KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 16. mail 2000 3-1-1-60-0 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kas

§ 812lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa J. U., tema kaitsja vandeadvokaat Rein Napa ja riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tallinna Linnakohtu 24. novembri 1999. a otsusega tunnistati J. U. süüdi KrK § 17 lg 6, §

§ 812lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks kolm kuud vabadusekaotust. Kr

K § 47 sätete alusel vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi üheaastase katseajaga. Sama otsusega tunnistati süüdi A. A. ja B. M., kuid nende isikute osas ei ole kohtuotsust edasi kaevatud. Linnakohus tuvastas, et A. A. püüdis

1. juunil
2. a kella 17.30 paiku Reisisadama D-terminaali piiripunktis toimetada üle Eesti Vabariigi riigipiiri J. K. ja K. R., kes olid peidetud tema poolt juhitud sõiduauto Ford Scorpio registrimärgiga xxx XXX pagasiruumi. J. U. ja B. M., olles teadlikud, et A. A. peitis J. K. ja K. R. auto pagasiruumi, aitasid kaasa A. A. kuriteole soodusolukorra loomisega. Nad sõitsid autosalongis, et juhtida kõrvale piirivalvurite tähelepanu auto pagasiruumi peidetud isikutelt. Kuritegu jäi lõpule viimata, sest kõik nimetatud isikud peeti piirivalvurite poolt kinni. J. K. ja K. R. karistati piiriületamise ebaseadusliku katse eest halduskorras rahatrahviga 50 päevamäära ulatuses. Linnakohus luges tõendatuks, et J. U. ja B. M. mõistsid, et nende kohalolek oli vajalik selleks, et põhjendada autos olevate suure hulga esemete otstarvet. Samas ei lugenud linnakohus usaldusväärseks kohtualuste väiteid, et nad tahtsid pagasiruumis olevaid isikuid läbi viia ainult piletikontrollist, mitte aga piirikontrollist. Linnakohtu hinnangul aitasid J. U. ja B. M. A. A. kuriteole kaasa soodusolukorra loomisega, mis seisnes piirivalve ja tollikontrolli tähelepanu kõrvale juhtimises asjaolult, et pagasiruumis võib olla peidetud isikuid.
3. Tallinna Linnakohtu
4. novembri
5. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualune J. U., kes leidis, et tema käitumises puudub KrK § 17 lg 6, §

§ 812lg 1 ettenähtud kuriteokoosseis ning palus end selles süüdistuses õigeks mõista.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ning esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata. Kriminaalkolleegium nõustus esimese astme kohtu põhjendustega ning jättis need AKKS § 29 lg 5 alusel oma otsuses kordamata. Ringkonnakohus nõustus ka kohtualuste käitumisele antud õigusliku hinnanguga ning neile mõistetud karistustega. Menetlus Riigikohtus
3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
4. märtsi
5. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu J. U., kes palub end õigeks mõista kuriteokoosseisu puudumise tõttu. 3.1 Kassaator eitab osavõttu A. A. kuriteost kaasaaitajana ning viitab siinkohal Riigikohtu
6. aprilli
7. a lahendile nr 3-1-1-36-97, milles väljendatud seisukoha kohaselt on kuriteost osavõtule omane aktiivne ja omavahel kooskõlastatud tegevus. Väidetavalt puuduvad antud asjas tõendid taolise kooskõlastatud tegevuse kohta. 3.2 J. U. arvates on rikutud tema kaitseõigust, sest teda süüstava tõendina on tuginetud ütlustele, mis ta andis enda väidetava kuriteo kohta tunnistajana. Kassaator juhib siinkohal tähelepanu Riigikohtu eelviidatud lahendile, mille kohaselt on niisugused ütlused kasutatavad tõendina üksnes siis, kui need langevad kokku muude samast isikulisest allikast pärinevate ütlustega ja sama tõendiallikas on neid hiljem kinnitanud menetlustoimingutes, mis on teostatud menetlusnorme järgides. 3.3 Kassatsioonkaebuses leitakse, et linnakohus jättis sisustamata isiku ebaseaduslikult üle Eesti Vabariigi riigipiiri toimetamise blanketse dispositsiooni ja see on vastuolus KrMK § 19 sätete nõuetega. Väidetavalt rikuti tema kui süüdistatava KrMK § 351 lg-s 2 sätestatud õigusi. 3.4 Veel märgib kassaator, et kuriteost osavõtt, sealhulgas ka tema poolt vaidlustatud kuritegu, peab olema toime pandud otsese tahtlusega, kuid kaevatavas kohtuotsuses sellesisuline analüüs ning põhjendus puudub. Samuti on süüdimõistetu arvates tuvastamata tema poolt toime pandud väidetava kuriteo motiivid ning eesmärk. Tõendid selle kohta, et tal oli soov aidata kaasa J. K. ja K. R. ebaseaduslikule toimetamisele üle riigipiiri, puuduvad. Kassaator viitab Riigikohtu
8. oktoobri
9. a lahendile nr 3-1-1-98-97, milles öeldakse, et teovalitsemise teooria kohaselt peab kaasaaitaja tegevus tagajärje ja täideviija poolt toimepandud põhiteo suhtes olema kausaalses seoses. Ta leiab, et nimetatud kausaalne seos pole kohtus tuvastamist leidnud. J. U. märgib oma kaebuses, et autos viibimisega süüdistuses märgitud ajal ja kohas ei teinud ta midagi, mis takistanuks pädevatel ametiisikutel oma ülesandeid nõuetekohaselt täitmast.
10. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetasid J. U. ja tema kaitsja R. Napa kassatsioonkaebust ning taotlesid õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Prokuröri arvates ei kuulu kassatsioonkaebus rahuldamisele. J. U. poolt toimepandud kuritegu on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud ning eelnevad kohtulahendid tuleb jätta muutmata.
11. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tallinna Linnakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsused J. U. ja B. M. süüdimõistmises ja karistamises kuuluvad tühistamisele. 5.1 Kriminaalkolleegium märgib, et linnakohtu otsuse kohaselt on J. U. ja B. M. süüdimõistmise aluseks kohtu järeldus: "Kohus leiab, et antud juhul aitasid B. M. ja J. U. A. A. kuriteole kaasa soodusolukorra loomisega, mis pidi piirivalve ja tollikontrolli tähelepanu kõrvale juhtima võimalusest, et pagasiruumi võib olla peidetud veel isikuid. Sellega on nad toime pannud KrK § 17 lg 6 ja 15 lg 2 ning 812 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo" (tl 173). Riigikohus leiab, et linnakohtu otsusest ei nähtu, millistest kohtu poolt tuvastatud asjaoludest ja tõenditest selline järeldus tuleneb, ning milles seisnes kohtualuste tegevus soodusolukorra loomisel. Riigikohus nõustub kassatsioonkaebuses sisalduva väitega ja kinnitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
12. aprilli
13. a otsuses 3-1-1-36-97 (RT III 1997, 36, 148) väljendatud seisukohta, et kohtualuse tunnistajana ülekuulamisel antud ütlused on kasutatavad tõenditena üksnes siis, kui need langevad kokku muude samast isikulisest allikast pärinevate ütlustega ja sama tõendiallikas on neid hiljem kinnitanud menetlustoimingutes, mis on teostatud menetlusnorme järgides. Kriminaalasjas on tuvastatud, et J. U. ja B. M. olid teadlikud asjaolust, et J. K. ja K. R. varjavad end auto pagasiruumis. Millega on aga tõendatud kohtualuste aktiivne ja omavahel kooskõlastatud tegevus kuriteokatsele kaasaaitamises, kohtuotsusest ei nähtu. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et J. U. ja B. M. passiivset istumist autosalongis ei saa käsitada tegevusena, mille eest on võimalik ja vajalik kohaldada kriminaalvastutust. Vastutuse ebaproportsionaalsust toimepandud teo eest kinnitab veel asjaolu, et nende isikute suhtes, kes peitsid end nii piirikontrolli kui ka piletikontrolli eest ning kes tahtsid EV riigipiiri ebaseaduslikult ületada, kohaldati üksnes haldusvastutust. 5.2 Ringkonnakohus nõustus linnakohtu otsuses toodud motiividega, sest juhindus otsuse tegemisel AKKS § 29 lg-st
14. Otsuses märgitakse, et A. A. mõjustas J. U. ja K. R. ebaseaduslikuks riigipiiri ületamiseks kaasa aitama. Kokkuleppe kohaselt seisnes kaasaaitamine piirivalveametnike tähelepanu hajutamises. J. U. aitas A. A. kaasa sellega, et oma olemisega autos hajutas piirikontrollijate tähelepanu. Sellise järelduse teeb ringkonnakohus lähtudes J. U. tunnistajanaülekuulamisel antud ütlustest, viidates otseselt kriminaaltoimiku vastavale leheküljele. Ja edasi ringkonnakohus tõdes: "Et kuritegelik kavatsus jäi viimata lõpule süüdlaste tahtest mitteolenevalt, siis on A. A., J. U. ja K. R. käitumine õigesti kvalifitseeritud kuriteokatsena KrK § 15 lg 2 tähenduses" (tl 201). Ringkonnakohtu selline järeldus on ebaõige ega vasta kriminaalasja materjalidele. J. U. ei ole koos K. R. kaasa aidanud kuriteokatse toimepanemisele. K. R. oli isik, kes püüdis salaja riigipiiri ületada. Ta võeti vastutusele HÕS § 172 alusel piirirežiimi rikkumise eest. J. U. süüdistati ja ta võeti linnakohtu otsusega kriminaalvastutusele kuriteokatsele kaasaaitamises koos B. M. Seega ei vasta ringkonnakohtu järeldused selle kohta, et J. U. pani kuriteokatse toime koos K. R., kriminaalasja faktilistele asjaoludele ja ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus tuleb tühistada AKKS § 64 p 1 alusel.
15. Riigikohus ei nõustu kassaatori väidetega selles, et kohtud rikkusid tema kaitseõigust § 812 dispositsiooni sisustamata jätmisega. KrK §-s 812 sätestatud kuriteo koosseisu objektiivne külg lähtub Riigipiiriseaduse regulatsioonist ning seetõttu on tegemist blanketse normiga. Kindlasti oleks tulnud süüdlastele inkrimineerida Riigipiiriseaduse konkreetsete sätete rikkumine, kui tegemist oleks olnud piiriületamise spetsiifilise korra rikkumisega. Käsitletavas kriminaalasjas peitsid süüdlased end algeliselt ja valetasid kontrollijatele. Süüdlasele saab inkrimineerida elementaarsete normide rikkumist, ilma viiteta konkreetsele seadusesättele - iga isik peab läbima ettenähtud kontrolli, ta ei tohi end peita, auto valdaja peab esitama õiged andmed autos viibivate isikute ja pagasi kohta jms.
16. Ekslik on kassaatori ka see väide, et kuriteole saab kaasa aidata üksnes otsese tahtlusega. KrK § 812 järgi kvalifitseeritav kuritegu on toimepandav tahtluse mistahes vormis. Ka sellest kuriteost osavõtt ei pea olema toime pandud ainult otsese tahtlusega. Kohus peab tuvastama kuriteo motiivi ja eesmärgi siis, kui see sisaldub kuriteo koosseisus. Paragrahv 812 koosseis motiivi ega eesmärki ette ei näe. Seetõttu on põhjendamatu ja alusetu kassatsioonkaebuses sisalduv etteheide, et kohtud on jätnud tuvastamata kuriteo motiivi ja eesmärgi. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 32 lg-st 2, § 43 lg-st 2, § 63 p-st 3, § 64 p-dest 1, 2, 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
17. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
18. märtsi 2000 otsus ja Tallinna Linnakohtu
19. novembri 1999 otsus J. U. ja B. M. süüdimõistmises ja karistamises KrK § 17 lg 6, §

§ 812lg 1 järgi ning mõista nad õigeks.

1. Kassatsioonkaebus rahuldada ja kassatsioonkautsjon tagastada.
2. Kaitsjatasu kohtu poolt määratud kaitsja R. Napa esinemise eest 991.20 kr jätta riigi kanda. Otsus jõustub
3. mail 2000, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Lea Kivi Liikmed Jüri Rätsep, Peeter Vaher