3-2-1-34-00

3-2-1-34-00 MÄÄRUS Tartus

1. märtsil
2. a Ants Põldsami ja Karin Ellandi hagi Pärnu linna vastu pärandi vastuvõtmise fakti ja vara võõrandamise õigusvastasuse fakti tuvastamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, vaatas kirjalikus menetluses
3. märtsil
4. a läbi Ants Põldsami erikaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. oktoobri
6. a määruse tsiviilasjas nr II-2/755/
7. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Ants Põldsam ja Kari Elland palusid
8. a esitatud hagis: 1) tuvastada Pärnus Tallinna mnt 41 asuva hoone õigusvastase võõrandamise fakt ja 2) tuvastada Pärnus Tallinna mnt 41 asuva kinnistu ja sellel oleva hoone kui pärandvara vastuvõtmine Hans ja Karl Põldsami poolt. Pärnu Linnakohtu
9. aprilli
10. a otsusega hagi rahuldati. Kohus tuvastas, et
11. septembril
12. a suri Pärnus Tallinna mnt 41 asuva kinnistu ja sellel asuva elumaja omanik Villem Põldsam, kes testamenti ei teinud. Kuni oma surmani
13. juunil
14. a valdas ja kasutas kinnisvara Villem Põldsami abikaasa Johanna Põldsam. Tema surmajärgselt läks kinnisvara Villem ja Johanna Põldsami poegade Hans ja Karl Põldsami valdusse. Hans Põldsam arreteeriti õigusvastaste repressioonide käigus
15. oktoobril
16. a ja ta suri
17. a vangilaagris. Peale Hans Põldsami vahistamist jäi hoone Karl Põldsami valdusse ja kasutusse. Karl Põldsam vahistati
18. juulil
19. a ja saadeti Siberisse, kus ta suri
20. oktoobril
21. a. Balti eraseaduse §-d 1881, 2630 ja 2631 sätestavad pärijate ringi ning kehtestavad, et kui keegi pärijatest pärimise ajal omab eset oma faktilises valduses ja kui ta üheaastase tähtaja lõppemiseni ei anna selle pärandi suhtes positiivset vastukaja, siis loetakse ta pärandi vastuvõtnuks. Seega olid Hans ja Karl Põldsamid oma vanemate pärandvara Pärnus Tallinna mnt 41 asuva hoone osas vastu võtnud ja see oli nende valduses kuni vara õigusvastase võõrandamiseni. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohus tühistas
22. oktoobri
23. a määrusega linnakohtu otsuse protsessiõigusnormide olulise rikkumise tõttu ning lõpetas asjas menetluse. Määruse põhjenduste kohaselt tagastatakse või kompenseeritakse omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara ORAS § 17 lg 6 järgi isikutele, kelle vara võõrandati repressioonide tõttu või kes olid sunnitud vara ära andma või maha jätma reaalse repressiooniohu tõttu, ametiisiku omavoli või ebaseadusliku otsuse alusel, pärast rehabiliteerimistunnistuse või võõrandamise õigusvastasust tõendava kohtuotsuse esitamist. Alates
24. septembrist
25. a kehtiva TsMS § 247 lg 2 kohaselt kuuluvad hagita menetluses läbi vaatamisele ka ORAS § 17 lg 6 alusel esitatud avaldused vara võõrandamise õigusvastasuse tuvastamiseks. Seetõttu kuulub TsMS § 217 p 1 alusel hagimenetlus lõpetamisele ja selles osas kohtuotsus tühistamisele. Kuna pärandi vastuvõtmise fakti tuvastamist ei näe ette tsiviilkohtumenetluse seadustik ja see ei tulene ka omandireformi aluste seadusest, siis ei kuulu ka see nõue kohtu pädevusse ja ka selles osas tuleb hagimenetlus lõpetada TsMS § 217 p 1 alusel. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Erikaebuses palus A. Põldsam ringkonnakohtu määruse kui ebaseadusliku ja küüniliselt ebaõiglase tühistada ja saata asi uueks arutamiseks samale kohtule.
26. augustil
27. a teatas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjon, et kohtus on vajalik tuvastada Pärnus Tallinna mnt 41 asuva hoone õigusvastane võõrandamine.
28. oktoobril
29. a jättis Pärnu Linnakohus nõutud juriidilise fakti tuvastamise avalduse läbi vaatamata, sest Pärnu Linnavalitsus vaidles sellele vastu. Seetõttu esitaski ta 1998.a jaanuaris hagi. Asjas menetluse lõpetamisega sattus apellatsioonikohus vastuollu TsÜS § 112 lg-s 1 ja lg 2 p-s 1 sätestatuga, mille kohaselt on hagejal võimalus kaitsta oma rikutud õigusi kohtus. Lõpetanud asjas menetluse, pole apellatsioonikohus sõnagagi selgitanud, kuhu ja kelle vastu hageja nüüd võib pöörduda. III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastustaja peab ringkonnakohtu määrust põhjendatuks. IV. Riigikohtu määruse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu määrus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse normi rikkumise tõttu. Apellatsioonikohus on õigesti märkinud, et ORAS § 17 lg 6 järgi saab vara võõrandamise õigusvastasust tõendada ka kohtuotsusega. Samas on ekslikult selle nõude osas menetlus lõpetatud TsMS § 217 p 1 alusel asja tsiviilkohtumenetluse korras kohtu pädevusse mittekuulumise tõttu põhjusel, et alates tsiviilkohtumenetluse seadustiku jõustumisest
30. septembril
31. a tuvastatakse vara õigusvastast võõrandamist hagita menetluses. Hagiavaldus esitati enne tsiviilkohtumenetluse seadustiku jõustumist. Kolleegium leiab, et kui hagiavaldus on esitatud enne
32. septembrit
33. a või pärast nimetatud tähtpäeva on avalduse asemel hagita menetluses läbivaatamisele kuuluva asja algatamiseks esitatud hagiavaldus, siis ei saa asjas menetlust lõpetada TsMS § 217 p 1 alusel või keelduda avalduse menetlusse võtmisest TsMS § 149 lg 2 p 1 järgi, sest nii hagimenetlus kui hagita menetlus on tsiviilkohtumenetlus. Kui saabunud hagiavalduse kontrollimisel kohus avastab, et avalduse asemel hagita menetluses on esitatud hagiavaldus, siis tulenevalt TsMS §-st 149 lg 4 nõuab kohus määratud tähtpäevaks avalduse vormistamise puuduste kõrvaldamist (nt protsessiosaliste määratlemist). Kui apellatsiooniastmes selgub, et kohus lahendas hagimenetluses asja, mis kuulus läbivaatamisele hagita menetluses, siis võib see olla kohtuotsuse tühistamise aluseks vaid juhul, kui sellega kaasneb protsessiõiguse normi oluline rikkumine (eelkõige TsMS § 249 lg-s 2 ja 3 sätestatu eiramine). Selline käsitlus ei ole vastuolus TsMS §-ga 249 ja tuleneb sama seadustiku §-s 3 sätestatud tsiviilkohtumenetluse ülesandest - asi õigesti ja võimalikult kiiresti läbi vaadata ja lahendada. Nõustuda ei saa apellatsioonikohtu seisukohaga, et pärandi vastuvõtmise fakti tuvastamine kohtus ei tulene omandireformi aluste seadusest. ORAS § 16 lg 2 delegeeris Vabariigi Valitsusele õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra kehtestamise. Vabariigi Valitsuse
34. augusti
35. a määrusega nr 161 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p 22 sätestab, et kui vara võõrandamise õigusvastasust või muid tõendamist vajavaid asjaolusid ei ole võimalik tõendada kirjalike tõenditega, on taotlejal õigus pöörduda nende faktide tõendamiseks vara asukohajärgse kohtu poole. Seega on ka pärandi vastuvõtmise tuvastamise osas menetluse lõpetamine põhjendamatu. Kolleegium juhib tähelepanu ka TsMS § 218 lg-le
36. Kui kohus lõpetab asja menetluse selle tõttu, et asi ei kuulu kohtu pädevusse tsiviilkohtumenetluse korras lahendamisele ja protsessiosalist ei esinda advokaat, peab kohus osundatu järgi selgitama, kuhu avaldaja võib pöörduda. Selline selgitus apellatsioonikohtu määruses puudub. Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium m ä ä r a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
37. oktoobri
38. a määrus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Erikaebus rahuldada. Tagastada Harri Paabole
39. novembril
40. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. J. Odar, H. Jõks, A. Kull