Obsah (4)

§ 80§ 83§ 95§ 81

3-2-1-16-00 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 29. märtsil 2000. a AS Piplast hagi AS Pioneer vastu omandiõiguse tunnustamiseks ning vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest. Riigik

§ 80

alusel esitatud hagi vaidlustamiseks pidi kostja

§ 83

lg 1 tulenevalt tõendama, et hageja ei ole vaidlusaluse vara omanik või et selle vara omanik on kostja. Viimane tõendas, et ta omandas hagetava vara heauskselt pankrotimenetluses. Hageja ei ole omandiõigust registris registreerinud, haldurile vara välistamise taotlust esitanud ega andnud muul viisil kolmandatele isikutele teada oma õigustest osale varast Suur-Sõjamäe 27B. Hagetava vara väljanõudmiseks alus puudub. Kohus leidis, et

1. augusti
2. a tehingu kehtetuse üle ei ole võimalik otsustada, kuna kostja ei ole vastuhagi esitanud. Seega on tehing kehtiv, kuigi tehingu tegemist tõendavate tõenditega on vastuolus AS Engineering STS
3. jaanuari
4. a kiri hagejale ning hageja maksekorraldused
5. aprillist
6. a ja
7. juulist
8. a, milles viidatakse
9. jaanuaril
10. a sõlmitud ja kehtivale rendilepingule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohtu
11. juuni
12. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu otsuse põhjendustega, et kostja tõendas omandiõigust vaidlusalusele varale. Hageja ei ole usaldusväärsete tõenditega tõendanud, et omandiõigus vaidlusalusele varale on tekkinud õiguslikul alusel. TsK § 242 lg 1 kohaselt on ostu-müügilepingu oluliseks tingimuseks selle hind. Hageja, esitades tõendina vaidlusaluse vara ostu-müügilepingu
13. a, ei esitanud tõendeid selle vara eest tasumise kohta. Linnakohus on otsuses põhjendatult tuginenud
14. aprilli
15. a ja
16. juuli
17. a maksekorraldustele, millistest nähtuvalt tasus hageja peale ostu-müügitehingu sõlmimist
18. a märtsis ja mais angaaride eest renti. Hagi omandiõiguse tunnustamiseks esitas ta alles nelja aasta möödudes. Ringkonnakohus märkis, et

§ 95ebaõiget kohaldamist pole tuvastatud.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Hageja AS Piplast palus kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi rikkumise tõttu tühistada. Ringkonnakohus, eirates TsMS § 319 lg 1 nõudeid, asus kontrollima, kas

1. augusti
2. a tehing AS Engineering ja AS Piplast vahel on kehtiv. Erinevalt linnakohtust leidis apellatsioonikohus, et hageja pole tõendanud omandi tekkimist vaidlusalusele varale õiguslikul alusel. Kohus on valesti viidanud TsMS § 334 lg 1 p 1 sätetele. Kaevatava otsuse resolutsioonis otsustas kohus jätta linnakohtu otsuse muutmata, kuid otsuse põhjendavast osast nähtub, et linnakohtu otsuse põhjendusi on muudetud. Linnakohtu otsuses põhjendati hagi rahuldamata jätmist asjaoluga, et kostja on heauskne omanik (

§ 95

), kasseeritavas otsuses aga sellega, et hageja pole omandi õiguslikul alusel tekkimist tõendanud (

§ 81). Kuna ringkonnakohus linnakohtu otsust sisuliselt muutis, siis tulenevalt Ts

MS § 330 lg 5 ja 6 pidanuks kohus kasseeritavas otsuses vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele, mida ta ei teinud. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 116 sätteid, lugedes tõendamatuks, et AS Piplasti omand hagetavale varale tekkis õiguslikul alusel, kuigi kostja võttis selle hageja väite omaks. Apellatsioonkaebuses leiti, et linnakohus on vääralt kohaldanud

§ 95

, kuna otsuse põhjendavas osas asus kohus seisukohale, et hagetava vara müümine pankrotihalduri poolt tõepoolest toimus ja müümine vastas seadusele. Ringkonnakohus leidis, et hagi jääb rahuldamata seetõttu, et hageja pole tõendanud omandi tekkimist varale õiguslikul alusel. Tulenevalt sellest ei ole apellatsioonikohtu viide

§-le 95 asjakohane. III. Vastus kassatsioonkaebusele Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kostja on arvamusel, et kassaator on esitanud protsessinormide väidetava rikkumisena asjaolusid, mis tegelikult puudutavad tõendite hindamist apellatsioonikohtu poolt. Seaduslikud kassatsiooni alused kaebuses puuduvad. Hageja väide, et kuna apellatsioonkaebuses vaidlustati vaid linnakohtu seisukohta, millega hagi rahuldamata jätmist motiveeriti, siis on teiste asjaolude kontrollimine apellatsioonikohtu poolt protsessinormide rikkumine, on vastuolus hageja apellatsioonkaebuse sisuga. Apellatsioonkaebuses pidas hageja esimese astme kohtu otsust ebaõigeks tervikuna. Sellest tulenevalt palus hageja tühistada esimese astme kohtu otsuse täies ulatuses ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebusest lähtuvalt kontrolliski apellatsioonikohus kaevatavat otsust täies ulatuses, mis on kooskõlas TsMS § 319 lg-ga

1. Apellatsioonikohus ei ole rikkunud TsMS § 116, kuna kostja ei ole võtnud omaks hageja väidet hagetava vara omandamisest õiguslikul alusel. Kostja pole kunagi tunnustanud
2. augusti
3. a ostu-müügilepingut. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole täiendav tõendite analüüs vajalik, kuna linnakohtu otsus on käsitletud tõenditega vastavuses. Otsusest nähtuvalt on aga apellatsioonikohuskohus tõendite hindamise tulemusena asunud seisukohale, et hageja ei ole väljanõutavale varale omandi tekkimist tõendanud. Linnakohtu otsuse muutmisega, mida otsuses arusaadavalt ei kajastata, rikkus ringkonnakohus TsMS § 330 lg
4. Linnakohus luges
5. augusti
6. a ostu-müügilepingulepingu kehtivaks. Hagi rahuldamata jätmist põhjendas linnakohus

§ 95

lg 1 mõttes vara heauskselt omandanud kostjalt selle väljanõudmise aluse puudumisega. Apellatsioonikaebusest nähtuvalt hageja vaidlustas nimetatud sätte kohaldamise õigsuse. Apellatsioonikohus jättis selle tähelepanuta. Seega ei ole ringkonnakohus järginud TsMS § 330 lg 6 nõuet vastata otsuses apellatsioonkaebuse põhjendustele. Asja uuel läbivaatamisel tuleb silmas pidada, et hageja võis vaidlusaluse vara

1. augusti
2. a lepingu järgi omandada vaid juhul, kui selle vara võõrandamine ei olnud seadusega keelatud. Seega on vajalik tuvastada vaidlusaluse vara omanik nimetatud lepingu sõlmimise ajal. Kui vaidlusalune vara omanikuks oli riik, tuleb kohtul asja lahendamisel juhinduda Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi
3. juuli
4. a otsuse privatiseerimisprotsessi korraldamise esmajärgulistest abinõudest punktist 1, millega peatati kuni omandi privatiseerimist reguleerivate Eesti Vabariigi normatiivaktide vastuvõtmiseni riigi omandis olevate ettevõtete ja muude organisatsioonide põhikirjafondi varaga kõik tehingud, mis põhjustavad selle vara omandivormi muutmise. Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, kelle bilansis oli riigi vara kajastatud või kes seda kasutas. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium otsustas: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. juuni
6. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada AS-le Piplast
7. juulil
8. a tasutud kautsjon 5470 (viis tuhat nelisada seitsekümmend) krooni. H. Jõks, A. Kull, J. Luik