3-1-1-65-00

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. juunil 2000 3-1-1-65-0 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja V. O. süüdistuses KrK § 161 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa V. O. ning tema kaitsja vandeadvokaat Jaan Tedder ja riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik
2. Põlva Maakohtu
3. veebruari
4. a otsusega tunnistati V. O. süüdi KrK § 161 järgi ning talle mõisteti karistuseks rahatrahv 250-kordses päevamääras, s.o 7000 krooni. Kohus tuvastas, et ajavahemikul
5. november
6. a kuni
7. september
8. a töötas V. O. X linnapea ametikohal. Suhetes teiste juriidiliste ja füüsiliste isikutega oli V. O-l kui linnapeal õigus esindada X Linnavalitsust ilma erivolituseta. Seega oli kohtualuse näol tegemist ametiisikuga KrK § 160 mõttes. Kohus leidis, et kasutades ära oma ametiseisundit, sõlmis V. O. ajavahemikul
9. detsember
10. a kuni
11. november
12. a AS-iga X 24 ebaseaduslikku lepingut, mille alusel X Linnavalitsus kandis firmale üle 4 537 923 krooni. Kuigi vaidlusalused lepingud olid pealkirjastatud kui deposiitlepingud, asus kohus seisukohale, et
13. jaanuari
14. a lepingu nr 2 näol oli tegemist vastuvaidlematult laenulepinguga ning seega rikkus kohtualune vähemalt ühel juhul Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi KOKS) § 38 lg-s 2 sätestatud laenude andmise keeldu. Kuigi ka ülejäänud lepingutes esinesid TsK § 272 sätestatud laenulepingu tunnused, leidis kohus, et neil juhtudel ei olnud tõendatud laenu andmise eesmärk. Vaatamata sellele oli nende sõlmimine kohtualuse poolt ebaseaduslik, kuna AS X ei olnud krediidiasutuseks Eesti Vabariigi Pangaseaduse § 1 mõttes ega ka Krediidiasutuste seaduse § 3 lg 1 mõttes ning tal puudus õigus teostada deposiittehinguid avalikkuselt rahaliste hoiuste ja teiste tagasimakstavate vahendite kaasamiseks. Samuti leidis kohus, et alates
15. a juulist, mil kohtualune omandas AS X aktsiaid ja valiti
16. augustil
17. a nimetatud firma juhatuse liikmeks, rikkus V. O. kolme lepingu sõlmimisel summas 1 400 000 krooni Korruptsioonivastase seaduse (edaspidi KVS) § 19 lg 2 ja § 21 sätteid ning sõlmides tehinguid iseendaga, tekkis tal huvide konflikt KVS-i § 19 lg 1 mõttes. AS X majanduslik tegevus sõltus otseselt X Linnavalitsuselt saadavatest rahalistest vahenditest, millest aga omakorda sõltus aktsionäridele jaotatava kasumiosa suurus. Aktsiate ostust X Linnavolikogu esimehele teatades täitis V. O. küll formaalselt nõude huvide konfliktist teavitamise kohta, kuid see ei seadustanud sõlmitavaid tehinguid, kuna tegemist oli KVS-i § 19 lg 2 tulenevalt keelatud tehinguga ning puudus nõutav kirjalik korraldus nende tegemiseks. Kohtualuse tegevuse luges kohus ebaseaduslikuks ka seetõttu, et vaidlusaluste lepingute alustel tehtud rahapaigutused ei olnud ette nähtud X linna eelarves, selleks puudus ka volikogu heakskiit. Kohus leidis, et oma tegevusega pani V. O. ohtu X Linnavalitsuse vara säilimise ja seda ei teinud olematuks ka asjaolu, et AS X tagastas tehingute alusel saadu. Tahtliku finantstegevuse eeskirjade rikkumisega tekitati X Linnavalitsuse õigustele ja huvidele oluline kahju, mis seisnes X Linnavalitsuse kui kohaliku omavalitsuse täitevorgani autoriteedi ja prestiiži alandamises. Ka asjaolu, et linnavalitsus sai ebaseaduslikest tehingutest tulu, ei muuda neid tehinguid seaduslikeks.
18. Põlva Maakohtu
19. veebruari
20. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse V. O., kes palus tühistada süüdimõistev otsus ja ta süüdistuses KrK § 161 järgi õigeks mõista.
21. Tartu Ringkonnakohtu
22. aprilli
23. a otsusega tühistati Põlva Maakohtu
24. veebruari
25. a otsus täies ulatuses ja mõisteti V. O. süüdistuses KrK § 161 järgi õigeks. Apellatsioonkaebus rahuldati. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele ja sellest tulenevalt on valesti kohaldatud kriminaalseadust. Ringkonnakohus märkis, et kohtualuse tegevuses oleks ametiseisundi kuritarvitamisega tegemist olnud siis, kui ta oleks oma ametialaste volituste piires kuritarvitanud õigusi või jätnud täitmata oma kohustused. Kriminaalasja materjalid ei veennud kohut selles, et kohtualune soovis linna rahaliste vahendite paigutamisega AS-i X tekitada linnale kahju. Samuti ei kirjeldatud maakohtu otsuses kohtualuse tahtlust, mis on aga ametiseisundi kuritarvitamise obligatoorne tunnus ning ei toodud välja ühtegi normi ega näidatud ametiülesannet või kohustust, mida ta linnapeana rikkus. Kohtualune püüdis vaid leida pangandussüsteemist soodsamat võimalust rahaliste vahendite paigutamiseks sooviga teenida intressi. Apellatsioonikohtu arvates ei olnud KOKS-i § 38 lg 2 kohtualuse tegevuse süüstamisel kasutatav, kuna selles käsitletakse laenu andmist, mis aga ei olnud tõendatud. Laenu andmise eesmärki eitasid väidetult ka kohtus üle kuulatud tunnistajad. Asjaolu, et
26. jaanuaril
27. a sõlmitud leping kandis nimetust laenuleping, ei tõendanud kohtu arvates V. O. tahtlust kuritarvitada oma ametiseisundit ja laenu andmise eesmärki. Lisaks sellele oli AS X näol tegemist finantseerimisasutusega, mis ei vaja Krediidiasutuste seaduse § 5 lg 1 p 2-12 loetletud tehingute tegemiseks Eesti Panga tegevuslitsentsi ja kelle põhitegevuseks võib olla ka depootehingute sooritamine. Ringkonnakohus leidis ka, et V. O. ei pannud toime korruptiivse iseloomuga tegusid, kuna X Linnavalitsus ja volikogu olid andnud heakskiidu tema tegevusele rahade paigutamisel ja pidas tõendatuks, et seejuures ei olnud kohtualuse tegevus kuritegelikult ajendatud isiklikust huvist ja omakasust. Kohus nõustus, et V. O. võis oma ametiseisundist tulenevalt rikkuda finantseeskirju, kuid selline tegevus ei sisalda veel kriminaalkorras karistatavat kuriteokoosseisu. Kriminaalkolleegium pidas veel oluliseks märkida, et linna rahaliste vahendite paigutamise AS-i X oli heaks kiitnud X Linnavalitsus juba
28. novembril
29. a. Volikogu oli teadlik kõigist AS-iga X seotud küsimustest ning ei kahtlustanud V. O. korruptsioonis. Kohus leidis sedagi, et olulise kahjuna vara säilimise ohustamist ja linnavalitsuse diskrediteerimist käsitledes on tegemist hüpoteetilist laadi kahtlustega ning pole konkreetseid tõendeid, mis seda kinnitaksid. Rahaliste vahendite paigutamine on alati seotud teatud ohuga varade säilimisele ning selle ohu kriminaliseerimine võib oluliselt pärssida majandustegevust üldse. Kuna aga V. O. tegevuse tulemina vara suurenes, pidas kohus vääraks rääkida oletuslikult X Linnavalitsuse vara ohustamisest. Menetlus Riigikohtus
30. Tartu Ringkonnakohtu
31. aprilli
32. a otsuse peale esitas riigiprokurör I. Tegova kassatsioonprotesti, milles palutakse tühistada ringkonnakohtu õigeksmõistev otsus ja saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus seoses kohtu järelduste mittevastavusega faktilistele asjaoludele ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamisega. 4.1 Kassaator märgib, et erinevalt ringkonnakohtu poolt väidetust on maakohus oma otsuses piisavalt käsitlenud, kuidas toimus V. O. poolt oma ametiseisundi tahtlik ärakasutamine. Ametiseisundi ärakasutamine kohtualuse poolt sai võimalikuks üksnes seetõttu, et linnapeana organiseeris ta linnavara valdamist, kasutamist ja käsutamist ning omas õigust suhetes teiste juriidiliste ja füüsiliste isikutega esindada linnavalitsust ilma erivolituseta. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtuga ka selles, nagu pidanuks maakohus süüdistuse ja kehtiva seaduse väliselt tuvastama ja motiveerima kohtualuse poolt ametiseisundi teenistushuvidevastast ärakasutamist, kuna vastav nõue kustutati KrK § 161 dispositsioonist
33. jaanuari
34. a seadusega. Samuti on ringkonnakohus jätnud arvestamata asjaolu, et rahapaigutused olid olemuselt ebaseaduslikud tehingud ning tulu saamine ei õigusta nende tegemist. 4.2 Kassaatori arvates on ringkonnakohus ekslikult samastanud Krediidiasutuste seaduse § 5 lg 1 p 1 toodud deposiittehingud sama seaduse § 5 lg 1 p 11 nimetatud depootehingutega. Kuigi finantseerimisasutus võib vastu võtta rahapaigutusi depootehingute alusel, puudub tal õigus teha deposiittehinguid tagasimakstavate vahendite kaasamiseks. Samas on tõendatud, et kõigil juhtudel peale ühe paigutati raha AS-i X just deposiitlepingute alusel. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtuga ka selles, et kohtualune ei ole rikkunud KOKS-i § 38 lg 2 sätestatud laenude andmise keeldu. Investeerimisleping nr 24 arvestati ümber laenulepinguks nr 2, mis on nii sisult kui pealkirjalt vastuvaidlematult laenuleping, kus linnavalitsust käsitleti laenuandjana ja AS-i X laenusaajana. Samuti leiab kassaator erinevalt ringkonnakohtust, et linnavalitsuse ja volikogu heakskiit V. O. tegevusele ei õigusta Korruptsioonivastase seaduse § 19 lg 2 ja § 21 rikkumist ning ei muuda olematuks tekkinud huvide konflikti. Võimaldades linnapeana linna raha kasutamist äriühingu poolt, mille osanik ja juhatuse liige ta ise oli, mõjutas kohtualune otseselt nii AS-i X kui ka enda majanduslikke huve. 4.3 Kassaator ei pea õigeks ka kriminaalkolleegiumi väidet, nagu oleks kõik rahapaigutused heaks kiidetud X Linnavalitsuse poolt. Ilma X linna põhimääruse § 20 lg 2 tuleneva nõudeta deponeeriti lepingu nr 37 alusel AS-i X
35. oktoobril
36. a miljon krooni ilma volikogu vastava otsuseta. Protestis viidatakse ka asjaolule, et tehtud kulutusi ei olnud ette nähtud X linna eelarves ning ülekanded kajastusid raamatupidamises kui aktsiate ost ja müük. Tegelikkuses aga AS-i X aktsiaid ei ostetud ega müüdud, kusjuures ringkonnakohtu otsusest ei selgu mainitud tegevuse ebaseaduslikkuse kohta antud ühest hinnangut, kuigi antud asjaolu oli maakohtu otsuse kohaselt KrK § 161 kohaldamise aluseks. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu väitega, nagu oleks maakohtu otsuses toodud olulise kahju käsitlus hüpoteetilist laadi. Viitega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-5-00 leiab kassaator, et oluline kahju võib seisneda nii moraalse kui ka materiaalse kahju tekitamises, kusjuures kahtluse tekitamine ühe või teise institutsiooni või isiku aususes ja usaldusväärsuses on kahtlemata käsitletav moraalse kahjuna. Kassaatori arvates on maakohus V. O. käitumist hinnates õigesti sisustanud tekitatud kahju moraalse kahjuna.
37. Riigikohtu istungil toetas prokurör oma seletuses protesti, õigeksmõistetu ja tema kaitsja taotlesid protesti rahuldamata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, l e i d i s: 5.1 Kassatsioonprotestis esitatud seisukohad on kooskõlas eeluurimisel ja esimese astme kohtus tuvastatuks loetud asjaoludega ning apellatsioonikohtu valdavalt hinnangulist laadi hoiakutest ei piisa nende kummutamiseks. V. O. anti kohtu alla ja mõisteti maakohtu poolt KrK § 161 järgi süüdi kahele kriminaalõiguslikus mõttes olulisele tunnusele tuginedes: 1) KrK § 161 tunnustele vastav koosseisuline tegu - ametiseisundi ärakasutamine - seisneb linnavalitsuse raha ebaseaduslikus paigutamises AS-i X, kusjuures ta tegi seda linnavalitsuse finantstegevuse sätestatud nõudeid eirates; ametiseisundi ärakasutamine seisnes KOKS § 38 lg 2 ning KVS § 19 lg 2 rikkumises. 2) Seejuures tegi ta seda linnavalitsuse vara säilumist ohustades ja linnavalitsuse mainet ebaseadusliku tegevusega diskrediteerides. Käsitlus hõlmab kahte KrK § 161 sisusse kuuluvat olulise kahju vormi. 5.2 Riigikohus on lahendites korduvalt tunnustanud seisukohta, et oluline kahju võib seisneda ka konkreetse asutuse, ametkonna või kogu riigi maine kahjustamises. Kriminaalõiguse teooria on jätkuvalt tunnustanud, et ohu saabumine - ohtliku olukorra teke - on juba käsitletav iseseisva tagajärjena. Apellatsioonikohus on oma järelduste kujundamisel pidanud oluliseks rõhutada, et ta ei ole veendunud kohtualuse soovis tekitada linnavalitsusele kahju. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks selgitada, et KrK § 161 järgi käsitletava kuriteo puhul hõlmab tahtlus üksnes ühte objektiivse koosseisu tunnust, nimelt tegu, mitte aga tagajärge. Viimane võib olla tekitatud ka ettevaatamatusest. Seega on asjakohatu ringkonnakohtu viide, et süüdimõistmiseks pidi kohtualune olema soovinud kahju tekitada. 5.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium ei jaga apellatsioonikohtu seisukohta selles, et ametiseisundi ärakasutamises seisnev tegu saab olla toime pandud üksnes otsese tahtlusega. Piisab kui süüdlane saab aru oma tegevuse laadist. Seega kui isik paneb ametiisikuna toime mõne teo, mööndes et seadus seda keelab, ongi tegemist ametiseisundi ärakasutamisega KrK § 161 mõttes. Seetõttu omab käesolevas kriminaalasjas erilist tähtsust AS X õigusliku staatuse täpne väljaselgitamine, kuna sellest oleneb, kas V. O. inkrimineeritud teod olid seadusevastased või mitte. Süüdistuse hinnang erineb siin oluliselt Eesti Panga mitmeti mõistetava teatise sisust (II kd, tl105) 5.4 Apellatsioonikohtu poolt on küllaldase sisulise mõtestamiseta loetud muuhulgas KrK § 161 koosseisu välistavaks asjaolu, et kohtualune ei tegutsenud võimuorgani eest varjatult ega kuritahtlikult ning et linnavalitsuse töötajad ja volikogu liikmed olid tema tegudest teadlikud. Selline asjaolu ei välista seaduserikkumist kui tegu ega ka tahtlust kui koosseisu subjektiivset külge. Samuti ei ole kuriteokoosseisu olemasolu või puudumise seisukohalt olulist tähendust linnavalitsuse seisukohal, et kohtualune ei ole linnavalitsusele kahju tekitanud ega teda diskrediteerinud. Koosseisu asjaolude tuvastamine ja hindamine on kohtu, mitte aga asjaga seotud omavalitsusasutuse ülesanne. Käsitletud kaalutlustest lähtuvalt on Tartu Ringkonnakohtu
38. aprilli
39. a kohtuotsus V. O. süüdistusasjas rõhutatult rajatud KrK § 161 käsitlemisel koosseisuväliste asjaolude analüüsile, samas ei ole antud hinnangut kõigile tuvastatuks loetud koosseisulistele asjaoludele, millel on kriminaalseaduse rakendamise seisukohalt olulisem tähendus. Juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p 3 ja § 65 lg 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
40. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
41. aprilli
42. a kohtuotsus V. O. õigeksmõistmises KrK § 161 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
43. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada. Kohtuotsus jõustub
44. juunil
45. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep