3-1-1-42-00

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. aprillil 2000 3-1-1-42- Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja J. S. süüdistuses KrK § 203 lg 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa J. S. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss Asjaolud ja menetluse käik
2. J. S., D. K. ja A. K. anti kohtu alla süüdistatuna selles, et nad
3. märtsil
4. a ja kella 02.00 paiku Tallinnas X tee ja K. tee ristumiskohas lõid mitu korda käte ja jalgadega S. S.-i ning hõivasid tema vara väärtusega 9436 krooni, mille hulgas oli ka raha 520 krooni. J. S. ja D. K. tegevus kvalifitseeriti kohtueelsel uurimisel KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi, D. K. tegevus kvalifitseeriti KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Tallinna Linnakohtu
5. novembri
6. a otsusega mõisteti D. K. ja A. K. süüdi neile kohtueelsel uurimisel süüksarvatud süüdistuses. J. S. mõisteti süüdistuses KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi süü tõendamatuse tõttu õigeks.
7. Tallinna Linnakohtu
8. novembri
9. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna prokurör Tamara Šabarova, kes palus otsuse tühistada selles sisalduvate järelduste faktilistele asjaoludele mittevastavuse tõttu. Protestis paluti J. S. kuritegu ümber kvalifitseerida KrK § 203 lg 1 järgi ning karistada süüdlast vabadusekaotusega kolmeks kuuks. KrK § 41 lg 1 alusel palus prokurör sellele karistusele liita Tallinna Linnakohtu
10. oktoobri
11. a kohtuotsusega mõistetud karistuse ning lugeda J. S. lõplikuks karistuseks 6 aastat ja 1 kuu vabadusekaotust kinnises vanglas. Apellandi arvates oleks kohus pidanud jõudma kriminaalasjas kogutud tõendite põhjal järeldusele, et J. S. käitumine vastab KrK § 203 lg 1 tunnustele ning ta selles süüdistuses süüdi mõistma ja karistama. Prokuröri arvates leidis linnakohtus tõendamist, et J. S. oli teadlik kaaskohtualuste poolt kannatanu vara hõivamisest ning ta võttis osa hõivatud raha ühisest kulutamisest, s.o omastas teadvalt kuritegelikul teel saadud vara.
12. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
13. jaanuari
14. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu
15. novembri
16. a otsus osaliselt, J. S. mõisteti KrK § 203 lg 1 järgi süüdi ning teda karistati arestiga kolmeks kuuks. Karistuse tähtaja hulka arvati tema vahi all viibitud aeg
17. märtsist
18. a kuni
19. maini
20. a, s.o 1 kuu ja 18 päeva. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata, prokuröri apellatsioonprotest rahuldati osaliselt. Kriminaalkolleegium, hinnates kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, tuli järeldusele, et linnakohus, mõistes J. S. avalikus varguses õigeks, jättis täitmata KrMK § 263 lg 1 p-s 3 sisalduva nõude. Viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
21. augusti
22. a otsusele nr III-1/1-34-
23. a märkis ringkonnakohus, et kohtuotsuse tegemisel lasub kohtul kohustus välja selgitada mitte ainult, kas kohtualuse poolt toimepandud teos sisaldub temale süüdistusega inkrimineeritud kuritegu, vaid ka see, kas toimepandud teos üldse sisaldub kuriteokoosseis ja millises kriminaalseaduse paragrahvis, lõikes ja punktis see on ette nähtud. Kriminaalkolleegium sedastas, et esimese astme kohus luges tõendatuks fakti, et J. S. oli teadlik kaaskohtualuste poolt võõra vara omastamisest. Ringkonnakohtu poolt leidis täiendavat tuvastamist, et J. S. omandas seda teadvalt kuritegelikul teel saadud vara, s.o varastatud raha eest ostetud toidu ühise söömise käigus sõi ta ära ühe hamburgeri ja jõi õlut. Menetlus Riigikohtus
24. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
25. jaanuari
26. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu J. S. kaitsja Dmitri Školjar, kes palub selle otsuse kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise ning kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada ning saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks. 4.1 Kassatsioonkaebuses leitakse, et mõistes J. S. süüdi KrK § 203 lg 1 järgi, rikkus ringkonnakohus AKKS § 19 ja KrMK § 215 lg 2 sätteid, sest J. S. mõisteti süüdi selles kuriteoepisoodis, milles teda kohtu alla antud ei ole. Väidetavalt rikkus kohus sellega ka J. S. kaitseõigust, sest süüdistust varastatud raha eest ostetud toidu söömise eest talle kohtueelsel uurimisel ei esitatud. 4.2 Kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine seisneb kassaatori arvates selles, et KrK § 203 järgi saab kriminaalvastutus tulla kõne alla üksnes siis, kui süüdlane omandab vahetult kuriteoga hangitud vara - antud juhul raha. Kuritegelikul teel saadud raha eest ostetud toit aga ei ole kaitsja arvates KrK § 203 järgi kvalifitseeritava kuriteo esemeks. Kuriteo eseme puudumine välistabki J. S. käitumises KrK § 203 ettenähtud kuriteokoosseisu olemasolu.
27. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära kaitsja, kes taotles kassatsioonkaebuse rahuldamist ning prokuröri, kes pidas kaebust põhjendamatuks, leidis: 5.1 Varavastaste kuritegude vahetu objektina on raha kui üldine väärtuse ekvivalent teistest vara liikidest erinevas seisundis, sest ta on takistusteta vahetatav ükskõik millise teenuse või asja vastu, mida süüdlane soovib omada. Seetõttu on ka teadvalt kuritegelikul teel saadud raha eest ostetud asja või teenuse omandamine käsitatav KrK § 203 sätestatud kuriteo objektiivse külje realiseerimisena. Tähtis on siinkohal asjaolu, et süüdlane peab kindlalt teadma, et asi või teenus, mida ta tarbib on saadud kuritegelikul teel hangitud raha eest. 5.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu väitega, et mõistes J. S. õigeks KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, jättis linnakohus täitmata KrMK § 263 lg 1 p 3 nõuded. Samas kuulub ringkonnakohtu otsus J. S. osas tühistamisele kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu. 5.3 KrMK § 215 lg 1 sätestab, et kriminaalasja arutamine kohtus toimub ainult kohtu alla antud süüdistatavate suhtes ja ainult nendes kuritegudes (kuriteoepisoodides), milles nad on kohtu alla antud. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt võib kohus sõltumatult prokuröri taotlusest muuta süüdistust vaid sellisel viisil, et kohtualuse seisund ei halveneks. Kohtualuse seisundi halvenemisega samaväärseks on seadusandja vastavalt KrMK § 215 lg-le 2 pidanud sellist süüdistuse muutmist, mis on varemesitatust oma sisult oluliselt erinev. J. S. puhul muutis kohus KrMK § 215 lg 4 alusel süüdistust selliselt, et muutusid nii kuriteo toimepanemise koht, aeg, objektiivne ja subjektiivne külg, kui ka objekt (kuriteoga rünnatav õigushüve). Sellega rikuti J. S. kaitseõigust, kuna eelnevalt esitatust niivõrd olulisest erineva süüdistuse inkrimineerimisel puudub isikul võimalus KrMK §-s 351 loetletud õiguste realiseerimiseks. Sellist menetlusseaduste rikkumist peab Riigikohtu kriminaalkolleegium tulenevalt AKKS § 39 lg-st 4 oluliseks rikkumiseks. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 39 lg-st 4, § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tühistada Tallinna Linnakohtu
28. novembri
29. a kohtuotsus J. S. õigeksmõistmises KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning Tallinna Ringkonnakohtu
30. jaanuari
31. a kohtuotsus J. S. süüdimõistmises KrK § 203 lg 1 järgi ning saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule kohtu alla andmise staadiumist. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Mõista J. S.-lt riigieelarve tuludesse 1115 krooni ja 10 senti kohtukulu kaitsjatasu näol. Kohtuotsus jõustub
32. aprillil
33. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Lea Kivi Liikmed Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg