3-2-1-30-00

3-2-1-30-00 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. aprillil
2. a Voldemar Madissoo hagi Eesti Vabariigi vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, tööle ennistamiseks ja töötasu saamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja A. Kull, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas kirjalikus menetluses läbi Eesti Vabariigi kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
3. oktoobri
4. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/675/99 I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Voldemar Madissoo esitas
5. oktoobril
6. a Tallinna Linnakohtule hagi Eesti Vabariigi vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, tööle ennistamiseks ja saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks alates
7. veebruarist
8. a kuni kohtuotsuse tegemise päevani. Linnakohus keeldus avalduse menetlusse võtmisest. Varem oli Tallinna Halduskohus keeldunud hageja
9. mail
10. a esitatud avalduse menetlusse võtmisest. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
11. aprilli
12. a määrusega saadeti V. Madissoo hagi menetlemiseks linnakohtule, kuna leiti, et vaidlus kuulub linnakohtu pädevusse. Tallinna Linnakohtu
13. aprilli
14. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Linnakohus tuvastas, et Kaitseväe juhataja
15. augusti
16. a käskkirjaga määrati hageja Kaitsejõudude väljaõppekeskuse ohvitseride kursuse tsiviilainete grupi võõrkeelte õppejõuks. Kirjalikku töölepingut temaga ei sõlmitud.
17. a novembris-detsembris teatati hagejale tema koondamisest töölepingu seaduse (TLS) § 86 p 3 alusel. Hagejale maksti välja detsembrikuu töötasu
18. kuupäevani, samuti koondamishüvitis kahe kuu eest. Kohus leidis, et pärast
19. detsembrit
20. a poolte töösuhe küll jätkus, kuid nõue on aegunud. Vastavalt TLS § 143 lg-le 2 ja individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 6 lg-le 2 on töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg üks kuu arvates päevast, mis järgnes päevale, mil töötaja sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Hageja pidi teada saama oma õiguste rikkumisest hiljemalt
21. märtsil
22. a, mil ta sai kätte tööandja
23. märtsi
24. a kirja, milles teatati keeldumisest pikendada haigekassakaarti, kuna tööleping temaga lõpetati
25. detsembril
26. a. Seega pidanuks hageja töövaidluskomisjoni või kohtusse pöörduma hiljemalt
27. aprillil
28. a Avalduse esitas ta aga Tallinna Halduskohtule
29. mail
30. a, s. o pärast ühekuulise kohtusse pöördumise tähtaja möödumist. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tallinna Ringkonnakohtu
31. oktoobril
32. a otsusega linnakohtu otsus tühistati ja asi saadeti uueks läbivaatamiseks samale linnakohtule. Kohus on õigesti tuvastanud töösuhte jätkumise pärast
33. detsembrit
34. a. Selle järeldusega on vastuolus kohtu seisukoht, et hageja pidi oma õiguste rikkumisest aru saama hiljemalt
35. märtsil
36. a, mil ta sai
37. märtsi
38. a kirja, milles talle teatati töölepingu lõpetamisest
39. detsembrist
40. a. Kirja sisu ei vastanud tegelikele asjaoludele. Ringkonnakohtu arvates võis hageja aru saada oma õiguste rikkumisest alles Peastaabi personaliosakonna ülema
41. aprilli
42. a kirjast, mille järgi ei peetud põhjendatuks maksta hagejale edasise töötamise eest palka, kuna ta töötas enda initsiatiivil. Hageja väitel sai ta viimatimainitud kirja kätte
43. aprillil
44. a. Nimetatud kuupäevale järgnevast päevast tulebki arvestada ühekuulise tähtaja kulgemist. Esmase kohtusse pöördumise ajal
45. mail
46. a, ei olnud seaduses ettenähtud tähtaeg möödunud. Seega pole hageja nõue aegunud. Pidades hagi aegunuks, jättis linnakohus asja sisuliselt lahendamata, mistõttu ringkonnakohtul on vaidluse muid asjaolusid ennatlik kaaluda. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kostja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normide väära tõlgendamise ja protsessiõiguse normide rikkumise tõttu ning saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Hagejaga töölepingu lõpetamine
47. detsembril
48. a oli seaduslik. Esines nii õiguslik alus kui ka reaalne vajadus töölepingu lõpetamiseks TLS § 86 p 3 alusel. Millegagi ei ole tõendatud hageja väide tõlketööde tegemisest ehk töösuhte jätkumisest. Sellele hageja paljasõnalisele ja alusetule väitele tuginedes töösuhte jätkuvaks lugemisega rikkus ringkonnakohus TsMS § 330 lg 4, mille kohaselt pidi kohus otsuse põhjendavas osas märkima tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Alusetu on kohtu järeldus, et hageja võis oma õiguste rikkumisest teada saada alles Peastaabi personaliosakonna ülema
49. aprilli
50. a kirjast. Asjas olemasolevate tõendite kohaselt oli hageja koondamisest teadlik juba
51. oktoobril
52. a,
53. detsembril
54. a seoses lõpparve maksmisega sai ta teada temaga töölepingu lõpetamisest. Hageja pidi oma õiguste rikkumisest -töölepingu lõpetamist alates
55. detsembrist
56. a - teada saama
57. märtsil
58. a Kaitsejõudude Peastaabi ülema kohusetäitja
59. märtsi
60. a kirja kättesaamisel. Seega on ringkonnakohus seostanud hageja õiguste rikkumisest teadasaamise momendi tema väidetava aru saamisega koondamisest, mitte tegeliku teada saamisega, mis on vastuolus ITLS § 7 lg
61. III. Vastus kassatsioonkaebusele Hageja vaidleb kaebusele vastu. Hageja ei võinud
62. detsembril
63. a oma töösuhte lõpetamisest teada, kuna töölepingusse TLS § 73 lg 1 alusel kannet ei tehtud, samuti ei vormistatud selle kohta käskkirja. Hagejale ei antud töölepingu lõpetamise päeval tööraamatut. Kostja vaidlustab kassatsioonkaebuses tõendite hindamist, mis kassatsiooni korras vaidlustamisele ei kuulu. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada. Vastavalt TsMS §-le 228 kohus otsuse tegemisel hindab tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist seadust tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Ringkonnakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta. Kohtu käsitlus vaidluse lahendamisel tähtsust omavatest asjaoludest ei ole arusaadav. Nõudes töölepingu lõpetamise seadusevastaseks tunnistamist ja tööle ennistamist peab hageja tulenevalt ITLS §-st 28 tõendama, et puudusid asjaolud, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks või et seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Hageja nimetatud nõude põhjendamatuse korral jätab kohus hagi rahuldamata. Jõudnud järeldusele, et nõue on põhjendatud, tuleb kohtul lahendada nõude aegumise küsimus, sest kostja nõudis aegumise kohaldamist. Seadusliku ja põhjendatud kohtulahendi tegemiseks tuleb ringkonnakohtul hageja esitatud nõuetele ja nende põhjendustele anda õiguslik hinnang ning TsMS § 231 lg 4 nõudeid järgides analüüsida kõiki esitatud tõendeid ning kostja vastuväited. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul silmas pidada, et hageja töötasu nõue tugineb väidetele, et tegelikult
64. detsembril
65. a töösuhet ei lõpetatud ning ta töötas sama tööandja juures kuni
66. maini
67. a. See väide on vastuolus hageja väitega töölepingu lõpetamisest. Kuna töölepingu lõpetamise seadusevastaseks tunnistamise ja tööle ennistamise nõude rahuldamine või rahuldamata jätmine põhineb töölepingu lõpetamise faktil, puudub kohtul alus lugeda töösuhe jätkuvaks: ühel ja samal töölepingul põhinev töösuhe ei saa üheaegselt olla lõppenud ja ka jätkuda. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium otsustas: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
68. oktoobri
69. a otsus tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebus rahuldada. Tagastada OÜ-le Altrium Eesti Vabariigi Kaitseministeeriumi eest
70. novembril
71. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. A. Kull, J. Luik, T. Vernik