Obsah (4)

§ 53§ 16§ 43§ 2

3-3-1-14-00 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 22. mail 2000 Feliks Luiksaare kassatsioonkaebuse läbivaatamine vanemprokuröri ametisse nimetamiseks esitamata jätmise ja teenistusest vabastamise asjas

§ 53lg.

6 alusel justiitsministrile ettepaneku tegemiseks vanemprokuröride ametisse nimetamisel" ning et komisjoni vestlusele tuleb kutsuda ametisolev vanemprokurör ja ka isikud, keda esitab komisjoni esimees. Vastavalt

§-le 53 lg. 6 esitab komisjon justiitsministrile vanemprokuröri ametikohale nimetamiseks ühe isiku. Komisjoni

1. märtsi
2. a. protokollilise otsuse punkt 1.3 kajastab hääletustulemusi ning otsuse alapunkt 1.3.
3. komisjoni otsustust

§ 53lg.

6 alusel justiitsministrile ettepaneku tegemisel Võru Prokuratuuri vanemprokuröri ametikoha täitmiseks. Justiitsminister teatas F. Luiksaarele kirjalikult, et komisjon otsustas tema suhtes mitte teha

§ 53lg.

6 alusel ettepanekut Võru Prokuratuuri vanemprokuröri ametikohale nimetamiseks, ning tegi talle ettepaneku asuda ametisse vabale ametikohale Narva Prokuratuuris. Justiitsministri 26. märtsi 1999. a. käskkirjaga nr. 138-k vabastati F. Luiksaar

§ 53lg.

6 alusel teenistusest koondamise tõttu

1. märtsist 1999 ja talle määrati ATS § 131 lg. 1 p. 4 alusel hüvituseks 12 kuu ametipalk. F. Luiksaar esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus komisjoni
2. märtsi
3. a. ja
4. märtsi
5. a. otsuste kehtetuks tunnistamist kaebuse esitajat puudutavas osas, justiitsministri
6. märtsi
7. a. käskkirja nr. 138-k seadusevastaseks tunnistamist ja ennistamist Võru Prokuratuuri vanemprokuröri ametikohale. Tallinna Halduskohtu
8. oktoobri
9. a. otsusega haldusasjas nr. 3-1654/99 jäeti F. Luiksaare kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et kaebajal ei tekkinud Prokuratuuriseaduse jõustumisest
10. juuni
11. a. käskkirja nr. 279-k alusel õigust jääda vanemprokuröriks

§-s 17 lg. 2 sätestatud 5aastaseks tähtajaks.

§ 16lg.

5 ei anna F. Luiksaarele õigust nõuda motiveeritud käskkirja ametisse nimetamata jätmise kohta. F. Luiksaare teenistusest vabastamise käskkirjas on viidatud koondamisele Prokuratuuriseadusest tulenevalt, sellisel vabastamisel pakutakse olemasolevaid vabu ametikohti. Kohus asus seisukohale, et justiitsminister ei saa jätta isikut vabade ametikohtade olemasolu korral valikuvõimaluseta ja F. Luiksaarele jäeti alusetult pakkumata teised vabad prokuröride ametikohad. Halduskohus leidis, et komisjoni kaevatavad otsused ja tegevus ei saanud rikkuda kaebaja õigusi, kuna teenistuse jätkamise

§ 53lg.

6 alusel otsustab justiitsminister. F. Luiksaar taotles enda ennistamist endisele ametikohale, kuid kuna teda ei nimetatud Võru Prokuratuuri vanemprokuröriks, ei saa ta nõuda kohtu kaudu ennistamist ametikohale, mis täidetakse nimetamise teel. F. Luiksaar oli vanemprokuröri ametikohal määratud ajaks. Isikut ei saa pärast teenistustähtaja möödumist ennistada nimetatavale kohale ka teenistusest vabastamise käskkirja seadusevastaseks tunnistamise korral. Tallinna Halduskohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused justiitsminister ja F. Luiksaar. Justiitsministri apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsust muuta osas, mille kohaselt jäeti F. Luiksaarele alusetult pakkumata vabad prokuröride ametikohad ja rikuti seeläbi tema teenistusest vabastamisel oluliselt seadust. F. Luiksaar palus oma apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu otsuse ja teha uus otsus. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis 24. jaanuari 2000. a. otsusega haldusasjas nr. II3/26/2000 rahuldamata F. Luiksaare apellatsioonkaebuse ja rahuldas justiitsministri apellatsioonkaebuse ning muutis Tallinna Halduskohtu otsust osaliselt, jättes otsuse põhjendavast osast välja järelduse, et F. Luiksaare teenistusest vabastamine oli seadusevastane, kuna talle ei pakutud enne vabastamist kõiki vabu prokuröri ametikohti. Ringkonnakohus leidis, et F. Luiksaar oli vanemprokuröriks nimetatud

§ 53lg.

1 p. 1 alusel ning tema teenistustähtaeg oli määratletud sama sätte lõikes 6 märgitud sündmuse saabumisega. Kuna

§ 53lg.

6 alusel vabastamisel ei ole tegemist koondamisega ATS § 116 alusel, vaid ametikohalt vabastamisega teenistustähtaja möödumise tõttu, siis ei ole vabale ametikohale üleviimisel kohaldatav põhimõte, et ametnikule tuleks pakkuda kõiki vabu ametikohti. Vanemprokuröri kandidaadi leidmisel ei viinud komisjon läbi atesteerimist ega konkurssi, vaid valis ministrile nimetamiseks esitatava kandidaadi õigusaktides sätestamata kriteeriumide alusel, täitmaks Prokuratuuriseaduse rakendussätetega komisjonile pandud ülesannet.

§ 53lg.

6 alusel nimetamiseks esitatava kandidaadi valik on avalikust teenistusest tulenev komisjoni hinnanguline otsustus, hindamise tingimusi pole kehtestatud. Seadusest ei tulene, et justiitsminister peaks andma käskkirja senise vanemprokuröri uueks tähtajaks ametisse nimetamata jätmise kohta. Prokuröri ametisse nimetamata jätmisel tuleb teha põhjendatud otsus siis, kui ametisse nimetamiseks on tehtud vastav ettepanek. Prokuratuuriseadusega on kooskõlas, et komisjoni vestlusele kutsutakse ametis olev vanemprokurör ja riigi peaprokuröri poolt esitatav kandidaat, kusjuures ministrile esitatakse ametisse nimetamiseks üks isik. Puudub alus komisjoni

1. märtsi
2. a. ja
3. märtsi
4. a. otsuste seadusevastaseks tunnistamiseks. Isikut ei saa pärast teenistustähtaja möödumist ametikohale ennistada ka siis, kui teenistusest vabastamisel rikuti seadust. F. Luiksaar esitas ringkonnakohtu selle otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub teha uus otsus, tunnistada täielikult seadusevastaseks prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni
5. märtsi
6. a. otsuse punkt 1.b,
7. märtsi
8. a. otsus F. Luiksaare osas ning justiitsministri
9. märtsi
10. a. käskkiri nr. 138-k, ennistada F. Luiksaar Võru Prokuratuuri vanemprokuröri ametikohale, jätta rahuldamata justiitsministri apellatsioonkaebus ning välja mõista kohtukulud F. Luiksaare kasuks. Kassaator väidab:
11. Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud

§ 53lg.

1. Nimetatud säte ei näe ette senise vanemprokuröri ametisuhte muutmist tähtajaliseks ja ametinimetuse muutmisega seonduva ümbernimetamise sidumine §-s 53 lg. 6 toodud sündmusega on meelevaldne. Määratud ajaks ametisse nimetamise alusena saab käsitada vaid selleks otseselt volitusi andvat õigusnormi.
2. Ringkonnakohus on asunud väärale seisukohale, et koondamine

§ 53lg.

6 alusel on teistsuguse sisuga koondamine kui ATS §-s 116 toodu, ning rahuldas sel motiivil põhjendamatult justiitsministri apellatsioonkaebuse.

1. Ringkonnakohus ei andnud õiguslikku hinnangut prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni
2. märtsi
3. a. ja
4. märtsi
5. a. otsustele, millega rikkus TsKS § 231 lg.
6. Ringkonnakohtu seisukoht, et komisjoni nimetatud otsused ei saanud rikkuda kaebaja õigusi, ei vasta

§-le 53 lg.

2. Ringkonnakohus on TsKS § 231 lg. 4 nõudeid rikkudes jätnud andmata hinnangu
3. märtsil 1999 komisjonis toimunu kohta, pidades seaduslikuks komisjonis vestluse toimumiseks vajalike kriteeriumide puudumist. Hindamise kriteeriumid on sätestatud

§-s 15 lg. 1 ja

1. Komisjoni tööle laieneb Prokuratuuriseaduses reguleerimata juhtudel "Konkursi- ja atesteerimiskomisjoni põhimäärus", mille kohaselt tuleb komisjoni koosolekuid protokollida, protokoll peab vastama haldusdokumentidele esitatavatele nõuetele.
2. Ringkonnakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta ei nõustunud kaebuse esitaja väitega prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni moodustamata jätmise küsimuses. Seaduslikke otsuseid saab teha vaid õigusnormidega kooskõlas moodustatud komisjon.
3. Justiitsministri
4. märtsi
5. a. käskkiri nr. 138-k ei sisalda motivatsiooni, mistõttu on rikutud kaebuse esitaja õigust saada teada tema teenistusest vabastamise tegelikke põhjuseid.
6. Kaebuse esitaja teenistusest vabastamisele pidi eelnema tööinspektori nõusolek vastavalt ATS §-le 133 lg.
7. Justiitsministri ning prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohus on õigesti kohaldanud

§ 53

lõiget 1, mis koos

§-ga 53 lg. 6 annab volituse tähtaegseks ametissenimetamiseks ja

§ 53lg.

6 on erinorm ATS § 116 lg. 1 suhtes, mistõttu koondamisel

§ 53lg. 6 alusel ei ole tegemist koondamisega ATS § 116 alusel. Ringkonnakohus ei saanud rikkuda Ts

KS § 231 lg. 4, kuna nimetatud säte käsitleb esimese astme kohtu otsust, ringkonnakohus on andnud hinnangu komisjoni 11. märtsi 1999. a. istungile ning komisjoni moodustamise küsimuses.

§ 53lg.

7 ei ole kohaldatav vanemprokuröride ametissenimetamisel, käesolevas vaidluses ei ole kohaldatav ka ATS § 133 lg.

1. Kaevatud justiitsministri käskkiri nr. 138-k on motiveeritud ning käskkirja kontrollitavus on tagatud. Riigikohtu halduskolleegiumi istungil esitas F. Luiksaar taotluse, mille kohaselt ta loobub ennistamisest ning nõuab ATS § 135 lg. 2 alusel hüvitusena kuue kuu ametipalka. Justiitsministri ning prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni esindaja vaidles sellise taotluse esitamisele vastu. Tutvunud esitatud materjalidega ja kuulanud ära protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis:
2. Enne Prokuratuuriseaduse jõustumist maakondades ja linnades eksisteerinud maa- või linnaprokuröride ametikohtade asemele moodustati nimetatud seadusega maakonna või linna vanemprokuröri ametikohad.

§ 53lg.

1 p. 1 nägi ette, et sama seaduse jõustumise ajal ametis oleva maa- või linnaprokuröri nimetab justiitsminister maakonna või linna vanemprokuröriks. Siin peeti silmas ametis oleva prokuröri vanemprokuröriks nimetamist määratud ajaks. Nimelt sätestab

§ 53lg.

6 (

1. veebruari
2. a. redaktsioonis), et maakonna või linna vanemprokurörid nimetab justiitsminister ühe aasta jooksul sama seaduse jõustumisest prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni ettepanekul käesoleva seaduse §-s 17 lg. 2 sätestatud viieaastaseks tähtajaks. Seega sai ametis oleva maakonna- või linnaprokuröri nimetada

§ 53lg.

1 p. 1 alusel vanemprokuröriks kuni tema sama paragrahvi lõike 6 alusel viieks aastaks vanemprokuröri ametisse nimetamiseni. Justiitsministri

1. juuni
2. a. käskkirja nr. 279-k kohaselt on F. Luiksaar nimetatud Võru Prokuratuuri vanemprokuröriks kuni ametisse nimetamiseni prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni ettepaneku alusel. Ringkonnakohus on asunud õigele seisukohale, et F. Luiksaar oli vanemprokuröriks nimetatud vastavalt

§-le 53 lg. 1 p. 1 ning teenistustähtaeg sel alusel ametisse nimetamise puhul on seotud ametisse nimetamisega

§ 53lg.

6 alusel prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni ettepanekul. Justiitsministri volitus nimetada vanemprokurör ametisse määratud ajaks tuleneb

§ 53lõigetest 1 ja 6 nende koostoimes.

2.

§ 43lg.

1 kohaselt atesteerib prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjon isikuid, kes kandideerivad prokuröri ametikohale, kui prokuröri ametikoht täidetakse avaliku konkursi korras, ja korraldab prokurörieksami ning hindab abiprokuröri katseaja tulemust.

§-st 53 lg. 6 tuleneb prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni täiendav ülesanne. Selle sätte kohaselt nimetab kõik maakonna ja linna vanemprokurörid sama seaduse § 17 lõikes 2 sätestatud tähtajaks ametisse justiitsminister ühe aasta jooksul selle seaduse jõustumisest prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni ettepanekul. Komisjoni 8. märtsi 1999. a. protokollist nähtub, et komisjon otsustas mitte vastu võtta korda

§ 53lg.

6 alusel justiitsministrile ettepaneku tegemiseks vanemprokuröride ametisse nimetamisel ning et komisjoni vestlusele tuleb kutsuda ametisolev vanemprokurör ja ka isikud, keda komisjoni esimees täiendavalt esitab, ning komisjon esitab justiitsministrile vastavalt

§-le 53 lg. 6 ühe isiku vanemprokuröri ametikohale nimetamiseks. Komisjoni

1. märtsi
2. a. istungil ei otsustatud Võru Prokuratuuri vanemprokuröri ametisse nimetamiseks ettepaneku tegemist ega F. Luiksaart otseselt puudutavaid muid küsimusi. Seadus ei anna isikule õigust vaidlustada haldustoimingut või -akti, mis ei riku tema õigusi. Ringkonnakohus on õigesti asunud seisukohale, et komisjoni
3. märtsi
4. a. otsus ei saa rikkuda F. Luiksaare õigusi, ning taotlus komisjoni
5. märtsi
6. a. otsuse punkti 1.b seadusevastaseks tunnistamiseks ei kuulu seepärast rahuldamisele.
7. Komisjoni
8. märtsi
9. a. istungil tegi komisjon hääletamise teel valiku F. Luiksaare ja komisjoni esimehe poolt istungile kutsutud isiku suhtes ning esitas justiitsministrile ettepaneku Võru Prokuratuuri vanemprokuröri ametisse nimetamiseks. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on komisjoni istungi protokollis kajastatud istungist osavõtjad, hääletamistulemused mõlema isiku suhtes, kelle osas kaaluti ettepaneku tegemist Võru Prokuratuuri vanemprokuröri ametikohale nimetamiseks, ning komisjoni otsus ametisse nimetamiseks esitamiseks.
10. märtsi
11. a. protokollilisest otsusest ei selgu, millele tugines komisjon valiku tegemisel ning ühe kandidaadi osas justiitsministrile ametisse nimetamise ettepaneku tegemisel.

§ 53lg.

6 kohaselt teeb komisjon justiitsministrile ettepaneku vanemprokuröri ametisse nimetamiseks. Diskretsioonivolitus peab olema täpselt ja arusaadavalt sätestatud.

§ 53lg.

6 annab komisjonile võimaluse otsustada, kas teha justiitsministrile ettepanek vanemprokuröri ametisse nimetamiseks või mitte. Sellest sättest ei tulene, et komisjon saab nimetatud ülesande täitmiseks esitada uusi kandidaate ja läbi viia valiku mitme kandidaadi vahel, kellest käesolevas haldusasjas üks on

§ 53lg.

1 p. 1 alusel ametisse nimetatud vanemprokurör ning teine isik, kes on kutsutud komisjoni istungile vastavalt komisjoni

1. märtsi
2. a. otsusele. Kuigi Prokuratuuriseadus ei sätesta, millisel viisil komisjon ettepaneku tegemise peab otsustama, ei saa komisjon korraldada oma tegevust Prokuratuuriseadusest mittetuleneval viisil ning otsustada nimetamiseks ettepaneku tegemisel, valides kahe või enama kandidaadi vahel.
3. Prokurörile esitatavad üldisemad nõuded tulenevad

§-st

1. Sama seaduse § 44 sätestab, et atesteerimisel prokurörile esitatavad nõuded ja atesteerimise viisi kehtestab justiitsminister. Sama seaduse § 56 reguleerib prokuröride atesteerimist. Selle paragrahvi lõike 3 kohaselt määrab atesteerimise nõuded, viisi ja aja justiitsminister. Prokuratuuriseadusest ei tulene, millisel viisil täidab prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjon sama seaduse §-st 53 lg. 6 tulenevat ülesannet ega sõnaselget kohustust justiitsministrile määrata kindlaks vanemprokuröridele esitatavad nõuded ning kord, kuidas komisjon hindab isiku sobivust vanemprokuröri ametikohale ja esitab ta justiitsministrile nimetamiseks. Reguleerimata on, milliste kriteeriumide põhjal otsustab komisjon vanemprokuröri ametisse nimetamiseks esitamise ettepaneku tegemise, millised on vanemprokurörile esitatavad nõuded ning millisel viisil komisjon hindab isiku sobivust vanemprokuröri ametikohale.
2. Riigikohtu halduskolleegium on oma määrustes haldusasjades nr. 3-3-1-14-97 ja 3-3-1-30-97 asunud seisukohale, et haldusakti motiveerimine on üldine nõue, mis peab tagama Põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse. Haldusakti motiveerimine on vajalik selleks, et isik, kellele haldusakt on adresseeritud, mõistaks, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud. Haldusakti motiveerimine on abinõu, et isik, kellele on haldusakt adresseeritud, saaks aru, kas tema õigusi on kitsendatud seaduslikult, ja vajadusel oma õigusi kaitsta. Samuti võimaldab haldusakti motiveerimine akti seaduslikkust kontrollival asutusel, sealhulgas kohtul, otsustada, kas haldusakt on seaduslik. Seega tagab haldusakti motiveerimine selle kontrollitavuse. Motiveerimata haldusakt on õigusevastane juba seepärast, et pole võimalik kontrollida, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud. Nagu iga haldusotsustus, nii tuleb ka prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni otsus teha seaduse alusel ja täitmiseks ning see peab olema kontrollitav. Komisjoni tegevus on siis õiguspärane, kui see toimub seaduse mõtte ja eesmärgi kohaselt, mis peab väljenduma ka haldusakti või toimingu põhjendustes. Käesolevas haldusasjas ei ole komisjoni
3. märtsi
4. a. otsus kontrollitav, kuna sellest ei tulene, miks eelistati üht isikut teisele ning tehti ettepanek ametisse nimetamiseks just tema suhtes. Põhjenduste puudumise tõttu pole kohtu poolt kontrollitav komisjoni otsustuse õiguspärasus ja isikul puudub võimalus oma õiguste võimaliku rikkumise korral kasutada Põhiseaduses sätestatud õigust pöörduda kohtusse. Komisjon on
5. märtsi
6. a. istungil Võru Prokuratuuri vanemprokuröri ametisse nimetamiseks ettepaneku tegemise otsustanud viisil, mis ei tulene Prokuratuuriseadusest. Ülalnimetatud põhjustel on seadusevastane komisjoni nimetatud otsus F. Luiksaart puudutavas osas. 6.

§ 2lg.

2 kohaselt on prokurör oma ülesannete täitmisel sõltumatu ning tegutseb ainult seaduse alusel ja oma veendumuse järgi. Sama seaduse 3. jaos on sätestatud prokuröride sõltumatuse tagatised. Prokuröri sõltumatuse kindlustab lisaks seaduses sõnaselgelt sätestatud tagatistele seaduse järgimine prokuröride teenistussuhete korraldamisel, sealhulgas ametisse nimetamisel ja teenistusest vabastamisel seaduses sätestatud alustel, tingimustel ja korras, mis välistaks haldusorgani omavoli. Käesolevas haldusasjas on komisjon Võru Prokuratuuri vanemprokuröri ametisse nimetamiseks ettepaneku tegemise otsustamisel toiminud seadusest mittetuleneval viisil. 7.

§ 53lg.

6 sätestab, et kui sama paragrahvi lõike 1 punkti 1 alusel ametisse nimetatud maakonna või linna vanemprokuröri ei nimetata maakonna või linna vanemprokuröriks, viib justiitsminister prokuröri tema nõusolekul avaliku konkursita üle prokuröri vabale ametikohale maavõi linnaprokuratuuris. Kui prokurör sellega ei nõustu, vabastab justiitsminister ta teenistusest koondamise tõttu. Käesoleva haldusasja materjalidest nähtuvalt on F. Luiksaar teenistusest vabastatud nimetatud alusel. ATS § 116 näeb ette, et ametniku võib koondamise tõttu teenistusest vabastada ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohtade arvu vähendamisel, teenistuse ümberkorraldamisel või ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametniku teenistusse ennistamisel. ATS § 116 lg. 3 kohaselt ei vabastata ametnikku, kui teda on võimalik tema nõusolekul nimetada teisele ametikohale. Prokuratuuriseadus ei reguleeri koondamist täpsemalt, kuid sätestab §-s 53 lg. 6 teise prokuröri ametikoha pakkumise nõude. Kummastki nimetatud sättest ei tulene ametiasutusele kohustust pakkuda isikule kõiki olemasolevaid vabu ametikohti. Nende sätete eesmärgiks on aga vältida isiku teenistusest vabastamist talle teise sobiva ametikoha leidmise teel. Sellest eesmärgist tulenevalt ei tohi teise ametikoha pakkumine olla formaalne. Pakkumine peab vastama ametniku võimetele ja olema talle võimalikult soodne. Mitme vaba ametikoha puhul peab olema reaalne, et ametnik võtab konkreetse koha pakkumise vastu. Ebareaalne pakkumine viitab sellele, et vabastamise tegelikuks põhjuseks pole koondamine. Teise ametikoha pakkumise eesmärgist tuleneb ka see, et mitme vaba võrdväärse ametikoha olemasolul tuleb ametnikule anda valikuvõimalus. Käesolevas haldusasjas on tõendamist leidnud, et lisaks F. Luiksaarele pakutud ametikohale Narva Prokuratuuris oli samal ajal ka teisi vabu prokuröri ametikohti. Antud juhtumil pole püütud vältida isiku teenistusest vabastamist sobiva ametikoha leidmise teel. Järelikult ei saa perekondlikel põhjustel ainsale pakutavale ametikohale üleminekuga mittenõustumist pidada piisavaks aluseks, et vabastada F. Luiksaar

§ 53lg.

6 alusel. Nimetatud põhjustel on ringkonnakohus põhjendamatult rahuldanud justiitsministri apellatsioonkaebuse.

1. Teenistussuhe F. Luiksaarega lõpetati justiitsministri
2. märtsi
3. a. käskkirjaga nr. 138-k. Selle käskkirjaga on F. Luiksaar teenistusest vabastatud koondamise tõttu ning viidatud on Prokuratuuriseaduse §-le 53 lg. 6 kui vabastamise alusele. Vaidlustatud käskkiri tugineb prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni
4. märtsi
5. a. seadusevastasele otsusele. Seepärast tuleb tunnistada ka justiitsministri vaidlustatud käskkiri seadusevastaseks ning F. Luiksaare teenistusest vabastamine selle käskkirja alusel ebaseaduslikuks.
6. ATS § 135 sätestab nõudeõiguse ebaseaduslikult teenistusest vabastamise korral. F. Luiksaar muutis Riigikohtu halduskolleegiumi istungil oma kassatsioonkaebuses esitatud taotlust Võru Prokuratuuri vanemprokuröri ametikohale ennistamiseks, loobus ennistamisest ning tuginedes ATS §le 135 lg. 2, taotles hüvitusena kuue kuu ametipalga maksmist. Riigikohtu halduskolleegium on määrusega haldusasjas nr. 3-3-1-51-99 väljendatud seisukohta, et ATS §-s 135 lg. 2 ette nähtud hüvituse maksmise kohustus on sanktsiooni iseloomuga ja seondub ametiasutuse poolt seaduse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmisega. Nimetatud hüvituse väljamõistmine on seatud sõltuvusse kahe tingimuse olemasolust: teenistusest vabastamise ebaseaduslikkus ja ennistamisest loobumine. Kuna F. Luiksaar on vabastatud teenistusest ebaseaduslikult eelnimetatud põhjustel ning ta loobus ennistamisest, siis kuulub talle ATS § 135 lg. 2 alusel väljamaksmisele kuue kuu ametipalga suurune hüvitus.
7. Kuna käesolevas haldusasjas ei ole vaja koguda täiendavaid tõendeid, siis on võimalik teha uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata. Ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused kuuluvad tühistamisele. Prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni
8. märtsi
9. a. otsus F. Luiksaart puudutavas osas ja justiitsministri
10. märtsi
11. a. käskkiri nr. 138-k tuleb tunnistada seadusevastaseks ning F. Luiksaare teenistusest vabastamine ebaseaduslikuks. HKMS § 92 lg. 1 kohaselt kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. HKMS § 93 lg. 1 alusel mõistab kohus poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, tema poolt kantud kohtukulud välja. F. Luiksaar taotles kassatsioonkaebuses kohtukulude väljamõistmist tema kasuks ning esitas tema poolt kantud kohtukulude nimekirja. Kuna Riigikohtu halduskolleegium peab käesolevas haldusasjas võimalikuks teha uus otsus, tuleb F. Luiksaare kasuks välja mõista kohtukulud 6465 krooni ulatuses. Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 4, 93 lg. 1 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada Feliks Luiksaare kassatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu
12. oktoobri
13. a. otsus haldusasjas nr. 3-1654/99 ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
14. jaanuari
15. a. otsus haldusasjas nr. II3/26/
16. Tunnistada täielikult seadusevastaseks prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni
17. märtsi
18. a. otsus Feliks Luiksaart puudutavas osas ning justiitsministri
19. märtsi
20. a. käskkiri nr. 138-k. Kohustada Justiitsministeeriumi maksma Feliks Luiksaarele hüvitusena ATS § 135 lg. 2 järgi tema kuue kuu ametipalk. Välja mõista Justiitsministeeriumilt Feliks Luiksaare kasuks tema poolt kantud kohtukulud 6465 (kuus tuhat nelisada kuuskümmend viis) krooni. Tagastada Feliks Luiksaarele kautsjon 700 (seitsesada)krooni. Otsus jõustub
21. mail 2000 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann