Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa R. K.-K. kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo ja riigiprokurör Marge Püss. I Harju Maakohtu 3. mai 1999. a otsusega tunnistati R. K-K. süüdi
lg 4 - § 166 järgi ning talle mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust poolkinnises vanglas.
lg 1 alusel võeti kohtualuselt lisakaristusena õigus töötada kolm aastat vastutavatel ametikohtadel. R. K.-K. tunnistati süüdi selles, et ta organiseeris ajavahemikul 1994.a-1995.a dokumentide ametialase võltsimise, mis seisnes kaaskohtualusele, X Vallavalitsuse sekretärile R. T., kes täitis ametiisikuna passijaoskonna juhataja ametikohustusi, ettepaneku tegemises kirjutada Viimsi valda ebaseaduslikult sisse 35 isikut. Samuti teatas ta R. T.-le millisel aadressil ja kui kauaks isikuid sisse kirjutada. Kokku võimaldas kohtualuse poolt dokumentide ametialase võltsimise organiseerimine, mille tulemusena R. T. väljastas oma ametiseisundit kasutades võltsitud dokumente, saada ajutised tunnistused neljal, elamisloa ühel ja Eesti kodaniku passid kahel isikul. Kohtuotsuse kohaselt põhjustati antud tegevusega oluline kahju X Vallavalitsuse ja riigi huvidele, kuna seati kahtluse alla X Vallavalitsuse ja kohaliku omavalitsuse kui riigi valitsemise ühe osa tegutsemise seaduslikkus, ausus ja usaldusväärsus. Samuti põhjustas R. K.-K. olulise kahju Kodakondsus - ja Migratsiooniameti huvidele ja ühtlasi ka riigi kui terviku huvidele. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi R. T., keda karistati rahatrahviga 300 päevamäära ulatuses koos kolmeks aastaks vastutaval ametikohal töötamise õiguse äravõtmisega. II Tallinna Ringkonnakohtu 25. oktoobri 1999. a otsusega tühistati Harju Maakohtu 3. mai 1999.a otsus mõistetud karistuse osas.
lg 1 alusel jäeti määratud vabadusekaotus tingimuslikult kohaldamata, rakendades kaheaastast katseaega. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus kohtualuse tegevuse kvalifitseerimisega
K.-K. värbas ja suunas R. T. kui ametiisiku kuritegelikku tegevust. Viimane sai aru oma tegevuse ebaseaduslikkusest, kuid ei suutnud enam võltsimist lõpetada. Kõik juhised sai ta R. K.-K.-lt. Samas oli maakohus jätnud arvestamata kohtualuse raseduse kui vastutust kergendava asjaolu kuriteo toimepanemise ajal. Peale selle ei järginud maakohus süüdlastele karistuse mõistmisel karistuste võrdleva raskuse printsiipi. Kuna kuriteo täideviijale R. T.-le mõisteti oluliselt leebem karistus, leidis kriminaalkolleegium, et R. K.-K.-le mõistetud tähtajalise vabadusekaotuse ärakandmine ei ole otstarbekas ning talle võib määrata karistuse
III Tallinna Ringkonnakohtu 25. oktoobri 1999.a otsuse peale esitas R. K.-K. kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada kohtuotsus ja saata kriminaalasi Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks teises kohtukoosseisus. Kassaator leiab, et tema tegevuses ei ole tõendatud kuriteo subjektiivse ja objektiivse külje esinemine. Nii on ta pidevalt kinnitanud, et ei näinud ette oma tegevuse seadusvastasust, rääkimata siis otsesest tahtlusest. Kuriteotahtluse puudumist kinnitab ka asjaolu, et seadused ei kohusta elama isikut sissekirjutusejärgsel aadressil, samuti ei olnud talle teada passijaoskonna juhataja ametikohustused ja seega ei saanud ta ette näha, kas ametiisik täidab seaduse nõudeid või mitte. Tema süüditunnistamine isikute poolt ajutise tunnistuse, elamisloa ja passi saamises kui tagajärje põhjustamises on meelevaldne. Sellise tagajärje ettenägemist ei tõenda antud kriminaalasjas miski. Ükski ringkonnakohtu poolt otsest tahtlust põhjendavast tegurist ei saa kassaatori nägemusel olla kriteeriumiks kuriteo subjektiivse külje tuvastamisel. Kassaator märgib, et temale süüdistuses esitatud tegevus ei anna alust pidada teda kuriteo organisaatoriks. R. T.-ga oli ta vaid hea tuttav, kuriteole ta teda ei värvanud ega teda selles juhendanud, viimane oli nõus teda aitama vastutasuks temale osutatud abi eest tervislike ja isiklikus elus esinenud probleemide lahendamisel. Niisugustel asjaoludel ei saa rääkida temast kui organisaatorist. Peale selle leiab kassaator, et pole tuvastatud antud
Kahtluse alla seadmist ei saa võrdsustada tegeliku kahju tekitamisega, see peab olema konkreetselt ja arusaadavalt välja toodud. Viidates karistuse võrdleva raskuse printsiibile leiab kassaator, et teda oleks õiglasem karistada rahatrahviga, kohaldatud lisakaristus on aga ebakonkreetne ja sisutu. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära R. K.-K. ja tema kaitsja, kes taotlesid kohtuotsuste tühistamist kassatsioonis märgitud alustel ning prokuröri, kes taotles ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist, leidis: Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassatsioonkaebuses toodud väitega, et seadused ei kohusta isikut elama sissekirjutuses näidatud aadressil. See aga ei tähenda, et sissekirjutust on õigustatud saama iga isik, kes selleks soovi avaldab. Sissekirjutamine on Eesti riigiorgani poolt teostatav haldustoiming, mille teostamisel ametnik ei ole valikuta kohustatud vastavat taotlust rahuldama vaid peab kindlaks tegema, kas sissekirjutuseks on alust, s.h peab kontrollima ka dokumente, mis kinnitavad, et isik viibib Eesti Vabariigis legaalsel alusel. Kohtud on tuvastanud asjaolu, et R. K.-K. kui kinnisvara ostu-müügiga tegeleva ettevõtja motiiviks oli saada vallavalitsuses töötanud ametiisiku kaudu sisult valed dokumendid isikutele, kes nende dokumentide abil teostasid kohtualuse büroos ebaseaduslikke kinnisvaratehinguid, mõned isikud said aga õiguse legaalseks viibimiseks Eestis. R. T. ütluste kohaselt, mida kohtud tõenditena aktsepteerisid, palus R. K.-K. teha tal fiktiivseid sissekirjutusi paljude inimeste passidesse, toimetades talle pikema aja jooksul vajalikke dokumente ja jagades juhiseid isikute sissekirjutuse perioodi ja koha suhtes. Neid faktilisi asjaolusid on kohtud õigesti hinnanud otsese tahtlusena
lg 4 ja § 166 sätestatud kuriteokoosseisu realiseerimiseks, s.o ametialase võltsimise organiseerimist. Riigikohtu kriminaalkolleegium jagab täies ulatuses Harju Maakohtu seisukohta selles, et R. K.-K.-le inkrimineeritud tegudega seati kahtluse alla Eesti Vabariigi täitevvõimu tegevuse õiguspärasus, ausus ja usaldusväärsus. Seda asjaolu on kohtud õigesti sisustanud kui olulise kahju tekitamist
Siinkohal tuleb märkida, et oluline kahju võib seisneda nii materiaalse kui ka moraalse kahju tekitamises, kusjuures kahtluse tekitamine ühe või teise institutsiooni või isiku aususes ja usaldusväärsuses on kahtlemata käsitletav moraalse kahjuna. Kriminaalkolleegium nõustub kassatsioonkaebuses esitatud väitega, et kohaldatud lisakaristus on ebakonkreetne ja sisutu.
lg-s 2 loetletud lisakaristuste mõistmisel tuleb kohtul tulenevalt Põhiseaduse §-st 11 sõnastada õiguste äravõtmise maht ja piirid ammendavalt ja üheseltmõistetavalt. Käesolevas kriminaalasjas mõistetud lisakaristuse formulatsioon aga ei võimalda teha ühest järeldust selle kohta, kas on silmas peetud Avaliku teenistuse seadusega reguleeritud või ka muid ametikohti ning seda, milliseid ametikohti loeb kohus vastutavateks ja milliseid mitte. Kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine selles küsimuses toob vastavalt AKKS § 32 lg‑le 2 kaasa kohtuotsuste osalise tühistamise mitte ainult R. K.K. vaid ka R. T. suhtes, kes kohtuotsust ei vaidlustanud. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p‑st 2, § 64 p‑st 3 ja § 65 lg‑st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tühistada Harju Maakohtu 3. mai 1999. a kohtuotsus R. K.-K.-le ja R. T.-le lisakaristuse mõistmise osas ja Tallinna Ringkonnakohtu 25. oktoobri 1999. a kohtuotsus, millega lisakaristuse mõistmise osas jäeti Harju Maakohtu otsus muutmata ning saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub 18. jaanuaril 2000 a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Liikmed Eerik Kergandberg Jüri Ilvest Peeter Vaher
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.