3-2-1-45-00 MÄÄRUS Tartus 11. aprillil 2000. a Linda Niinemetsa avaldus vara reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti tuvastamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Luik,

§-le 6. Vastavalt

§ 17lg 6 mõttele on L.

Niinemetsal õigus pöörduda avaldusega kohtusse vara reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti tuvastamiseks hagita menetluses üksnes siis, kui kohaliku omavalitsuse täitevorgan on avaldajale esitanud nõude tõendada seda kohtu kaudu. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon sellist nõuet ei esitanud. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni

1. mai
2. a otsusest nähtub, et komisjon pidas võimalikuks teha otsuse L. Niinemetsalt täiendavaid tõendeid nõudmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Ringkonnakohus jättis linnakohtu määruse muutmata. Apellatsioonikohus nõustus linnakohtu seisukohaga, et L. Niinemetsal oleks olnud õigus pöörduda avaldusega kohtusse vara reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti tuvastamiseks hagita menetluses pärast seda, kui kohaliku omavalitsuse täitevorgan oleks avaldajale esitanud nõude tõendada seda kohtu kaudu. Sellist nõuet Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon avaldajale ei esitanud. Harju maavanema vastuses erikaebusele märgitakse samuti, et Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon ei pidanud vajalikuks vara reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti tuvastamist kohtu korras, sest avaldaja isa J. Ojasuu lahkus kodust
3. a ja seetõttu reaalne repressioonioht puudus. II. Erikaebus ja selle põhjendused Erikaebuses palus L. Niinemets ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks. Avaldaja väitel jättis ringkonnakohus tähelepanuta erikaebuse väited protsessinormide rikkumise kohta linnakohtus. TsMS § 249 paneb kohtule kohustuse hagita menetluse asjades nõuda vajadusel avaldajalt lisadokumentide esitamist. Lisadokumentide esitamine asjas oli vajalik. Linnakohtus ei vaielnud Harju Maavalitsuse esindaja avaldusele vastu ja toetas seda. Ringkonnakohus on määruses tuginenud maavalitsuse uuele seisukohale, et vara reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti tuvastamist kohtu korras ei peetud vajalikuks. Avaldaja ei ole varem vara repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti kohtus vaidlustanud. Isik ei saa ametiasutuselt nõuda kohtusse pöördumiseks vajaliku lause lisamist otsusele. Ettepanek kohtusse pöördumiseks tehti avaldajale suuliselt. Isiku kohtuliku kaitse õigus ei saa sõltuda kohaliku omavalitsuse meelevallast. III. Riigikohtu määruse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu määrus kuulub TsMS § 363 p 2 alusel tühistamisele protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Samal põhjusel tuleb tühistada ka linnakohtu määrus.

§ 17

lg 6 näeb ette, et isikutele, kes olid sunnitud vara maha jätma reaalse repressiooniohu tõttu, tagastatakse või kompenseeritakse omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara pärast võõrandamise õigusvastasust tõendava kohtuotsuse esitamist. Nimetatud isikud peavad pöörduma kohtusse kohtuotsuse saamiseks 1 kuu jooksul pärast seda, kui kohaliku omavalitsuse täitevorgan on esitanud isikule seadusest tuleneva nõude tõendada vara võõrandamist selles sättes nimetatud viisil. Seadus vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamise lihtsustatud korra kehtestamise kohta sätestab juhud, millal ei ole vara mahajätmist reaalse repressiooniohu tõttu vaja tõendada kohtu korras.

§ 6

lg 4 kohaselt on omandireformi aluste seaduse tähenduses reaalseks repressiooniohuks nii kohtuliku kui ka kohtuvälise represseerimise (surmanuhtluse, vabadusekaotuse, asumisele- või väljasaatmise või küüditamise) oht. Vabariigi Valitsuse poolt

§ 16

lg 2 alusel kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite hindamise korra p-st 22 tulenevalt on taotlejal õigus pöörduda vara võõrandamise õigusvastasuse või muude tõendamist vajavate asjaolude tõendamiseks maa- või linnakohtusse, kui neid asjaolusid ei ole võimalik tõendada dokumentaalsete tõenditega. Eeltoodust tulenevalt on taotlejal õigus vara reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti tuvastamiseks pöörduda maa- või linnakohtu poole, kui seda asjaolu kinnitavad dokumentaalsed tõendid puuduvad. Seega on maa- ja linnakohtud pädevad tuvastama vara reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti ning menetluse lõpetamine TsMS § 217 p 1 alusel ei olnud õige. Nimetatud fakti tuvastamise kuulumist kohtu pädevusse ei määra see, kas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- või linnakomisjon on taotlejale esitanud nõude tõendada vara reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti kohtu korras.

§ 17

lg-st 6 ei tulene, et isikutel, kes soovivad tuvastada vara reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti, on keelatud pöörduda nimetatud fakti tuvastamiseks kohtusse enne, kui neile vastav nõue esitatakse. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et TsMS § 218 lg 4 kohaselt peab kohus, kui ta lõpetab asja menetluse TsMS § 217 p 1 alusel ja protsessiosalist ei esinda advokaat, selgitama, kuhu avaldaja võib pöörduda. Kohtumäärustes selline selgitus puudub. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium m ä ä r a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 24. novembri 1999. a ja Tallinna Linnakohtu 1. novembri 1999. a määrused ning saata asi Tallinna Linnakohtule menetluse jätkamiseks. Erikaebus rahuldada. Tagastada Linda Niinemetsale 7. detsembril 1999. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. J. Luik, A. Kull, T. Vernik