3-3-1-16-00 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 19. juunil 2000 Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kassatsioonkaebuse läbivaatamine Eestist lahkumise ettekirjutuse tegemise asjas Riigikohtu halduskollee

§-s 2 lg. 2 märgitud seaduslik alus. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et O. Lõssenko saabus Eestisse

1. a. septembris ega ole pärast seda Eestist lahkunud. Alates
2. aastast elab ta koos Eesti kodanik E. Roosiga, kellega kooselust sündis
3. a. tütar Anastassia Lõssenko. O. Lõssenko esitas oktoobris
4. a. Välisministeeriumile taotluse läbi vaadata tema taotlus elamisloa saamiseks. See taotlus registreeriti Välisministeeriumis ning saadeti läbivaatamiseks ja vastamiseks Kodakondsus- ja Migratsiooniametile. Viimase
5. detsembri
6. a. kirjaga teatati O. Lõssenkole, et üldjuhul taotleb välismaalane elamisluba Eesti välisesinduses, kuid Vabariigi Valitsus võib erandina lubada esitada taotluse Kodakondsus- ja Migratsiooniametile, et tema avaldus edastatakse valitsusele erandi tegemiseks ja et elamisloa andmise otsustab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet aasta jooksul taotluse vastuvõtmisest. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ei edastanud O. Lõssenko taotlust valitsusele. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet tegi
7. septembril
8. a. O. Lõssenkole ettekirjutuse Eestist lahkumiseks. Põhiseaduse § 27 järgi on perekond riigi kaitse all; vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Vastavalt §-le 9 lg. 1 on need õigused ja kohustused võrdselt nii Eesti kodanikul kui ka Eestis viibival välisriigi kodanikul. Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 8 järgi on igaühel õigus sellele, et austataks tema perekonnaelu. O. Lõssenkol on kooselust Eesti kodanikuga sündinud tütar, keda ta on õigustatud ja kohustatud kasvatama. Ta elab Eestis perekonnaelu Põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste konventsiooni tähenduses. Eestist lahkumise ettekirjutuse tegemine isikule, kellel on Eestis alaealine laps, rikub välismaalase õigust perekonnaelule. Riigikohtu halduskolleegiumi
9. juuni
10. a. määruses haldusasjas nr. 3-3-1-16-97 asuti seisukohale, et kui isik elab perekonnaelu Põhiseaduse § 27 ja konventsiooni tähenduses, siis võib tema õigus elada seaduslikult Eestis tuleneda Põhiseadusest ja konventsioonist. Kuna O. Lõssenkol on Eestis perekond, siis pole talle Eestist lahkumiseks ettekirjutuse tegemine kooskõlas seadusega. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet esitas ringkonnakohtu selle otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada kasseeritav kohtuotsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassaator väidab: Välismaalaste seaduse § 9 lg.

§ 2lg.

1 järgi peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. VSS § 4 kohaselt on ettekirjutus Eestist lahkumiseks välismaalase kohustamine haldusaktiga Eestist lahkuda ettekirjutuse tähtaja jooksul. Ettekirjutuse tegemine on kohustuslik välismaalasele, kelle Eestis viibimise alus on lõppenud. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et ettekirjutuse tegemine polnud kooskõlas seadusega. Kaevatud otsuse tegemise ajal kehtinud Välismaalaste seaduse § 9 lg. 4 redaktsiooni kohaselt oli välismaalane kohustatud Eestist lahkuma viisa või elamisloa lõppemisel või tühistamisel. O. Lõssenkol puudusid kaevatud otsuse tegemise ajal Välismaalaste seaduse §-s 9 lg.

§-s 2 lg. 2 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks. O. Lõssenko kohustus Eestist lahkumiseks tuleneb kaevatud haldusaktist. See akt on kooskõlas Välismaalaste seaduse §-ga 9 lg. 1 ja tehtud vastavalt VSS §-s 11 sätestatud korrale. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et kui isik elab perekonnaelu, siis võib tema õigus Eestis elada tuleneda Põhiseadusest ja konventsioonist. Perekonnaelu elamine pole muu viibimisalus VSS § 3 lg. 2 mõttes. Perekonnaelu elamine on aga mõjuv põhjus, mis ei võimalda ettekirjutuse tähtaja jooksul Eestist lahkuda ja mis annab õiguse pöörduda Kodakondsus- ja Migratsiooniameti poole ettekirjutuse tähtaja pikendamiseks. Ettekirjutuse tegemine ei välista O. Lõssenko õigust taotleda ja saada elamisluba ja elada perekonnaelu, viibides riigis seaduslikult. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium leidis:

1. Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuses ettekirjutuse sisu puudutavate motiividega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata. Kolleegium peab siiski vajalikuks rõhutada, et ringkonnakohtu otsusega tuvastati, et: O. Lõssenko elab
2. aastast koos E. Roosiga, kes on Eesti kodanik. Sellest kooselust on
3. a. sündinud tütar, keda O. Lõssenko on õigustatud ja kohustatud kasvatama. O. Lõssenko elab perekonnaelu Põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste konventsiooni tähenduses. Põhiseaduse § 27 lg. 1 sätestab: ?Perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all.? Lõige 3 sätestab: ?Vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest.? Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et Põhiseaduse § 27 lg. 1 kaitseb riigi alusetu sekkumise eest ka mehe ja naise sellist perekondlikku kooselu, mis pole seaduses sätestatud tingimustel ja korras vormistatud. Lõike 3 kaitsealas on vanemate õigus kasvatada oma lapsi. Selleks, et piirata õigust elada perekonnaelu ja õigust kasvatada oma lapsi, peavad olema väga kaalukad põhjused.
4. Eestist lahkumise ettekirjutuse tegi O. Lõssenkole Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Harjumaa osakonna Sõle büroo vanemspetsialist. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti esindaja oli Riigikohtu halduskolleegiumi istungil seisukohal, et nimetatud ametniku pädevus teha Eestist lahkumise ettekirjutus tuleneb Kodakondsus- ja Migratsiooniameti peadirektori
5. juuli
6. a. käskkirjast nr. 142 ?Ametnike volitamine ja volituste lõpetamine?. Käskkirja lisas loetletakse nimeliselt ametnikke, keda volitatakse tegema käskkirjas ja selle lisas loetletud haldusotsustusi, sealhulgas Eestist lahkumise ettekirjutusi. Lisas on nimeliselt ära märgitud ka ameti Harjumaa osakonna Sõle büroo ametnik, kes tegi O. Lõssenkole Eestist lahkumise ettekirjutuse. Peadirektori käskkirjas on selle andmise õigusliku alusena märgitud Kodakondsus- ja Migratsiooniameti põhimääruse punkt 19 ja HÕS § 191 lg.
7. Põhimääruse punkt 19 sätestab, et peadirektor annab seaduse, Vabariigi Valitsuse määruse või korralduse ning siseministri määruse ja käskkirja alusel teenistusalastes küsimustes käskkirju. HÕS § 191 lg. 2 sätestab, et halduskaristuse määramise õigus on Kodakondsus- ja Migratsiooniameti peadirektoril, tema asetäitjal ja peadirektori poolt volitatud ametiisikutel. Põhimääruse punkt 19 ei saa olla nimetatud käskkirja andmise õiguslikuks aluseks juba seepärast, et käskkiri, millega sätestatakse ametniku pädevus teha Eestist lahkumise ettekirjutus, pole antud teenistusalastes küsimustes. HÕS § 191 lg. 2 ei saa Eestist lahkumise ettekirjutuse osas olla käskkirja õiguslikuks aluseks, sest ettekirjutus pole halduskaristus. Seega ei anna Põhimääruse punkt 19 ja HÕS § 191 lg. 2 Kodakondsus- ja Migratsiooniameti peadirektorile alust volitada Eestist lahkumise ettekirjutust tegema ameti regionaalüksuse büroo ametnikku.
8. VSS § 11 lg. 1 sätestab: ?Ettekirjutuse teeb Kodakondsus- ja Migratsiooniamet.? Siseministri
9. aprilli
10. a. määrusega nr. 4 kinnitatud ?Kodakondsus- ja Migratsiooniameti põhimääruse? punkti 23 järgi on ameti struktuuriüksusteks osakonnad ja passitrükikeskus. Punkt 30 jaotab ameti struktuuriüksused kesküksusteks ja regionaalüksusteks. Punkti 32 alapunktist 1 (
11. veebruari
12. a. redaktsioonis) tuleneb, et ameti üheks regionaalüksuseks on Harjumaa osakond. Punkt 24 sätestab: ?Ameti struktuuriüksusel puuduvad täitevvõimu volitused ametiväliste isikute suhtes, kui seadus ei sätesta teisiti.? Ettekirjutus Eestist lahkumiseks on suunatud ametivälisele isikule. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus ei anna ameti struktuuriüksusele õigust teha ettekirjutust. Seega pole ameti struktuuriüksus pädev tegema Eestist lahkumise ettekirjutust. Kui struktuuriüksus pole pädev teostama enda nimel täitevvõimu ametiväliste isikute suhtes, siis ei saa ta selliseid täitevvõimu volitusi teostada ka ameti nimel.
13. Seega on O. Lõssenkole Eestist lahkumise ettekirjutuse teinud selleks pädevust mitteomav ametnik. Tallinna Ringkonnakohus ei pööranud sellele tähelepanu ja menetles ameti Harjumaa osakonna Sõle büroo ametniku otsust kui Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsust. Sisult oli aga ringkonnakohtu otsuse motivatsioon põhjendatud. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kassatsioonkaebuse sisuliseks rahuldamiseks puudub alus. Seepärast kuulub ringkonnakohtu otsus muutmisele. Seadusevastaseks tuleb tunnistada mitte Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsus, vaid ameti Harjumaa osakonna Sõle büroo vanemspetsialisti otsus. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis on Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kaevatud otsuse numbriks märgitud 21V
14. Halduskohtu toimikus oleva kaevatud otsuse koopiast nähtub, et selle otsuse numbriks on 210970009 (t.l. 15). Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis muuta ka otsuse numbrit. Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 4 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Jätta Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kassatsioonkaebus rahuldamata. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
15. veebruari
16. a. otsus haldusasjas nr. II-3-58/00, lisades otsuse resolutsiooni pärast sõnu ?Tunnistada Kodakondsus- ja Migratsiooniameti? sõnad ?Harjumaa osakonna Sõle büroo vanemspetsialisti? ja asendades numbri "21V970009" numbriga "210970009". Arvata kautsjon riigituludesse. Otsus jõustub
17. juunil 2000 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann