõu (ettevõtlusega tegelemise piirang) ei ole omavahel proportsionaalses vastavuses, mistõttu on rikutud õigusriigis kehtivat proportsionaalsuse printsiipi. Tartu Halduskohus lisab, et kehtestatud piirang on ka ebasobiv ja mittevajalik.

1. Vabariigi Valitsus peab taotlust põhjendamatuks. Valitsus märgib, et Üldeeskiri ei sätesta teatud liiki ettevõtjatele keeldu tegelda teatud tegevusalal ega piira kõigil ettevõtjatel tegutseda teatud tegevusalal. Üldeeskiri määrab vaid tegutsemiskoha, piirates teatud kauba müüki turgudel ja tänavatel. Kuna uute tööstuskaupade müük kaupluses on lubatud, siis pole tegu ettevõtluspiiranguga. Tarbijakaitseseaduse § 11 lg 3 annab Vabariigi Valitsusele õiguse ja kohustuse kehtestada turgudel ja tänavatel kauplemise üldeeskiri. Seega on Vabariigi Valitsusele antud õigus otsustada, kuidas peab toimuma kauplemine nendes kohtades. Igasuguse korra kehtestamine tähendab millegi piiramist, sest kord iseenesest eeldab, et tegutseda tuleb kindlaksmääratud reeglite, mitte aga igaühe suva järgi. Turgudel ja tänavatel kauplemise üldeeskirja vastuvõtmise eesmärk oli täita Tarbijakaitseseadusest tulenev ülesanne tagada tarbija õiguste kaitse. Kuna turg ei ole kaupa pakkuvate isikute jaoks püsiv tegutsemiskoht, siis ei ole suudetud tarbijale tagada Tarbijakaitseseaduse §-des 7 ja 8 sätestatud õigusi seoses kauba garantiiga.
2. Justiitsminister jagab Valga Maakohtu ja Tartu Halduskohtu arvamust, et Üldeeskirja p 20 alap 6 on vastuolus

§-ga

1. Tarbijakaitseseaduse §-s 11 lg 3 sisalduv viitelise sisuga delegatsiooninorm annab Vabariigi Valitsusele volituse konkretiseerida ja täpsustada seaduse II peatükis sätestatud keelde ja piiranguid ning luua nende järgimise tagamiseks vajalik protseduuriline raamistik. Seaduse §-dest 6-8 ei tulene aga alust Üldeeskirja punktis 20 alapunkt 6 sätestatud ulatusliku piirangu kehtestamiseks. Sätestades niivõrd laia kaubagrupi müügikeelu, väljub Vabariigi Valitsus ilmselt seaduse eesmärgi - tarbija huvide kaitse - piiridest ning asub seadusest sõltumatult määrusandlikul tasandil reguleerima kauplemist turgudel ja tänavatel.
2. Õiguskantsler möönab, et formaaljuriidiliselt võib Üldeeskirja p 20 alap 6 piirangu imperatiivsuse tõttu olla vastuolus

§-ga

1. Vastuolu oleks vaieldav või puuduks, kui Üldeeskirja punkti 20 alapunkt 6 sõnastus oleks antud lubavas vormis, s.o lubatavus oleks seotud tingimustega, et on tagatud Tsiviilkoodeksi §-des 252, 253, 254 jt sätestatud garantiid. Kohtukolleegiumi seisukoht
2. Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 133 kehtestas haldusvastutuse turgudel ja tänavatel kauplemise eeskirjade rikkumise eest. Osutatud normi dispositsioon on oma iseloomult blanketne ja sisustatakse teiste õigustloovate aktidega. HÕS §-s 2 lg 2 märgitakse, et eeskirjad, mille rikkumise eest on ette nähtud haldusvastutus, kehtestatakse seadusega, Vabariigi Valitsuse määrusega või Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Sama paragrahvi lõikes 2 osutatakse, et seadustiku §-s 133 nimetatud eeskirjade kehtestamisel on aluseks Vabariigi Valitsuse kinnitatud üldeeskirjad. Valitsuse kohustus kehtestada turgudel ja tänavatel kauplemise eeskirjad tuleneb Tarbijakaitseseaduse §-st 11 lg
3. Õigustloova akti väljaandja või vastuvõtja on aga seotud

§-s 11 sisalduva põhimõttega, mille kohaselt õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas

ga. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi tõlgenduse kohaselt võib seaduslikkuse kui õiguse üldtunnustatud põhimõtte ning

§-s 3 sätestatud printsiibi kohaselt põhiõigusi ja vabadusi piirata üksnes seadusega (vt. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi otsus

1. jaanuarist 1994 - RT I 1994,8,129, lk 226).
2. Eeltoodust tulenevalt vajab selgitamist, kas turul uute tööstuskaupade müügi keeld piirab isiku põhiseaduslikku õigust tegelda ettevõtlusega. Kolleegium ei soostu Vabariigi Valitsuse arvamusega, et ettevõtluspiirangutena käsitab

§ 31vaid subjekti suhtes kehtestatud piiranguid.

Ettevõtluspiirangutena

§ 31

mõttes on käsitatavad ka piirangud isiku tegevuseks, mille eesmärgiks üldjuhul on tulu saamine kauba tootmise, müümise, teenuste osutamise, vara realiseerimisega jne. 13.

§ 31

teisest lausest tuleneb, et seadus võib sätestada ettevõtlusega tegelemise tingimused ja korra. Kolleegium on seisukohal, et osutatud lause koos

§-s 11 sätestatuga osutab ühelt poolt sellele, et

§-s 31 sõnastatud õigus tegelda ettevõtlusega pole absoluutne ja teiselt poolt annab võimaluse piirata õigust tegelda ettevõtlusega. Piirangute tegemisel tuleb jälgida, et need oleksid vajalikud demokraatlikus ühiskonnas ning kasutatud vahendid proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see normi legitiimse eesmärgiga on põhjendatav. 14. Üldeeskirja p-s 1 märgitakse, et see õigusakt on kehtestatud Tarbijakaitseseaduse § 11 lg 3 alusel eesmärgiga sätestada nõuded kauplemiseks turgudel ja tänavatel. Vabariigi Valitsus selgitas, et Üldeeskiri on antud kooskõlas

§-ga 87 p 6 Tarbijakaitseseaduse täitmiseks ning piirangud on tehtud tarbija õiguste kaitse huvides. Kolleegium soostub Valga Maakohtu ja Tartu Halduskohtu taotlustes väljendatud seisukohaga, et Vabariigi Valitsus ületas talle Tarbijakaitseseadusega antud volitust, kui ta keelas uute tööstuskaupade turul müümise.

§-de 11 ja 31 teise lause kohaselt võib seadus sätestada ettevõtlusvabaduse tingimused ja korra, seega ka piirata seda vabadust. Kolleegium on seisukohal, et seadus ei pea kõiki neid piiranguid detailselt kirjeldama. Küll aga peab seadus määratlema raamid, mille sees täitevvõim täpsustab seaduse vastavaid sätteid. Vaid sel juhul on määrus kooskõlas

§-ga 87 p

1. Tarbijakaitseseaduse paragrahvides 6 - 8 on kirjeldatud keelud ja piirangud kaupade ja teenuste pakkumisel, et tagada tarbija õiguste kaitse. Kuigi seadus andis Vabariigi Valitsusele volituse kehtestada turgudel ja tänavatel kauplemise üldeeskirjad, on valitsus piiratud seaduses sätestatud tingimustega. Tarbijakaitseseaduse II peatüki sätted määravad nõuded kaubale ja teenusele, loetlevad müüja ja teenuse pakkuja kohustusi ja keelde ning piiranguid kaupade müümisel ja teenuste osutamisel. Tarbijakaitseseaduse §-s 11 lg 3 sisalduv delegatsiooninorm annab Vabariigi Valitsusele vaid volituse täpsustada seaduse §-des 6 - 8 sätestatud keelde ja piiranguid. Nimetatud paragrahvid ei anna aga alust Üldeeskirja p-s 20 alap 6 ettenähtud piirangu tegemiseks.
2. Ülalmärgitud põhjusel on Üldeeskirja p 20 alap 6 vastuolus

§ 31esimese ja teise lause ja §-ga 87 p 6.

Sellise järelduse tõttu ei pea Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium vajalikuks uurida, kas kasutatud vahendid olid proportsionaalsed tarbija huvide kaitsmise eesmärgiga. Kuna põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei saa tunnistada kehtetuks õigusnormi, mis on juba kehtetuks tunnistatud, siis piirdub kolleegium Üldeeskirja p 20 alap 6

vastasuse tuvastamisega. B. Üldeeskirja p 12 vastavus

§-le 32 lg 2 16. Tartu Halduskohtu taotluse kohaselt on Üldeeskirja p 12 vastuolus

ga.

1. jaanuari
2. a kohtuotsusest nähtub, et kohus jättis kohaldamata eelnimetatud punkti esimese alapunkti, mis kehtis haldusõiguserikkumise protokolli koostamise ajal järgmises sõnastuses: "Müüja on kohustatud hoidma müügikohas: 1) kauba saate-, ostu-müügi, päritolu ja kvaliteeti tõendavaid dokumente - vastava kauba müügi lõpuni." Kohus leidis, et see säte on vastuolus

§ 32

teise lõike esimese ja teise lausega "Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus". Asjaosaliste põhjendused

1. Tartu Halduskohus leiab, et Üldeeskirja p-s 12 alap 1 sätestatud kohustus hoida müügikohas kauba saate-, ostu-müügi, päritolu ja kvaliteeti tõendavaid dokumente sisaldab endas omandi käsutamise kitsendust. Nimetatud dokumentide puudumisel ei saa kauba omanik temale kuuluvat kaupa (omandit) realiseerida. Kitsendus on kehtestatud haldusaktiga ega ole kooskõlas Tarbijakaitseseaduse eesmärgiga. Kohtukolleegiumi seisukoht
2. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium soostub Vabariigi Valitsuse ja õiguskantsleri arvamusega, et kohustus hoida kauba või teenuse saate- ja müügidokumente müügikohas ja esitada need kontrolli teostavale pädevale isikule on sätestatud Tarbijakaitseseaduse §-s 7 p
3. Üldeeskiri vaid kordab seadusega sätestatut. Kolleegium peab vajalikuks lisada, et nõue hoida müügikohas kauba saate-, ostu-müügi, päritolu ja kvaliteeti tõendavaid dokumente ei piira põhiseaduslikku õigust omandit vabalt käsutada.
4. Käsutamine kui omandiõiguse koostisosa seisneb õiguses määrata omandi juriidilise saatus. Müüjale tähendab see eelkõige õigust kaup võõrandada. Üldeeskirja p-s 12 alap 1 nimetatud dokumentide puudumine ei takista kauba müümist. Küll saab aga nende dokumentide abil kontrollida kauba päritolu ja omadusi.
5. Eeltoodud põhjustel ei ole Üldeeskirja p 12 alap 1 vastuolus

§ 32teise lõike esimese ja teise lausega.

Juhindudes

§-st 15 lg 1 ja Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st 19, Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium o t s u s t a b:

1. Tunnistada, et Vabariigi Valitsuse
2. veebruari
3. a määrusega nr 37 kinnitatud "Turgudel ja tänavatel kauplemise üldeeskirja" p 20 alap 6 (
4. augusti
5. a määruse redaktsioonis) oli vastuolus

§ 31esimese ja teise lausega.

1. Jätta rahuldamata Tartu Halduskohtu taotlus tunnistada kehtetuks Vabariigi Valitsuse
2. veebruari
3. a määrusega nr 37 kinnitatud "Turgudel ja tänavatel kauplemise üldeeskirja" p 12 (
4. augusti
5. a määruse redaktsioonis). Otsus jõustub väljakuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees U. Lõhmus