§-de 50-53 ja § 272; TsÜS §-de 128, 170 lg 1 ja 2; AÕS §-de 284, 297, 298 ja 307; kaubandusliku meresõidukoodeksi (KMK) § 34; ettevõtteseaduse §-de 8, 19 ja 21; omandiseaduse (OS) §-de 4, 7, 18, 37 ja 38; Vabariigi Valitsuse seaduse § 34, riiklike registrite seaduse § 2; laevaregistri põhimääruse p 47; esimest tüüpi riikliku aktsiaseltsi juhatuse ajutise põhimääruse p 9; RAS Ookean põhikirja p 21; ?Riigiettevõtete haldusnõukogude, riiklike aktsiaseltside ja riiklikul omandil põhinevate osaühingu juhatuste pädevus tehingute teostamisel ettevõtete valduses, kasutuses ja käsutuses oleva varaga ning nende tehingute teostamise korra? (Kord) p 25 alusel. Hagi põhjenduste kohaselt ei olnud hagejal õigust selliseid lepinguid sõlmida. Hageja on põhikirja p 2 kohaselt esimest tüüpi riiklik aktsiaselts, mis on asutatud Majandusministeeriumi poolt ja registreeritud
lg 1 kohaselt annab laenulepingu järgi üks pool (laenutaja) teise poole (laenaja) omandusse raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Hageja ei saanud lepingu kohaselt ei raha ega liigitunnustega piiritletud asju. Seega ei ole tegemist laenulepinguga. Juhatus andis J. Põllule volituse laenulepingu allakirjutamiseks.
lg 1 kohaselt on tehing, mille on teostanud juriidiline isik vastuolus tema põhikirjaga (põhimäärusega) või antud liiki organisatsioonide üldpõhimäärusega ettenähtud eesmärkidega, kehtetu.
§-le 50 toob kohustusliku notariaalse vormi järgimata jätmine kaasa tehingu kehtetuse.
Nii lepingu kui pandilepingu sõlmimisel on oluliselt rikutud seadust.
alusel peavad pooled tagastama kehtetu tehingu järgi saadu, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas. Lepingu täitmiseks ja suurema kahju ärahoidmiseks müüs RAS Ookean
Lepingu liigi määratlemine on asjas oluline, kuna riiklik aktsiaselts on piiratud õigusvõimega juriidiline isik, kellel on õigus sõlmida ainult teatud liiki lepinguid. Tulenevalt lepingu kontekstist sõlmiti hageja ja kostjate vahel leping kolmanda isiku võlakohustise tagamiseks. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud OS § 37 lg 2 kohaselt toimus riigi omandi valdamine, kasutamine ja käsutamine riigiettevõtete kaudu, kellele riik eraldas vara vastavalt nende tegevuse eesmärkidele. OS § 38 kohaselt valdasid, kasutasid ja käsutasid riigiettevõtted neile eraldatud riigi vara seadusega ettenähtud korras või omaniku poolt kindlaks määratud piires. OS §-st 18 tulenevalt oli juriidilise isiku omanikuks olemine piiratud. Omanikuks võisid olla kooperatiiv, ühiskondlik organisatsioon ja liikumine, usuühing ja usuühingute ühendus, rendiettevõte ja sihtfond. Teised juriidilised isikud, nagu aktsiaselts või osaühing, ei olnud oma vara omanikud ja vara kuulus neid juriidilisi isikuid moodustanud isikutele kaasomandina. Seega kuulus riikliku aktsiaseltsi vara riigile, kuna riik oli aktsiaseltsi ainuaktsionär. Riiklik aktsiaselts võis omanikule ettenähtud õigusi teostada ainult seadusega ettenähtud korras ja riigi poolt kindlaksmääratud piires. 17. septembri 1993. a lepingu sõlmimise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse seaduse § 3 kohaselt valdas, kasutas ja käsutas riigi vara Vabariigi Valitsus. Vastava korra väljatöötamine kuulus Riigivaraameti kompetentsi. KMK § 34 kohaselt oli riigi omanduses olevate laevade müügiks vaja Vabariigi Valitsuse luba. Laevade võõrandamise luba lepingu sõlmimise ajal puudus. Lepingu sõlmimise ajal kehtis
, mille kohaselt riiklikele organisatsioonidele kinnistatud vara oli nende operatiivses halduses, st nad valdasid, kasutasid ja käsutasid riigile kuuluvat vara seaduses sätestatud ulatuses vastavalt nende tegevuse eesmärkidele ja vara otstarbele. Isikud, kelle operatiivsesse haldusse oli vara antud, täitsid omaniku õigusi ja kohustusi piiratud ulatuses. Majandusministeeriumi
Aktsiaseltsi põhikiri sisaldas aktsiaseltsi eesmärgid ja tegutsemisalad, millega piiritleti aktsiaseltsi kompetents ja ühtlasi loodi spetsiifiline õigusvõime.
ÜS § 67 lg 3 ei kuulu kohaldamisele, sest tegemist on õigusvõime ületamisega, mitte volituste ületamisega. TsÜS § 67 ei oma aga tagasiulatuvat jõudu. Kohus leidis, et laevade pandileping ei pea olema notariaalne tulenevalt laevaregistri põhimääruse punktist
§-de 50-53 järgi tehingute kehtetuks tunnistamise alused, tehingu riigi huvide vastasus ja asjaolu, et hageja tegi tehingu õigusvõimet ületades. Seetõttu ei ole alust tehingute tühistamiseks TsÜS § 80 järgi. Tehingutele on hageja juhatuse otsuse alusel alla kirjutanud selleks volitatud isikud. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
§-de 27 ja 28 kohaselt pidi
kohaselt oli kehtetu tehing, mille oli teostanud juriidiline isik vastuolus tema põhikirjaga või antud liigi organisatsioonide üldpõhimäärusega ettenähtud eesmärkidega. TsÜS § 80 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mille juriidiline isik on teinud õigusvõimet ületades. Apellatsioonikohus jättis RAS Ookean tegevuse eesmärgid välja selgitamata ja
lg 1, mille järgi juriidilisel isikul oli tsiviilõigusvõime vastavalt tema tegevuse eesmärkidele.
aastal turumajanduse tingimustes ettevõtte tegevuse üldised eesmärgid. Kuna RAS Ookean põhikirjas ei ole fikseeritud tema tegevuse eesmärki, tuleb tema tegevuse eesmärkide määratlemisel lähtuda üldistest ettevõtte tegevuse eesmärkidest, s.o kasumi saamisest.
lg 2 p 1 nõuetele ja on seetõttu tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise aluseks. RAS Ookean juhatuse
Tehingut pole riik ka vaidlustanud. Tehingute kehtetuse alused
§-de 50-53 järgi ei ole leidnud tõendamist. Tõendatud ei ole RAS Ookean õigusvõime ületamine lepingute sõlmimisel, mis oleks aluseks tehingu kehtetuks tunnistamisele TsÜS § 80 alusel. Hagi
§-de 50-53 alusel. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
S § 232 lg-s 4 sätestatut. Kohtuotsusest nähtuvalt on apellatsioonikohus hagejat pidanud Eesti Kalatööstuse õigusjärglaseks, kuid ei ole oma järeldust motiveerinud. Apellatsioonikohus on küll kirjeldanud
§-le 28 antud tõlgendusega. See paragrahv sätestas, et juriidilisel isikul on tsiviilõigusvõime vastavalt tema tegevuse kindlaksmääratud eesmärkidele. Apellatsioonikohus on jätnud tähelepanuta, et sel ajal kehtinud ettevõtteseaduse § 5 lg 2 kohaselt pidi ettevõtte tegevus vastama tema põhikirjas ja muudes asutamisdokumentides toodud eesmärkidele ja tegutsemisaladele. Sellest tulenevalt oli ettevõtte õigusvõime maht ära määratud ka sellega, missugused tegutsemisalad olid tema põhikirjas ja muudes asutamisdokumentides kindlaks määratud. Eraõigusliku juriidilise isiku universaalne õigusvõime sätestati alles tsiviilseadustiku üldosa seaduses, mis jõustus 1994. a 1. septembril. Hageja taotles vaidlusaluste lepingute kehtetuks tunnistamist ka
Ringkonnakohtu otsuses on vaid märgitud, et kohus ei ole tuvastanud aluseid tehingu kehtetuks tunnistamiseks
Seega ka selles osas ei vasta kohtuotsus
S § 232 lg 4 nõuetele. Kohtuotsusest ei ole võimalik üheselt välja lugeda kohtu seisukohta, millise nõude ja millise asjaolu suhtes missuguse riigi seadus kohaldamisele kuulub. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohtu
S § 163 lg 1 (TsMS § 165 lg 1) kohaselt pidid pooled eelmenetluses enne kohtuistungit teatama kohtule kõik asjaolud, mida nad pidasid oluliseks asja lahendamisel.
S § 167 lg 3 (TsMS § 169 lg 3) kohaselt pidid pooled eelistungil selgitama kohtule kõiki oma nõudmisi ja vastuväiteid. Vastaspoole üllatamine ei ole lubatud. Esmakordselt esitas hageja kostjate vastuväidetele omapoolsed vastuväited
S § 232 lg-t
§-le 52, väites, et vaidlustatud tehingud tehti riigi ja ühiskonna huvide vastase eesmärgiga. Selle väite sisu avas hageja esmakordselt
S § 146 lg 2 p 5 kohaselt märkida hagiavalduses. Hageja ei toonud neid asjaolusid esile ka eelmenetluses, millega hageja üllatas vastaspoolt lubamatult, rikkudes seega
S § 163 lg-s 1 ja § 167 lg-s 3 sätestatut. Kohus, pakkumata vastaspoolele aega enda kogumiseks, arvestas kohtuotsuses seda asjaolu. Kohus ei arvestanud kostjate esindaja viidet sellele, et hageja kasutas oma positsiooni põhjendamiseks asjaolusid,mida ta eelmenetluses esile ei toonud ega pidanud vajalikuks uuendada asja sisulist arutamist, nagu see oli ette nähtud
S §-s 195 (TsMS § 196). Sellega rikuti kostjate õigust juba eelmenetluses teada saada kõigist asjaoludest, millele hageja kavatseb tugineda. Sellega kahjustati kostjate võimalust asja arutamiseks igakülgselt valmistuda, sealhulgas ka oma väidete kinnituseks esitada täiendavaid tõendeid. 3. Eelistungi protokollidest nähtuvalt ei ole pooled oma nõudmisi ja vastuväiteid suuliselt selgitanud, millega rikuti
S § 167 lg-s 3 sätestatut. Ringkonnakohus leidis, et protsessiõiguse normi rikkumised esimese astme kohtus viisid selleni, et alles apellatsioonimenetluses selgusid poolte seisukohad vastastikku esitatud väidete kohta ning algas asjas oluliste faktiliste asjaolude sisuline arutamine. Lisaks protsessiõiguse normi rikkumisele, mis tingivad asja esimese astme kohtule tagasisaatmise, on linnakohus rikkunud teisi protsessiõiguse norme. Toimiku vahel on lahtiselt RAS Ookeani juhatuse koosoleku protokollid nr 6 ja nr 11 ning hageja pankrotihalduri kirja koopia ÜE ESVA pankrotihalduritele. Toimiku vahel on lahtiselt veel teisigi dokumente. Kostja esitas kirjaliku taotluse RAS Ookean juhatuse protokollide väljanõudmiseks. See rahuldati
S § 232 lg-t 4, mille kohaselt kohtuotsuse põhjendavas osas märgitakse muuhulgas põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab. Kohtuotsuse resolutsioon ei vasta
S § 236 lg-s 2 sätestatule, sest kohus mõistis hagejale välja 33 137 440 krooni, märkimata ära kostjate ärinime ning mis osas ja kelle suhtes otsus täitmisele kuulub. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Hageja leidis, et vastavalt TsMS §-le 3, mille kohaselt tsiviilkohtumenetluse ülesanne on tsiviilasi õigesti ja võimalikult kiiresti läbi vaadata ja lahenda, oleks ringkonnakohus pidanud tegema asjas sisulise otsuse. Ringkonnakohus ei ole otsuses viidatud ainsalegi protsessiõiguse normi rikkumisele, mida teise astme kohus ei oleks saanud ise kõrvaldada. Menetluse taasalgatamine protsessi algstaadiumis on vastuolus asja kiire lahendamise põhimõttega. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg-t 4 sellega, et ei motiveerinud kohtuotsuses, miks tuvastatud protsessiõiguse normi rikkumised võisid viia valele otsustamisele ning ei ole põhistanud, miks teise astme kohus ei saa ise neid kõrvaldada. Ringkonnakohus tühistas kohtuotsuse ja saatis asja esimese astme kohtusse TsMS § 333 lg 2 alusel, mille kohaselt ringkonnakohtul on selline õigus, kui tuvastatud protsessiõiguse normi rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Ringkonnakohus ei tuvastanud ühtegi TsMS § 333 lg 1 p-des 1-3 ammendavalt loetletud protsessiõiguse normi rikkumist. Esimese astme kohtul ei ole paremaid võimalusi väidetavate protsessinormide rikkumiste kõrvaldamiseks. Kui protsessiõiguse normi on oluliselt rikutud, kuid seda rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada esimese astme kohtus ega apellatsioonimenetluses, siis TsMS § 333 lg 3 kohaselt lahendab ringkonnakohus asja sisuliselt seda esimese astme kohtule tagasi saatmata. Ringkonnakohus ületas apellatsioonkaebuse piire, kui saatis asja omaalgatuslikult esimese astme kohtusse. Apellandid taotlesid uut otsust, pidades poolte väiteid ja tõenduslikku baasi piisavaks. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud väiteid kostjate õiguste rikkumise kohta eelmenetluses. Hageja ei ole kunagi tunnistanud õigusjärglust, mistõttu selle asjaolu puudumisele viitamine ei ole teise poole üllatamine. Hageja ei pidanudki esitama kaalutlusi asjaolu kohta, mille suhtes toimikus tõendid puudusid. Kui kostjad pidasid oluliseks asjaolu hageja õigusjärgluse kohta, siis oli neil kohustus tõendada oma vastuväiteid. Puudub vaidlus selle üle, et kostjad ei esitanud esimese astme kohtusse tõendeid õigusjärgluse kohta. Asja materjalide juures olevate dokumentaalsete tõendite numereerimise ja hindamise vajadus ei anna alust asja saatmiseks esimese astme kohtusse. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et kostjad oleksid taotlenud
S § 195 korras kohtuliku arutamise uuendamist või
S § 193 alusel poleks nõustunud asja sisulise arutamise lõpetamisega. Protsessuaalsed alused asja saatmiseks esimese astme kohtusse tõendite vastuvõtmiseks või väljanõudmiseks puudusid, sest apellatsioonkaebusest ei nähtu tõendite taasesitamise taotlust. Ringkonnakohus ja Riigikohus on pidanud kahel korral võimalikuks lahendada asja olemaolevate tõendite ja poolte väidete ja vastuväidete baasil sisuliselt.
S § 232 lg 4 ja § 236 lg 2 rikkumine ei ole asja esimese astme kohtusse saatmise aluseks. Teise astme kohtul puudusid takistused tõendeid hinnata ja teha sisuline otsus. Ringkonnakohus võttis asja juurde kostjate esindaja esitatud täiendava tõendi -
S § 70 lg 1). Vastavalt
S § 194 lg-le 1 võib kohtuvaidluse kõnes viidata ainult nendele asjaoludele ja tõenditele, mida kohtuistungil uuriti. Hageja esindajate tegevuse eesmärgiks oli üllatada vastaspoolt ja võtta kostjatelt võimalus esitada põhjendatud vastuväiteid. Kostjate esindaja juhtis istungil kohtu tähelepanu hageja esindajate sellisele tegevusele. Esimese astme kohus eiras
S § 195 toodud põhimõtet, et uute asjas tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise või uute tõendite uurimise vajaduse ilmnemise korral tuleb asja sisuline menetlus uuendada. Toimikusse õmblemata ja numereerimata dokumentide osas saab seisukoha võtta ainult asja eel- ja kohtuistungil menetlenud kohus. Vastustajad leidsid, et Riigikohus ei andnud asja uuesti läbivaatavale apellatsioonikohtule selliseid kohustuslikke juhiseid, mis välistaksid asja saatmise uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuse väidete juurde ja palus kassatsioonkaebuse rahuldada. Kostjate esindaja leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Nõustuda tuleb kassatsioonkaebuse väitega, et asja tagasisaatmine esimese astme kohtusse on vastuolus TsMS §-s 3 sätestatud tsiviilasja võimalikult kiire läbivaatamise ja lahendamise põhimõttega. Apellatsioonikohus tegi asjas kaks korda sisulise otsuse, leidmata, et protsessiõiguse normi rikkumised esimese astme kohtus tingiksid asja uue läbivaatamise esimese astme kohtus. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 330 lg-t 4. Apellatsioonikohus ei ole piisavalt motiveerinud, miks tuvastatud protsessiõiguse normi rikkumised võisid viia valele otsustamisele ega põhjendanud, miks teise astme kohus ei saa neid rikkumisi ise kõrvaldada ja asja lahendada. Ringkonnakohus tühistas esimese astme kohtu otsuse TsMS § 333 lg 2 alusel ja saatis asja esimese astme kohtule uueks arutamiseks
S § 163 lg 1, § 167 lg 3, § 195 ja § 146 lg 2 p 5 rikkumise tõttu. Ringkonnakohus on aga vea teinud sellega, et ei ole tuvastanud sellist protsessiõiguse normi rikkumist, mis tingiks asja saatmise esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Esimese astme kohtus asja läbivaatamise ajal kehtinud
S § 163 lg 1 sätestas, et eelmenetluses peavad pooled enne kohtuistungit teatama kohtule kõik asjaolud, mida nad peavad oluliseks asja lahendamisel ning neid kinnitavad tõendid. Samad nõuded on sätestatud ka TsMS § 165 lg-s
S § 165 lg 1 p-le 2 oli kostja kohustatud teatama kohtule ka seda vastuväidet põhjendavad tõendid. Kohtuvaidluses võisid protsessiosalised
S § 194 lg 1 järgi oma kõnedes viidata vaid nendele asjaoludele ja tõenditele, mida kohtuistungil uuriti.
S § 195 lg 1 sätestas, et kui kohus kohtuvaidluse ajal tunnistab vajalikuks uute asjas tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise või uute tõendite uurimise, uuendab ta määrusega asja sisulise arutamise. Seadusest tulenevalt oli see kohtu õigus, mitte aga kohustus, sest
S § 194 lg 1 kohaselt ei võinud pool kõnes viidata asjaolule, mida kohtuistungil ei uuritud. Kui pool seda tegi ja kohus ei uuendanud asja sisulist arutamist, siis ei saanud kohus sellele asjaolule kohtuotsuses viida. Tulenevalt
S § 176 lg-st 2 võis kohus, kui pool oma taotluses viitas asjaolule või tõendile, mida ta hagiavalduses polnud märkinud ega eelmenetluses esile toonud, jätta taotluse rahuldamata, kui ta leidis, et sellega soovitakse protsessi venitada, üllatada vastaspoolt või saavutada muud kohatut eesmärki. Linnakohtu
S § 232 lg 4 rikkumist. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus jättis kohtuotsuses osale kostja esitatud tõenditele hinnangu andmata või põhjendamata, miks ta ühed või teised tõendid tagasi lükkas. Seega tühistas ringkonnakohus linnakohtu otsuse õigesti. Tulenevalt TsMS § 330 lg-st 4 saab ringkonnakohus ise tuvastada asjaolusid ja teha nendest järeldusi, samuti uurida kohtule esitatud tõendeid. Ringkonnakohtul puudus takistus olemasolevatele tõenditele ja poolte väidetele hinnangu andmiseks. Apellatsioonikohtul on õigus, protsessiosalise kaebuse põhjendusest olenemata TsMS § 333 lg 2 alusel tühistada esimese astme kohtu lahend ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka TsMS § 333 lg-s 1 nimetamata protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui seda rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Sellest tulenevalt on asjakohatu kassatsioonkaebuse väide, et apellatsioonikohus on väljunud apellatsioonkaebuse piiridest. Apellant või vastustaja võib TsMS § 308 lg 1 kohaselt esitada ringkonnakohtus tõendeid, mida ta ei esitanud esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus põhjendamatult keeldus tõendeid vastu võtmast või kui tõendit ei olnud võimalik muul kaalukal põhjusel varem esitada. Seega ei ole uue tõendi - 4. jaanuari 1989. a garantiilepingu - esitamine apellatsioonikohtule seadusega vastuolus. Tõendi, mida oli võimalik esitada esimese astme kohtus, kuid mis jäeti esitamata, võib ringkonnakohus TsMS § 308 lg 3 alusel jätta tähelepanuta. Kassatsioonkaebuse väited Riigikohtu lahendite ettekirjutuste järgimata jätmise kohta jätab kolleegium tähelepanuta, sest ringkonnakohus ei ole otsuses materiaalõiguse normi kohaldanud. Juhindudes TsMS § 362 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. novembri 1999. a ostus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada RAS-le Ookean (pankrotis) 7. detsembril 1999. a makstud kautsjon 200 (kakssada) krooni. J. Odar, A. Kull, L. Laarmaa
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.