Obsah (8)

§ 101§ 93§ 92§ 26§ 19§ 14§ 16§ 15

3-3-1-29-00 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 16. juunil 2000 Mati Kleini kassatsioonkaebuse läbivaatamine

§ 101lg.

2 kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas

1. juunil 2000 kirjalikus menetluses läbi Mati Kleini kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu
2. märtsi
3. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3-24/
4. Ülenurme Vallavalitsuse
5. septembri
6. a. määrusega nr. 191 tagastati Mati Kleinile õigusvastaselt võõrandatud maast 43,8 ha ja jäeti MRS § 6 lg. 2 punktide 3 ja 4 alusel tagastamata 6,2 ha maad. Kalle Raidsalu esitas
7. juunil 1999 halduskohtunikule kaebuse, milles palus tunnistada nimetatud määruse osaliselt seadusevastaseks ja teha vallavalitsusele ettepanek muuta seda määrust nii, et M. Kleinile tagastatav maa ei hõlmaks kaebaja kasutuses olevat maad. K. Raidsalu väitis, et vallavalitsus rikkus MRS § 6 lg. 2 p. 3, kuna tagastas tema kasutuses olevast maast 0,0655 ha M. Kleinile. Vaidlusalusel maal asuvad kaebaja marjapõõsad, viljapuud jms. Temale kuuluva kõrvalhoone teenindamiseks pole jäetud vajalikku maad. Tartu Maakohtu halduskohtuniku
8. novembri
9. a. otsusega haldusasjas nr. 3-37/99 jäeti K. Raidsalu kaebus rahuldamata. Halduskohtuniku otsuse kohaselt ei nähtu asja materjalidest, et M. Kleinile tagastatud maal asuks K. Raidsalu hooneid või rajatisi. EPA Ülenurme ÕKM direktori
10. novembri
11. a. käskkirjaga nr. 163 eraldati K. Raidsalule õue-aiamaa 0,3 ha, mis koosnes ehituskrundist 1443 m2, ja aiamaast. K. Raidsalule kuuluvad hooned asuvad
12. a. eraldatud ehituskrundil. EPA Ülenurme ÕKM
13. juuni
14. a. käskkirjaga nr. 104 suurendati K. Raidsalu õue-aiamaad 0,5 hektarini. Asjas pole tõendamist leidnud, et K. Raidsalu maakasutus Kleini 27 taluga piirneval alal oleks seaduslik. Maakorralduse nõudeid arvestades oli antud juhtumil põhjendatud K. Raidsalu krundi piiride õgvendamine. Apellatsioonkaebuses palus K. Raidsalu tühistada halduskohtuniku otsuse ja teha uus otsus ning rahuldada tema kaebus. Tartu Ringkonnakohtu
15. märtsi
16. a. otsusega haldusasjas nr. II-3-24/2000 tühistati halduskohtu otsus ja tehti uus otsus, millega tühistati Ülenurme Vallavalitsuse
17. septembri
18. a. määrus nr. 191 osas, mis puudutab K. Raidsalu kasutuses olnud maast 0,0655 ha tagastamist M. Kleinile. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on põhjendamatu halduskohtuniku seisukoht, et antud juhtumil pole tõendatud, et K. Raidsalu maakasutus Kleini 27 taluga piirneval alal oleks seaduslik. Haldusasja materjalidest nähtub, et K. Raidsalule oli EPA Ülenurme ÕKM direktori
19. novembri
20. a. käskkirjaga nr. 163 eraldatud 0,3 ha suurune õue-aiamaa, mis koosnes ehituskrundist 1443 m2 ja aiamaast. Sama majandi direktori
21. juuni
22. a. käskkirjaga nr. 104 suurendati K. Raidsalu kasutuses olevat õue-aiamaad 0,5 hektarini, kusjuures mõlema maaeralduse kohta koostati maa looduses piiritlemise akt. Sellest lähtudes leidis ringkonnakohus, et vaidlustatud määruse andmise ajal oli apellandil seaduslik maakasutusõigus 0,5 ha maale. Vastavalt MRS §-le 9 lg. 1 p. 2 oli K. Raidsalul õigus erastada maad temale kuuluvate ehitiste ja rajatiste juurde senise tähtajata maakasutuse piires ja Ülenurme Vallavalitsusel tulnuks seda arvestada M. Kleinile maa tagastamisel. Vallavalitsus ei kaasanud kaebuse esitajat M. Kleinile maa tagastamise protsessi. Sellest tingituna on M. Kleinile tagastatava maa hulka arvatud kaebuse esitaja seaduslikus kasutuses olevast maast ca 0,0655 ha suurune maa-ala, millel asuvad tema viljapuud ja marjapõõsad ning mis on vajalik abihoone teenindamiseks. Nimetatud maaosa tagastamine M. Kleinile rikub kaebuse esitaja õigusi maa ostueesõigusega erastamisel. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kolmanda isiku M. Kleini esindaja taotlus õigusabikulude 6608 krooni väljamõistmiseks ei kuulu rahuldamisele, sest "

-is nähakse ette kohtukulude hüvitamine üksnes poolele, kelle kasuks otsus tehti; seadustikus ei sätestata

1. isiku õigust kohtukulude hüvitamisele". M. Klein esitas ringkonnakohtu selle otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassaator väidab: Kuivõrd kaebaja K. Raidsalu nõue tugineb täielikult Ülenurme ÕKM
2. juuni
3. a. käskkirjale nr. 104, millega suurendati tema kasutuses olnud õue-aiamaad 0,5 hektarini, siis on see käskkiri antud haldusasja menetluse raames oluline tõend, mille oleks kohus pidanud välja nõudma ja võtma asja materjalide juurde. Ringkonnakohus oleks pidanud lähtudes TsMS §-st 231 lg. 4 ja

§-st 16 andma hinnangu, kas dokumentaalsed tõendid K. Raidsalule maa eraldamise kohta on välja antud seaduslikult. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti

§ 93lg.

1. Kuigi kolmandale isikule kohtukulude hüvitamise võimalust pole expressis verbis Halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud, siis tulnuks antud juhtumil kohaldada

§ 92lg.

1. Nimetatud sätte kohaselt kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks tehti kohtuotsus. Kohtukulude alla kuuluvad ka kolmanda isiku poolt halduskohtumenetluses kantud kohtukulud. Ringkonnakohus kohaldas valesti

§ 101lg.

1. K. Raidsalu taotles apellatsioonkaebuses Ülenurme Vallavalitsuse
2. septembri
3. a. määruse nr. 191 punktide 1.1, 2.1 ja 5 seadusevastaseks tunnistamist. Kohtuistungil jäid K. Raidsalu ja tema esindaja selle taotluse juurde. Tartu Ringkonnakohus aga tühistas vaidlustatud määruse punktid 1.1, 2.1 ja 5 osas, mis puudutab M. Kleinile 0,0655 ha suuruse maatüki tagastamist K. Raidsalu kasutuses olevast maast. Seega on kasseeritud otsus vastuolus

§-ga 101 lg.

1. Tartu Ringkonnakohus, tühistades "Ülenurme Vallavalitsuse
2. septembri
3. a. määruse nr. 191 punktid 1.1, 2.1 ja 5 osas, mis puudutab M. Kleinile 0,0655 ha suuruse maatüki tagastamist K. Raidsalu kasutuses olevast maast", oleks pidanud täpselt näitama, kuidas ja mil viisil toimub haldusakti tagasitäitmine. Ülenurme Vallavalitsus märgib oma kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele, et ta nõustub kassaatori nende väidetega, mis "puudutavad K. Raidsalu apellatsioonkaebuse arutelu Tartu Ringkonnakohtu
4. märtsi
5. a. kohtuistungil". Vallavalitsus leiab, et ringkonnakohus toimis õigesti, kui jättis kassaatori kui kolmanda isiku kohtukulude hüvitamise taotluse rahuldamata. K. Raidsalu kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Tutvunud esitatud materjalidega, Riigikohtu halduskolleegium leidis:
6. Õige on kassaatori väide, et ringkonnakohus kohaldas

§ 26lg.

1 ja § 101 lg. 2 valesti. Riigikogu poolt

1. veebruaril
2. a. vastu võetud Halduskohtumenetluse seadustik jõustus
3. jaanuaril 2000.

§ 26sätestab halduskohtu volitused.

Selle paragrahvi lõike 1 kohaselt on kaebuse või protesti lahendamisel halduskohtul õigus: 1) tühistada õigusvastane haldusakt kas täielikult või osaliselt ning teha võimaluse korral ettekirjutus haldusakti tagasitäitmise kohta, näidates ära selle läbiviimise viisi; 2) teha ettekirjutus õigusvastaselt peatatud haldusakti täitmiseks, välja andmata jäetud haldusakti väljaandmiseks või sooritamata toimingu sooritamiseks; 3) tunnistada haldusakt või toiming õigusvastaseks, kui kaebuse või protesti esitajal on selle konstateeringu suhtes kaebuses või protestis väljendatud põhjendatud huvi; 4) mõista välja hüvitus õigusvastase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju eest; 5) tunnistada avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumist ja 6) jätta kaebus või protest rahuldamata.

§ 101lg.

2 kehtestab: "Käesoleva seadustiku jõustumisel halduskohtu menetluses olevas asjas ei kohaldata käesoleva seadustiku § 26 lõiget 1, välja arvatud, kui kaebuse esitaja seda taotleb". Tartu Ringkonnakohtule

1. novembril
2. a. esitatud apellatsioonkaebuses K. Raidsalu palus: "Tühistada Tartu Maakohtu halduskohtuniku 11.11.
3. a. otsus haldusasjas nr. 3-37/99 ja teha asjas uus otsus, millega tunnistada Ülenurme vallavalitsuse 29.09.
4. a. määrus nr. 191 punktid 1.1, 2.1 ja 5 täielikult seadusevastaseks". Ringkonnakohtu
5. veebruaril
6. a. istungil jäid apellant ja tema esindaja selle taotluse juurde ning palusid apellatsioonkaebuse rahuldada. Kuna kaebuse esitaja K. Raidsalu ja tema esindaja pole taotlenud vaidlustatud haldusakti tühistamist, kohaldas Tartu Ringkonnakohus põhjendamatult

§ 26lg.

1 p. 1 ning tühistas vaidlustatud haldusakti osaliselt. Sellega rikkus ringkonnakohus

§ 101lg.

2. Kui halduskohus tühistab vaidlustatud haldusakti täielikult või osaliselt, on tal

§ 26lg.

1 p. 1 järgi õigus teha võimaluse korral ettekirjutus haldusakti tagasitäitmise kohta, näidates ära selle läbiviimise viisi.

§ 19lg.

7 kohaselt vaatab halduskohus asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses. Kohus ei või teha

§ 26lg.

1 punktides 1 kuni 5 nimetatud otsust, kui pole esitatud vastavasisulist taotlust. Ka ettekirjutuse haldusakti tagasitäitmiseks võib kohus teha üksnes kaebuse esitaja taotlusel. Protsessiosalistel peab menetluse käigus olema võimalus esitada ka selle taotluse kohta oma vastuväiteid ja tõendeid. Ettekirjutus, mille kohus teeb asja sisulisel lahendamisel, peab olema olnud kohtuliku arutamise objektiks. Üksnes kõigi protsessiosaliste ärakuulamine tagab tagasitäitmise ettekirjutuse põhjendatuse igakülgse kontrolli kohtu poolt. Kui kaebuse esitaja on taotlenud haldusakti tagasitäitmiseks ettekirjutuse tegemist, kuid tagasitäitmise võimalus puudub, tuleb seda kohtuotsuse põhjendavas osas märkida. Kuna kaebuse esitaja pole antud asjas haldusakti tagasitäitmiseks ettekirjutuse tegemist kohtult taotlenud, siis ei olnud ringkonnakohus kohustatud ettekirjutust tegema ega tohtinudki seda teha. 3.

§ 93lg.

1 sätestab, et poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Poolteks halduskohtumenetluses on

§ 14lg.

2 järgi: 1) kaebuse või protesti esitaja; 2) asutus, ametnik või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev muu isik, kelle haldusakti või toimingu peale kaebus või protest on esitatud; 3) halduslepingu pooled. Sellest tulenevalt nõustub Riigikohtu halduskolleegium Tartu Ringkonnakohtu seisukohaga, et "

-s nähakse ette kohtukulude hüvitamine üksnes poolele, kelle kasuks otsus tehti; seadustikus ei sätestata

1. isiku õigust kohtukulude hüvitamisele." Riigikohtu halduskolleegium ei pea ka õiglaseks mõista kaebuse rahuldamata jätmisel kolmanda isiku poolt kantud õigusabikulud välja kaebajalt. Kaebajalt kolmanda isiku kasuks õigusabikulude väljamõistmise võimalus halduskohtumenetluses võib takistada Põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse teostamist.
2. Kassaator peab antud haldusasja lahendamisel oluliseks tõendiks Ülenurme Õppe-katsemajandi direktori
3. juuni
4. a. käskkirja nr.
5. Ta leiab, et kohus oleks pidanud selle välja nõudma ja võtma haldusasja materjalide juurde.

§ 16lg.

2 sätestab, et tõendeid esitavad protsessiosalised. Halduskohus võib teha neile ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Halduskohus võib koguda tõendeid ja kutsuda uusi tunnistajaid ka omal algatusel. Kohtutoimikute materjalidest ei nähtu, et kassaator M. Klein või tema esindaja oleks esitanud halduskohtunikule või ringkonnakohtule sellesisulist taotlust. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul kaaluda täiendavate tõendite väljanõudmise vajadust. Eeltoodu põhjal kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele. Tartu Ringkonnakohtu 20. märtsi 2000. a. otsus tuleb tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Eriarvamusele jäi Harri Salmann. Juhindudes

§-st72 lg. 1 p. 2 ja §-st 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada Mati Kleini kassatsioonkaebus. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu

1. märtsi
2. a. otsus haldusasjas nr. II-3-24/2000 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tagastada Mati Kleinile kautsjon 700 (seitsesada) krooni. Otsus jõustub
3. juunil 2000 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann ERIARVAMUS Kassaator tõstatas probleemi seoses kohtukulude väljamõistmisega kolmandale isikule kui see kaasatakse kohtu poolt halduskohtumenetlusse. Ringkonnakohus ja Riigikohtu halduskolleegium asusid oma otsustes seisukohale, et Halduskohtumenetluse seadustik võimaldab kohtukulusid välja mõista protsessiosalistest vaid poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti. Arvan, et kohtukulud tuleks välja mõista protsessiosalistest ka kohtu poolt kaasatud kolmandale isikule.

§ 14lg.

1 järgi on protsessiosalisteks pooled ja kohtu poolt kaasatud isikud. Kohtu poolt kaasatud isikuks loetakse ka kolmas isik, kui asja arutamisel võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Seadusandja pole konkretiseerinud, millistes asjades võib kohus kaasata protsessi kolmanda isiku või millistes mitte. Seega otsustab kohus, millistes asjades ta kaasab protsessi kolmanda isiku. Kolmas isik kaasatakse pooltevahelisse vaidlusesse selleks, et ta saaks kiirelt ja efektiivselt kaitsta tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi. Kui kaebuses vaidlustatakse haldusakti, siis on kolmas isik vahetult seotud selle aktiga ja tema õigused tulenevad sellest. Seetõttu on kolmas isik teatud mõttes vastustaja poolel. Kaebaja eesmärk võibki olla suunatud haldusakti tühistamise kaudu kolmanda isiku õigustele. Kui kolmas isik ei saaks selles protsessis tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi kaitsta, võivad olla edasised tagajärjed tema suhtes pöördumatud. Oma õiguste ja vabaduste kaitsmine toob kolmandale isikule kaasa kohtukulude, s.h. õigusabikulude tekkimise.

§ 15lg.

1 sätestab protsessiosaliste õigused. Eraldi lausena lisatakse, et protsessiosalistel on ka muud selleks seadustikus sätestatud õigused. Protsessiõiguseks on ka õigus välja mõista kohtukulud protsessiosalisele.

§ 93lg.

1 sätestab, et poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja kantud kohtukulud. Kolmandat isikut siin märgitud pole.

§ 92lg.

1 sätestab, et pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. Kolmandat isikut siin märgitud pole. Leian, et seni, kuni kolmas isik on selle seadustiku järgi protsessiosaline ja tal on kõik protsessiosalise õigused, peab tal olema ka õigus kohtukulude väljamõistmisele. Protsessiosalisi tuleb kohelda võrdselt. Arvan, et kui kohus jätab kaebuse rahuldamata või lõpetab asja menetluse, tuleks kohtukulud kolmandale isikule välja mõista kaebuse esitajalt. Kui kohus kaebuse rahuldab, tuleks kohtukulud välja mõista vastustajalt. Kolmandale isikule kohtukulude väljamõistmine tuleks sätestada seadusega. Ei ole välistatud võimalus, et osa kohtukuludest kannab riik. Kolmandale isikule kohtukulude väljamõistmata jätmine seab ohtu tema Põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse s.h. edasikaebeõiguse teostamise. Antud asjas esitati

1. a. kaebus vallavalitsuse
2. a. määruse peale, millega tagastati kolmandale isikule osa õigusvastaselt võõrandatud maast, kusjuures see maa oli kinnistatud omaniku nimele. Taolise kaebuse eelmenetluses, asja arutamisel ja otsustamisel peab kohus pöörama tähelepanu Põhiseaduse §-dest 10, 12 ja 32 tulenevatele õiguskindluse, õiguspärase ootuse, usalduse kaitse ning omandi puutumatuse ja kaitse põhimõtetele. Kolmas isik oli õigustatud nõudma, et ka tema suhtes kohaldataks neid ülimuslikke põhimõtteid. Nende ja teiste õiguste ning huvide kaitsmisel kasutas kolmas isik juriidilisi teadmisi omava esindaja abi, millest tekkisid kohtukuludena õigusabikulud. Leian, et need kohtukulud olid antud asjas vajalikud, põhjendatud ja ka mõistlikud. Kohtukulude hüvitamine kohtu poolt kaasatud kolmandale isikule oleks antud asjas õige ja õiglane. Harri Salmann