← Eesti

3-2-1-77-00

3-2-1-77-00 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

  1. juunil
  2. a Peter Scheeli hagi Bonose Investeeringute AS (uus ärinimi Kose Koolituskeskuse OÜ) vastu ostja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja H. Jõks, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, vaatas avalikul kohtuistungil
  3. mail
  4. a läbi P. Scheeli ja Bonose Investeeringute AS kassatsioonkaebuste alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  5. detsembri
  6. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/775/
  7. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Peter Scheelile kuulub 1/5 mõttelist osa majavaldusest Tallinnas Kose tee
  9. aprilli
  10. a kirjaga teatas kaasomanik Sylvilin Schmakowski soovist müüa ehitis 1,3 miljoni Saksa marga eest. P. Scheeli esindaja teatas
  11. mai
  12. a kirjaga, et võtab eelisostu pakkumise vastu.
  13. mail
  14. a sõlmitud eellepingu punkti 1.1 järgi kuulus müüjatest Ruth tom Diek-Fennemannile 1/20, Jörn Hermann Frischile 1/20 ning Sylvilin Schmakowskile 5/20 mõttelist osa ehitisest Tallinnas Kose tee
  15. Lepingu punktide 3.1 ja 4.11 järgi müüvad müüjad Bonose Investeeringute AS-le neile kuuluvad mõttelised osad 472 500 Saksa marga eest pärast lepingus ettenähtud tingimuste täitmist. Hageja palus
  16. mai
  17. a eellepingu järgi talle üle kanda ostja õigused ja kohustused vastavalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕS RakS) § 131 lõikele
  18. Tallinna Linnakohus jättis
  19. jaanuari
  20. a otsusega hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt leppisid müüjad ja kostja
  21. mai
  22. a eellepingus kokku pärast milliste tingimuste täitmist ja millistel tingimustel müüakse kaasomanikele kuuluvatest Tallinnas Kose tee 9 asuvatest ehitistest 2/5 mõttelist osa kostjale. Pooled sõlmisid eellepingu notariaalses vormis, kuigi kehtiva seaduse kohaselt ei vajanud see kohustuslikku notariaalset tõestamist. Eellepinguga ei rikutud kaasomaniku ostueesõigust. Linnakohus luges tõendatuks, et rikkudes hageja ostueesõigust, sõlmiti
  23. mail
  24. a ja
  25. juunil
  26. a ostu-müügilepingud, milliste järgi Bonose Investeeringute AS omandas 2/5 mõttelist osa Tallinnas Kose tee 9 asuvatest ehitistest. Tallinna Hooneregistri
  27. jaanuari
  28. a teatise nr 17854/647 järgi läks omandiõigus 2/5 mõttelises osas hoonetele Tallinnas Kose tee 9 üle kostjale
  29. mail
  30. a ja
  31. juunil
  32. a sõlmitud ostu-müügilepingute alusel. Kuivõrd hageja soovib astuda ostja õigustesse ja kohustustesse
  33. mai
  34. a eellepingu alusel, tuleb hagi jätta rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  35. detsembri
  36. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  37. mai
  38. a otsusega ringkonnakohtu otsus tühistati ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Otsuses anti juhiseid AÕS Rak § 131 lg 1 kohaldamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohtu
  39. detsembri
  40. a otsusega muudeti linnakohtu otsust põhjenduste osas. Kaasomaniku ostueesõiguse teostamine ehitise osa kui vallasasja võõrandamisel on reguleeritud asjaõigusseaduse rakendamise seaduses, mitte asjaõigusseaduses. Kaasomandis oleva ehitise kui vallasasja võõrandamisel on AÕS RakS § 131 lg 1 järgi võõrandja kohustatud kirjalikult teatama teistele ehitise kaasomanikele ehitiseosa võõrandamise kavatsusest, näidates ära ehitiseosa võõrandamise hinna ja muud tingimused. Kui võõrandja võõrandab ehitiseosa ostueesõigust rikkudes, võib kaasomanik pöörduda kolme kuu jooksul, arvates rikkumisest teadasaamise päevast, kohtusse hagiga talle ostja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks. Linnakohus tuvastas õigesti, et hageja ostueesõigust rikuti. Kuna ostu-müügileping oli juba sõlmitud, siis esitas hageja nõude ostja vastu ostja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks. Seaduse järgi lähevad ostueesõiguse teostajale üle kõik õigused ja kohustused, mis ostu-müügilepingu järgi olid ostjal. Koos ostja õiguste ülevõtmisega võtab ostueesõigust omav isik enda kanda ka kõik lepingust tulenevad ostja kohutused, s.h ka kohustuse tasuda müügihind. Ostueesõiguse rikkuja on müüja, mitte ostja. Hageja väide, et selline ostumüügileping on tühine, ei tulene seadusest. AÕS RakS § 131 lg 1 sätestab ostueesõiguse rikkumise korral kahjustatud isiku huvide kaitse teistsuguse korra. Hageja leidis, et kuna kõigi hilisemate lepingutega rikuti tema ostueesõigust, siis jäävad kehtima
  41. aprilli
  42. a müügikavatsuse teatavaks tegemine ja
  43. mai
  44. a eellepingu tingimused. Neile lisandub ka
  45. mai
  46. a ostu-müügilepingust tulenev õigussuhe hageja ja K. Frischi vahel. Selline käsitlus ei tugine seadusele ega tulene asja materjalidest.
  47. mail
  48. a sõlmitud eellepingus väljendasid pooled tahet sõlmida teatud tingimustel ostu-müügileping. Lepingu sõlmimata jätmise puhuks olid ette nähtud sanktsioonid, mis veelkord kinnitavad, et tegemist oli lepingueelse kokkuleppega. Selle eellepingu esemeks oli ehitise 7/20 mõttelise osa ostu-müügilepingu sõlmimine, mitte ost-müük.
  49. mai
  50. a eelleping ei tekitanud pooltele kohustusi, mida hageja ühelt lepingupoolelt endale võiks nõuda. AÕS § 269 lg 1 kohaselt on ostueesõigust teostav isik kohustatud hüvitama ostjale ostuhinna, mille ta ostu-müügilepingu järgi on müüjale maksnud. Kostja on kogu menetluse vältel olnud nõus ostumüügilepingute järgi ostja õiguste ülekandmisega, kuid soovib hagejalt saada lepingute järgi müüjale tasutud raha. Ostueesõiguse teostamine hagi esitamisega esialgse ostja vastu tema õiguste ülekandmiseks ei saa toimuda juba makstud ostuhinda tasumata, mistõttu puudub alus hageja nõude rahuldamiseks. Seega on ainetu hageja seisukoht, et
  51. mai
  52. a eellepingu järgi ostja õiguste ja kohustuste ülekandmisel ei ole ta kohustatud ostjale ostuhinda tasuma, vaid peab selle maksma müüjatele. Kuna kostja on ostu-müügilepingust tulenevad kohustused täitnud, ei ole hagejal õigust keelduda ostu-müügisumma tasumisest kostjale.
  53. mai
  54. a lepinguga müüdi 8/20 mõttelist osa ehitisest kostjale ja kohustuti lepingu objekti ostjale üle andma. Tähtsust ei oma asjaolu, et mõttelised osad müüdi kõrgema hinna eest, kui see oli eellepingus näidatud. Kuna kostja omandas 2/5 mõttelist osa ehitisest, milline lepingu esemena sisaldus juba
  55. mai
  56. a lepingus, ei oma sama 2/5 mõttelise osa suhtes
  57. juuni
  58. a leping tähendust. Protsessinormi rikkumise, mis seisnes
  59. mai
  60. a ja
  61. juuni
  62. a lepingute kohtu vahendusel hagejale üleandmata jätmises, kõrvaldas ringkonnakohus
  63. novembril
  64. a. Kuna hageja pidas jätkuvalt võimalikuks asja lahendamist ringkonnakohtus, siis ei ole vajalik kohtuotsuse tühistamine ja tsiviilasja saatmine uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Rahuldamata tuleb jätta vastustaja kohtukulude väljamõistmise taotlus. Esitatud maksedokumentidest ei nähtu, et tehtud kulutused oleksid seotud õigusabi osutamisega selles kohtuvaidluses. Kohtukulude nimekiri ja vastavad kirjalikud tõendid tuleb esitada igas kohtuastmes enne asja sisulise arutamise lõpetamist. II. Hageja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt välja ja kanda hagejale üle kõik kostja õigused ja kohustused, mis viimane sai
  65. mail,
  66. mail ning
  67. juunil
  68. a sõlmitud lepingutest, välja arvatud lepingutes märgitud Klaus Frischile kuulunud 1/20 osas, arvestades sealjuures Sylvilin Schmakovcwski poolt
  69. aprillil
  70. a esitatud müügisooviavaldust. Ringkonnakohus leidis, et ostueesõigusega seoses kuulub asjas kohaldamisele AÕS RakS § 131, kuid põhjendas hageja kohustust maksta ostuhind kostjale kinnisasja võõrandamise kohta käiva asjaõigusseaduse sättega. Kuna tegemist on ehitise kui vallasasjaga, siis ei kuulu asjaõigusseaduse kinnisasja kohta käivad sätted kohaldamisele. Ringkonnakohus ei puudutanud üldse asjaolu, et S. Schmakovskile kuulunud 5/20 osa ostu tuleb õiguslikult käsitleda erinevalt teiste müüjatega võrreldes, sest hageja ja müüja vahel tekkis võlaõiguslik kohustus müügisooviavaldusest ja selle hageja poolt vastuvõtmisest
  71. mail
  72. a. Selle ehitise osa omandas kostja õigusvastaselt ja seetõttu on ta kohustatud selle hagejale üle kandma. Kuna kostjal tekkisid õigused ja kohustused vähemalt 15 erinevast lepingust kokku 2/5 mõttelise osa suhtes ning lepingute järgi oli kostja kohustatud tasuma müüjatele müügihinna, siis on kostja kohustatud AÕS RakS § 131 kohaselt need õigused ja kohustused hagejale üle kandma. Pärast ostja õiguste ja kohustuste ülekandmist on hageja kohustatud tasuma müügihinna müüjatele. Hageja ei saa asuda ostja kohustusi täitma enne, kui need pole talle üle kantud. Seega ei ole õige väide, et hageja on keeldunud müügihinna tasumisest. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et
  73. mail
  74. a sõlmitud leping oli õiguslikult ebaoluline ega tekitanud pooltele võlaõiguslikke kohustusi. Eellepingus leppisid pooled kokku kõigis ostumüügilepingu olulistes tingimustes, mistõttu on ostueesõigusega isikul õigus nõuda ka sellest lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülekandmist. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et
  75. mai
  76. a lepinguga müüdi müügiobjekt tervikuna. Selle lepingu esemeks oli 8/120 mõttelist osa kaasomandist, omandi lõplik ülekandmine ülejäänud, s.o 40/120 osas toimus
  77. juuni
  78. a lepingu alusel. III. Kostja vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus on Riigikohtu ettekirjutust arvestades tuvastanud, et
  79. mai
  80. a leping oli eelleping. IV. Kostja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kostja palus kassatsioonkaebuses muuta ringkonnakohtu otsust osas, millega jäeti kostjale välja mõistmata kohtukulud ja mõista välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. TsMS § 61 lg 1 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud kulud tema huvide kaitseks asjast osavõtnud advokaadi abi eest kuni viie protsendi ulatuses hagi rahuldatud osast. Kohtuotsuse kohaselt ei esitatud kuludokumente enne asja sisulise arutamise lõpetamist ning esitatud maksedokumentidest ei nähtu, et tehtud kulutused oleksid seotud õigusabi osutamisega käesolevas kohtuvaidluses. Ringkonnakohtu protokollist nähtub, et kohtukulude nimekiri esinduse eest teise astme kohtus esitati õigeaegselt ja võeti toimikusse. V. Hageja vastus kassatsioonkaebusele Hageja palus jätta kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis õigustatult kostja õigusabikulud kostja enda kanda. VI. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsust tuleb muuta põhjenduste osas ja tühistada osas, millega jäeti välja mõistmata kostja kohtukulud. Tühistatud osas on võimalik teha uus otsus. Apellatsioonikohus tuvastas, et
  81. mai
  82. a leping oli eelleping, milles pooled väljendasid tahet sõlmida teatud tingimustel ostu-müügileping ning selle sõlmimata jätmise puhuks nähti ette sanktsioonid. Ostu-müügilepingud, millest tekkivaid õigusi ja kohustusi saab üle kanda, sõlmiti
  83. mail
  84. a ja
  85. juunil
  86. a. Apellatsioonikohus kohaldas õigesti AÕS RakS § 131 lg
  87. Osundatu kohaselt, kui võõrandaja võõrandab ehitiseosa ostueesõigust rikkudes, võib kaasomanik pöörduda kolme kuu jooksul, arvates rikkumisest teada saamise päevast, kohtusse hagiga talle ostja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks. Eeltoodust tulenevalt on kaasomaniku ostueesõiguse rikkumiseks ka ehitise mõttelise osa müümine kaasomaniku ostusoovi eirates seaduse järgi ostueesõigust mitteomavale isikule. Kaasomaniku kaitsevahendiks tema ostueesõiguse rikkumise korral on hagi ostja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks. Õigused ja kohustused, mille ülekandmist kaasomanik nõuab, tulenevad ehitise mõttelise osa ostu-müügilepingust, millega müüja TsK § 242 lg 1 kohaselt kohustub vara üle andma ostja omandisse, ostja aga kohustub vara vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud rahasumma. Kuna ostueesõigust omavale isikule kantakse üle ostja õigused ja kohustused, mis tulenevad ostu-müügilepingust, siis ei ole hagejale ülekantavad
  88. aprilli
  89. a müügikavatsuse teates ja
  90. mai
  91. a eellepingus märgitud õigused ja kohustused. Esialgsel ostjal on õigus seada AÕS RakS § 131 lg 1 järgi hagi rahuldamise tingimuseks hageja poolt ostu-müügilepingust tulenevate õiguste täitmine samas mahus, mis on täitnud tema. Selle tingimuse täitmiseks tuleb ostueesõigust omaval isikul tasuda või deponeerida esialgsele ostjale viimase poolt ostumüügilepingu järgi tasutud summa. Kuna apellatsioonikohus leidis, et kostja on ostu-müügilepingu järgi müüjatele ostuhinna tasumise kohustuse täitnud, kuid hageja ei ole ostuhinda kostjale tasunud või deponeerinud, siis jättis ringkonnakohus õigesti hagi rahuldamata. Apellatsioonikohus on järginud Riigikohtu
  92. mai
  93. a otsuses AÕS RakS § 131 kohaldamiseks antud juhised. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et asjas ei kuulu kohaldamisele AÕS § 269 lg 1, mis sätestab kinnisasja ostueesõiguse teostaja ostuhinna ja kulutuste tasumise kohustuse. See põhjendus tuleb ringkonnakohtu otsusest välja jätta. Nõustuda tuleb kassatsioonkaebuse väitega, et apellatsioonikohus on eksinud
  94. juuni 1997 a. ostumüügilepingus võõrandatud mõttelise osa suuruses.
  95. mai
  96. a ostu-müügilepinguga müüdi ehitiste 48/ 120 mõttelisest osast 8/120 mõttelist osa ja
  97. juuni
  98. a ostu-müügilepinguga müüdi 40/120 mõttelist osa. Kuna vaidlust ei ole olnud võõrandatud mõttelise osa suuruse üle, siis nimetatud rikkumine ei anna alust kohtuotsust tühistada ja hagi rahuldada. Ekslik on apellatsioonikohtu väide, et kostja ei esitanud enne asja sisulise arutamise lõpetamist kohtukulu dokumente. Apellatsioonikohtu istungi protokolli kohaselt võttis kohus enne asja läbivaatamise alustamist vastu kostja esindaja esitatud tsiviilasjas nr 2/3/46-5439/97 kantud kohtukulude nimekirja. Poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab TsMS § 61 lg 1 p 1 järgi kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest, hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Arvestades asja keerukust, mõistab Riigikohus põhjendatud kuluna hagejalt kostja kasuks välja 50 000 krooni. Juhindudes TsMS § 362 p-st 5, kolleegium o t s u s t a s: Muuta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  99. detsembri
  100. a otsust põhjenduste osas ja jätta ringkonnakohtu otsusest välja AÕS § 269 lg 1 kohaldamist puudutav osa. Tühistada otsus osas, millega ei rahuldatud Bonose Investeeringute AS kohtukulude nõuet. Tühistatud osas teha uus otsus ja mõista Peter Scheelilt Bonose Investeeringute AS kasuks välja kohtukulu 50 000 (viiskümmend tuhat) krooni. Muus osas jätta apellatsioonikohtu otsus muutmata. Bonose Investeeringute AS ja Peter Scheeli kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt. Tagastada
  101. jaanuaril
  102. a makstud kautsjon 200 (kakssada) krooni Advokaadibüroole Heta, kautsjon 20 000 (kakskümmend tuhat) krooni Villu Kõve Advokaadibüroole ja
  103. veebruaril
  104. a makstud kautsjon 1102 (üks tuhat ükssada kaks) krooni Kose Koolituskeskuse OÜ-le. H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.