Obsah (9)

§ 31§ 39§ 8§ 10§ 15§ 33§ 17§ 20§ 63

KOHTUMÄÄRUS9 Tartus 29. märtsil 2000 3-1-1-47-0 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil läbi vande

§ 31p 1 alusel ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks.

Apellandi arvates jättis kohus välja selgitamata kriminaalasjas tähtsust omavad asjaolud, kui ei rahuldanud kaitsja taotlust määrata K. J. suhtes kohtumeditsiiniline ekspertiis, selgitamaks välja, kas kohtualune on kaitseväeteenistuseks kõlblik või mitte. 3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtunik Jüri Paap, juhindudes

§-dest 8 ja 13, jättis

1. märtsi
2. a määrusega apellatsioonkaebuse käiguta. Määruses märgitakse, et kuna kaebuses ei ole näidatud, millise

§ 39

lg-s 3 loetletud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega on kaitsja arvates tegemist, siis palutakse see puudus kõrvaldada

1. märtsiks
2. a.
3. K. J. kaitsja T. Pikamäe esitas
4. märtsil
5. a ringkonnakohtule kirjaliku vastuse tema apellatsioonkaebuse käiguta jätmise määruse peale. Kaitsja leidis, et kaebuse käiguta jätmine määruses märgitud alustel oli põhjendamatu, sest kaebuses ei olnud puudusi

§ 8mõttes.

Vastuses märgiti sedagi, et apellatsioonkaebuses kasutatud väljendit - kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine - tuleks mõista tavakeele tähenduses ja mitte käsitada seda õigusliku mõistena, mille sisu on avatud

§ 39lg-s 3.

Kaitsja arvates ei ole käesolevas kriminaalasjas tegemist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega

§ 39

lg 3 mõttes ning sellest tulenevalt ei ole sellele viitamine võimalik ega ka mitte vajalik. Samas ei välistanud kaitsja, et Harju Maakohus, mõistes K. J. süüdi KrK § 250 lg 1 järgi, rikkus oluliselt kriminaalmenetluse seadust

§ 39lg 4 mõttes.

1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtuniku J. Paabu
2. märtsi
3. a määrusega, juhindudes

§-st 13, jäeti K. J. kaitsja T. Pikamäe eelnimetatud apellatsioonkaebus läbi vaatamata. Määruses leiti, et apellant ei ole kaebuses esinevaid puudusi kõrvaldanud ning sellest tulenevalt ei ole võimalik seda kriminaalasja apellatsioonikorras menetleda. Määruse kohaselt ei ole kaebusest ega vastusest võimalik mõista, mis on apellatsioonkaebuse esitamise alus, s.t milles seisnes kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine. Samas leidis kohtunik, et väitlus juriidilises dokumendis kasutatavate mõistete tähendusest tavakeeles on õigusemõistmises lubamatu. Menetlus Riigikohtus

1. Kohtualuse K. J. kaitsja vandeadvokaadi abi Andres Simson esitas Riigikohtule erikaebuse, milles taotleb Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku J. Paabu poolt
2. märtsil
3. a tehtud määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule apellatsiooni korras arutamiseks. Tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. septembri
5. a määrusele 3-1-1-90-98 (RT III, 98, 27, 263) rõhutatakse erikaebuses, et vaidlustatud määrus on põhjendamatu, sest ringkonnakohtul puudusid

§ 10

sätestatud seaduslikud alused nii apellatsioonkaebuse käiguta - kui ka läbivaatamata jätmiseks. Kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et apellatsioonkaebuses on selgelt väljendatud apellandi nõuete sisu, motiivid ja taotlused ning see, millises osas maakohtu otsust vaidlustatakse. Kaitsja selgitab veelkord, et antud asjas seisneb kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine kohtualuse suhtes kohtumeditsiiniekspertiisi tegemata jätmises, mille tõttu jäid välja selgitamata kriminaalasjas olulist tähtsust omavad asjaolud. Kaitsja leiab, et

§ 39

lg-le 3 viitamata jätmine ei saa olla apellatsioonkaebuse läbivaatamatult tagastamise aluseks. Erikaebuses märgitu kohaselt "apellatsioonkaebuses üksnes ühe taotluse esitamine ei võta meilt õigust esitada menetluse käigus täiendavaid taotlusi määrata ekspertiisi (

§ 15lg 1) või paluda teha ringkonnakohtul uus otsus.

Ekslik on nõuda meilt kõikide taotluste esitamist apellatsioonkaebuses". 7. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas kaitsja - vandeadvokaat K. Lill erikaebuses sisalduvat taotlust. Prokurör nentis

-i õigusliku regulatsiooni lünklikust, kuid leidis kokkuvõtvalt siiski, et vaidlustatud kohtumäärus on seaduslik ja kooskõlas kohtupraktikas valitsevate seisukohtadega.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis, et puudub alus erikaebuse rahuldamiseks ning märgib põhjenduseks järgnevat. 8.1 Erikaebuses viidatakse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. septembri
3. a määrusele 3-1-1-90-98 (RT III, 98, 27, 263), milles on

§ 10

teksti refereerides märgitud, et ringkonnakohus võib jätta apellatsiooni käiguta siis kui see ei vasta

§-s 8 sätestatud nõuetele. Läbi vaatamata võib ringkonnakohus jätta apellatsioonkaebuse siis, kui apellant ei ole ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks kõrvaldanud apellatsiooni käiguta jätmist tinginud asjaolusid ega põhjendanud nende kõrvaldamise võimatust või kui apellatsiooni esitas

§-s 5 nimetamata isik. Oluline on siiski rõhutada, et ainuüksi

§ 8

grammatilise tõlgendamise pinnalt ei ole alati võimalik öelda, millistele nõuetele peaks apellatsioon vastama ja seetõttu on vältimatult vaja täiendavalt kasutada ka

-i süstemaatilist tõlgendamist. Just sellise - süstemaatilise tõlgendamise vajadus tõusetub juhul, mil apellant - tuginedes

§ 31

p-le 3 ja §-le 33 taotleb kriminaalasja tagastamist esimese astme kohtule kriminaalmenetluse seaduse olulisele rikkumise motiivil. 8.2 Eesti tänases kohtupraktikas on kriminaalmenetluse teoorias aktsepteerituga kooskõlas üldtunnustatud arusaam, et "kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise" mõiste ei saa kriminaalmenetluse erinevates staadiumides olla erinev. Seega tuleb kõnealuse mõiste määratlemisel kogu Eesti kriminaalmenetluses lähtuda

§ 39

lg-tes3 ja 4 sätestatust ja seda vaatamata asjaolule, et kõnealune paragrahv paikneb kassatsioonimenetlust käsitlevas peatükis. Kirjeldatud arusaama on kajastatud näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses 3-1-1-22-00 (RT III, 00, 6, 66). Selles määruses on rõhutatud, et ringkonnakohus on õigustatud (

§ 33

alusel) tagastama kriminaalasja uueks arutamiseks eeskätt vaid

§ 39lg-s 3 loetletud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tuvastamisel.

Riigikohtu käsitletavas lahendis rõhutatakse sedagi, et ringkonnakohus võib KrMK § 1 p-le 4 tuginevalt tagastada kriminaalasja uueks arutamiseks ka kriminaalmenetluse seaduse sellise rikkumise tuvastamisel, mis ei sisaldu

§ 39

lg 3 loetelus, kuid mis on Riigikohtu varasemas praktikas tunnistatud kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks

§ 39lg 4 mõttes.

Kolmandaks on Riigikohtu käsitletavas lahendis rõhutatud seda, et mingil juhul ei saa aktsepteeritavaks tunnistada seda, kui ringkonnakohus viitab kriminaalasja uueks arutamiseks saatmisel ainuüksi

§-le 33. 8.3 Kooskõlas eeltooduga peab ka kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saata sooviv apellant apellatsioonkaebuses täpselt märkima millise kriminaalmenetluse seaduse olulisele rikkumise motiivil (millist

§ 39

lg-s 3 loetletud rikkumist või Riigikohtu varasemas praktikas

§ 39

lg 4 kohaselt oluliseks tunnistatud rikkumist silmas pidades) taotletakse kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist. 8.4 Erikaebuses märgitakse, et käsitletavas kriminaalmenetluses seisnes kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine kohtualuse suhtes kohtumeditsiiniekspertiisi tegemata jätmises, mille tõttu jäid välja selgitamata kriminaalasjas olulist tähtsust omavad asjaolud. Tegelikult ei sisaldu kõnealune rikkumine

§ 39

lg 3 loetelus ja sellist rikkumist ei ole tunnistatud kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks ka mitte

§ 39lg 4 alusel.

Seega ei olnud apellant menetletavas kriminaalasjas õigustatud taotlema kriminaalasja tagastamist esimese astme kohtule uueks arutamiseks. See ei tähenda aga hoopiski apellandi kaebeõiguse piiramist, sest kohtumeditsiiniekspertiisi tegemata jätmise motiivil ja tuginevalt

§ 31

p-le 1 ning § 32 vastavale punktile oleks apellant võinud taotleda apellatsioonikohtu poolt uue otsuse tegemist. Seejuures - kooskõlas

§ 17

lg-s 4 sätestatuga - oleks apellant võinud taotleda ka ringkonnakohtu poolt kohtumeditsiiniekspertiisi määramist. Käesoleva punkti lõpetuseks peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et

-s fikseeritud ja kriminaalmenetluse teoorias üldaktsepteeritud arusaam, et mitte igasugune kriminaalmenetluse seaduse rikkumine ei pea kaasa tooma kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks alamastme kohtule lähtub kriminaalmenetluse ökonoomia põhimõttest. 8.5 Nõustuda ei saa erikaebuses märgituga, et "apellatsioonkaebuses üksnes ühe taotluse esitamine ei võta meilt õigust esitada menetluse käigus täiendavaid taotlusi määrata ekspertiisi (

§ 15lg 1) või paluda teha ringkonnakohtul uus otsus.

Ekslik on nõuda meilt kõikide taotluste esitamist apellatsioonkaebuses". Vastavalt

§ 20

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust reeglina üksnes apellatsiooni piires ning vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele ei ole apellandil kohtuistungil õigust väljuda apellatsiooni piiridest. Seega juhul, mil apellant taotleb kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks ilma konkreetsele kriminaalmenetluse seaduse olulisele rikkumisele viitamata ei ole apellatsiooni piirid tegelikult määratletud ja ringkonnakohus peab apellatsiooni käiguta jättes andma apellandile võimaluse puude kõrvaldamiseks. Just selliselt toimiski Tallinna Ringkonnakohus käesoleva kriminaalasja menetlemisel. Kui ringkonnakohus ei oleks jätnud apellatsiooni käiguta ja apellant oleks hakanud taotlema uue otsuse tegemist kohtuistungil, oleks olnud tegemist

§-s 20 sätestatu rikkumisega. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 63p-st 1, § 65 lg-st 3 ja § 72 lg-st 2, Riigikohtu kriminaalkolleegium määras: 1.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a määrus K. J. süüdistusajas KrK § 250 lg 1 järgi jätta muutmata.
3. Erikaebus jätta rahuldamata.
4. Mõista K. J.-lt välja riigituludesse kohtukuluna kaitsjatasu summas 495 kr 60 s (nelisada üheksakümmend viis krooni ja kuuskümmend senti) kaitsja esinemise eest Riigikohtus. Kohtumäärus jõustub
5. märtsil
6. a ega ole edasi kaevatav. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg