3-1-1-31-00

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. märtsil 2000 3-1-1-31-0 Riigikohtu kriminaalkolleegium kogu koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja K-L. P. süüdistuses KrK § 101 p 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa K-L. P. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Põlva Maakohtu
3. oktoobri
4. a otsusega tunnistati K-L. P. süüdi KrK § 101 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks kaheksa aastat vabadusekaotust. Süüdimõistetu vabastati karistuse kandmisest seoses kuriteo aegumisega. K-L. P. oli antud kohtu alla süüdistatuna KrK § 611 lg 1 järgi selles, et ta ENSV riikliku julgeoleku organite agendina, okupatsioonirežiimile vastupanu osutava grupi mahasurumiseks ning vastupanu osutava grupi täieliku hävitamise eesmärgil,
5. oktoobril
6. a Põlvamaal X vallas tappis tahtlikult mahalaskmise teel vastupanu osutava grupi liikme, metsavend A. S.-i
7. oktoobril
8. a tappis kohtualune Põlvamaal X vallas C külas vastupanu osutava grupi liikmed, metsavennad Al. ja A. P. Kohus leidis, et on tõendatud K-L. P. süü A. S. ning Al. ja A. P. tahtlikus tapmises. Kohus luges neid isikuid okupatsioonirežiimile vastupanu osutanud grupi liikmeteks. Samas asus aga kohus seisukohale, et kuna viimased kandsid relvi, siis osutasid nad okupatsioonirežiimile vastupanu ja neid ei saa lugeda tsiviilelanikeks Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja kohaselt. Kohtuotsuses märgitakse, et KrK 611 lg 1 dispositsioon on oma sisult laiem kui genotsiidi mõiste "Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioonis", kuna viimases ei ole märgitud okupatsioonirežiimile vastupanu osutavat või muud sotsiaalset gruppi. Kohtuotsuse kohaselt tuleb nimetatud kuriteo kvalifitseerimisel lähtuda eelkõige rahvusvahelisest õigusest, mitte aga kriminaalkoodeksi sätetest. Kogutud tõendite alusel ei pidanud kohus võimalikuks järeldada, et K-L. P. eesmärgiks oleks olnud eestlaste hävitamine või nende diskrimineerimine. Uuritud tõendite pinnalt leidis kohus, et kohtualune tappis metsavennad enda päästmiseks repressioonidest ja materiaalse kasu saamiseks. Seetõttu kvalifitseeris kohus K-L. P. tegevuse ümber KrK § 101 p 1 järgi, s.o tahtliku tapmisena omakasu ajendil.
9. Põlva Maakohtu
10. oktoobri
11. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Põlva Prokuratuuri prokurör K. Zimm, kes taotles kohtuotsuse tühistamist ja K-L. P. süüdimõistmist ning karistamist KrK § 611 lg1 järgi.
12. Tartu Ringkonnakohtu
13. detsembri
14. a otsusega jäeti Põlva Maakohtu
15. oktoobri
16. a otsus muutmata ja apellatsioonprotest rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et KrK § 611 lg 1 dispositsioonis on alusetult laiendatud rahvusvahelistes konventsioonides toodud sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude loetelu ning seega ei ole dispositsioonis määratletu kooskõlas nendes konventsioonides sätestatuga. Kriminaalkolleegium asus seisukohale, et kohtualusele süüks pandavat tegevust ei saa käsitada inimsusevastase kuriteona, sest rahvusvahelistes lepingutes ei määratleta okupatsioonirežiimile vastupanu osutava grupi liikme tapmist taolise grupi hävitamise eesmärgil inimsusevastase kuriteona. Seega tunnistas maakohus K-L. P. õigustatult süüdi KrK § 101 p 1 järgi ning vabastas ta vabadusekaotuse kandmisest seoses kuriteo aegumisega. Küll aga ei nõustunud ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et hukkunuid ei saa käsitada tsiviilisikutena. Kriminaalkolleegium leidis, et kuna A. S. ning Al. ja A. P. ei vastanud "Sõjavangide kohtlemise
17. augusti
18. a Genfi (III) Konventsiooni" artikkel 4 lg A p-s 2 loetletud tunnustele, tuleb neid käsitada tsiviilisikutena. MENETLUS RIIGIKOHTUS
19. Tartu Ringkonnakohtu
20. detsembri
21. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Inna Tegova, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kassaator on seisukohal, et kohtualuse poolt toime pandud teod vastavad Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali
22. augusti
23. a põhikirja artikkel 6 p-s "c" kirjeldatud inimsusevastaste kuritegude tunnustele. Selle kohaselt loetakse inimsusevastaseks kuriteoks ükskõik missuguse tsiviilelanikkonna vastu suunatud mõrvamine või hävitamine. See, et A. S. ning Al. ja A. P. on määratletud süüdistuses okupatsioonirežiimile vastupanu osutava grupi liikmetena, ei välista nende kuulumist tsiviilelanike hulka Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artikkel 6 p "c" mõtte kohaselt. KrK § 611 lg-s 1 ei ole laiendatud inimsusevastaste kuritegude loetelu, vaid on tsiviilelanikkonna mõiste määratletud kitsamalt ja täpsustavalt. Seda aga ei saa lugeda vastuolus olevaks rahvusvahelise õiguse normidega. Lisaks sellele leiab kassaator, et nimetatud põhikirja loetelu ei ole ammendav. Siseriikliku õigusnormi kohaldamisel inimsusevastaste kuritegude suhtes on oluline, et süüdistus oleks kooskõlas seaduse sõnastusega ning K-L. P. süüdistusasjas see nii ka on. Kohtualune tappis metsavennad banditismivastaseks võitluseks väljatöötatud plaanide alusel, olles neist plaanidest teadlik ja neid realiseerides. Seega muutus kohtualune kuritegude täideviijana osaliseks plaanides, mille eesmärk oli jätta okupeeritud riigi kodanikud ilma õigusest elule ja õiglasele kohtupidamisele. Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja art 8 kohaselt ei vabane süüalune vastutusest ka siis, kui ta tegutses vastavalt valitsuse või endast kõrgemalseisva isiku käsule ja seega on KrK § 611 lg 1 sätete kohaldamine kohtualuse suhtes põhjendatud. Võimalike kaasmotiivide esinemine ei saa tingida K-L. P. kuriteo kvalifitseerimist KrK § 101 p 1 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium, kuulanud ära kaitsja, kes taotles ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist ja prokuröri, kes taotles K-L. P. suhtes tehtud kohtuotsuste tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Põlva Maakohtule teises kohtukoosseisus, leidis:
24. KrK § 611 sisaldab erinevaid kuriteokoosseise. Selle paragrahvi, mis on küll pealkirjastatud "Inimsusevastane kuritegu", dispositsioonis puudutab inimsusevastast kuritegu siiski vaid tekst "Inimsusevastaste kuritegude .....toimepanemise eest, nagu need kuriteod on määratletud rahvusvahelise õiguse normides, .....". Esimese lõike dispositsioonis ülejäänud sisalduv tekst käsitleb inimsusevastase kuriteo alaliigi - genotsiidi määratlust.
25. Inimsusevastased kuriteod on Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artikli 6 kohaselt "...ükskõik missuguse tsiviilelanikkonna vastu suunatud mõrvamine, hävitamine, orjastamine, deporteerimine ja muud inimsusevastased teod enne sõda või sõja ajal; tagakiusamised poliitilisel, rassilisel või usulisel pinnal igasuguste Tribunali jurisdiktsioonile alluvate kuritegude toimepanemisel või seoses nende kuritegudega, olenemata sellest, kas rikuti või ei rikutud siseriiklikku seadust riigis, kus kuritegu toime pandi". Jugoslaavia tribunali põhikirja artikkel 5 täiendab seda loetelu veel rüüstamise, vabaduse võtmise, piinamise, vägistamise või muu ebainimliku teoga, rõhutades samal ajal, et need teod on suunatud tsiviilelanikkonna vastu rahvusvahelise või siseriikliku relvakonflikti ajal.
26. Genotsiid on inimsusevastase kuriteo alaliik. Genotsiidi mõiste on määratletud ÜRO
27. detsembri
28. a Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioonis ning sisaldab selle II artikli kohaselt allpoolloetletud tegusid, mis on toime pandud kavatsusega hävitada osaliselt või täielikult rahvuslikke, etnilisi, rassilisi või usulisi üksusi, nagu: üksuse liikmete tapmine; üksuse liikmetele tõsiste kehaliste vigastuste või vaimsete hälvete tekitamine; üksustele tahtlikult selliste elutingimuste pealesurumine, mis põhjustab üksuse täielikku või osalist hävimist; abinõude rakendamine üksusesisese sündimuse takistamiseks; laste sunniviisiline ümberpaigutamine ühest üksusest teise. See loetelu on erinevalt Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirjast kui ka Jugoslaavia tribunali põhikirjast ammendav. Nende kuriteokoosseisude eristamisel tuleb silmas pidada, et genotsiidi subjektiivse külje obligatoorne tunnus on grupimotiiv - suunatus grupi vastu, mille hävitamist peab süüdlane õigustatuks või vajalikuks mingite, antud grupile omaste tunnuste tõttu. Grupi (üksuse) all tuleb genotsiidi ülaltoodud tunnustest tulenevalt mõista vaid sellist gruppi, kuhu isik kuulub objektiivsete tunnuste põhjal ja millesse kuuluvust ei saa ta omal äranägemisel muuta - eelkõige sünnipära (rahvus, rass) või mille muutmine on subjektiivsetel põhjustel raske või võimatu (usk).
29. Inimsusevastaste kuritegude piiritlemisel teistest kuritegudest tuleb lähtuda järgmistest alustest. Tavakuriteo puhul ei eita süüdlane kahjustatavat väärtust iseenesest. Ta ei aseta end olemasolevast väärtussüsteemist kõrvale või kõrgemale. Tappes kannatanu, tunnistab ta inimelu kui väärtust, selle puutumatust, ehkki leiab oma konkreetsele teole õigustuse. Inimsusevastase kuriteo puhul asetab süüdlane end mitmesugustel - eelkõige usulistel, rahvuslikel või ideoloogilistel põhjustel väärtussüsteemist välja. Ta tegutseb muude eesmärkide (näiteks etniline puhastus) nimel ning rünnatavad hüved - elu, tervis, kehaline puutumatus - on antud kontekstis tema jaoks väärtusetud. Rünnak ei ole siin suunatud mitte konkreetse kannatanu vastu vaid kannatanuks võib osutuda suvaline inimene.
30. Genotsiidi piiritlemata jätmine muudest inimsusevastastest kuritegudest on tinginud selle, et Põlva Maakohus on algul lähtunud genotsiidi koosseisust, seejärel kasutanud põhistustes osaliselt sellistele inimsusevastastele kuritegudele omaseid tunnuseid, mis ei ole käsitatavad genotsiidina, kuid on lõpuks taas pöördunud genotsiidi koosseisu juurde. Apellatsioonprotestis lähtuti ainult genotsiidi koosseisust, ilma seejuures genotsiidi muudest inimsusevastastest kuritegudest sisuliselt eristamata. Ringkonnakohus ei ole samuti neid kahte kuriteokoosseisu eristanud, märkides, et "kirjeldatud tegevust ei saa käsitleda inimsusevastase kuriteona, sest rahvusvahelistes lepingutes ei määratleta okupatsioonirežiimile vastupanu osutava grupi liikme tapmist inimsusevastase kuriteona". Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab, et KrK § 611 dispositsioonis märgitud okupatsioonirežiimile vastupanu osutav grupp on genotsiidikuriteo, mitte inimsusevastase kuriteo tunnuseks.
31. Maakohtu ja ringkonnakohtu otsuste kohaselt on tuvastatud, et K-L. P.: 6.1 oli nõukogude julgeoleku erivolitustega agent; 6.2 tegutsedes talle antud volituste alusel, võttis ta osa bandiidigruppideks ja üksikbandiitideks nimetatud isikute füüsilisest hävitamisest; 6.3 nende operatsioonide käigus tappis ta tahtlikult A. S. ja Al. P. ja A. P. Nende faktiliste asjaolude põhjal on mõlemad kohtud jõudnud veendumusele, et K-L. P. on süüdi kannatanute tahtlikus tapmises, kusjuures ringkonnakohus on teinud täpsustuse ning märkinud, et vastavalt
32. augusti
33. a Genfi konventsioonide
34. juuni
35. a lisaprotokolli Rahvusvaheliste relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta artikkel 50 punktile 1 tuleb tapetuid lugeda tsiviilisikuteks.
36. Kassatsioonprotestis lähtutakse üksnes inimsusevastase kuriteo mõistest ning väidetakse, et kannatanud varjasid end metsas kui tsiviilisikud, vältimaks repressioone. Okupatsioonivõimud aga otsustasid nad jätta ilma õigusest ausale kohtupidamisele ning mõrvata. Leitakse, et seetõttu ongi tegemist inimsusevastase kuriteoga.
37. Riigikohus nõustub viimase seisukohaga ning märgib, et isiku ilmajätmine õigusest elule ning õiglasele kohtupidamisele võib olla käsitatav Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artiklis 6 c märgitud muu inimsusevastase kuriteona. K-L. P. pani okupatsioonivõimude huvides ja teadmisel need tapmised toime arvestusega, et tema tegude eest ENSV territooriumil kehtestatud VNFSV KrK § 136 järgi kriminaalvastutust ei järgne. Arvestades seda, et ei esimese- ega ka teise astme kohus ei ole KrK § 611 kohaldamise otsustamisel selgepiiriliselt lähtunud genotsiidi ja muude inimsusevastaste kuritegude eristamise vajadusest, on kohtud ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust AKKS § 39 lg 2 p 1 mõttes sellega, et nad on kriminaalkoodeksi kõnealust sätet vääralt tõlgendanud. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 3 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsus
38. detsembrist
39. a ja Põlva Maakohtu kohtuotsus
40. oktoobrist
41. a K-L. P. süüdimõistmises KrK § 101 p 1 järgi ja karistusest vabastamises ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Põlva Maakohtule teises kohtukoosseisus. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada. Mõista K-L. P.-lt riigieelarve tuludesse 1239 krooni kohtukulu kaitsjatasu näol. Kohtuotsus jõustub
42. märtsil
43. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Jüri Rätsep, Peeter Vaher