Obsah (4)

§ 45§ 50§ 11§ 54

3-2-1-93-00 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 19. juunil 2000. a RAS Ookean (pankrotis) hagi AS Eesti Ühispank vastu 9 862 373 krooni 93 sendi saamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus

§-de 41 lg 1 ja 2, 45 lg 1 ja 135 alusel hagi tasutud võla 9 862 373 krooni 93 sendi AS-lt Eesti Ühispank tagasinõudmiseks. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid Põhja-Eesti Pank ja RAS Ookean

1. mail
2. a laenulepingu. Selle lepingu järgi võttis RAS Ookean tingimusteta täitmiseks Põhja-Eesti Panga ja tootmiskoondise Eesti Kalatööstus laenulepingust summas 10 223 778 krooni 97 senti tulevad kohustused. RAS Ookean oma lepingulisi kohustusi ei täitnud.
3. septembril
4. a esitas Põhja-Eesti Pank avalduse Tallinna ja Harju Täitevbüroole 8 781 413 krooni 93 sendi sissenõudmiseks. RAS Ookean ei esitanud sissenõudmise osas vastuväiteid. Nõude täitmiseks arestiti võlgniku kaheksa laeva ja ujuvbaas.
5. oktoobri
6. a ostu-müügilepinguga müüs RAS Ookean vara 13,9 miljoni krooni eest AS-le Kalbur-F.
7. oktoobril
8. a loovutas Põhja-Eesti Pank nõude AS-le Eesti Ühispank.
9. oktoobri
10. a maksekorraldusega kanti AS Eesti Ühispank arvele 9 862 373 krooni 93 senti, makse otstarbeks oli märgitud "Võla sissenõudmine RAS Ookean".
11. augustil
12. a esitatud pankrotiavalduse alusel kuulutati
13. oktoobril
14. a välja RAS Ookean pankrot. Vara võõrandamine ja raha maksmine kostjale toimus peale pankrotimenetluse algatamist ja enne pankroti väljakuulutamist, seega oli võla tasumine vastuolus pankrotiseadusega ja sellega võlgnik kahjustas teiste võlausaldajate huve. Kuna alates
15. veebruarist
16. a kehtiv

§ 45

p 1 võimaldab tagasi nõuda pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni tasutud võlga, siis laieneb sellele nõudele kolmeaastane aegumistähtaeg. Tallinna Linnakohtu

1. septembri
2. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Hageja pankrotimenetlus algas
3. augustil
4. a. Põhja-Eesti Pank esitas
5. septembril
6. a täitevbüroole avalduse võla sissenõudmiseks. Laenulepingust tulenev vaidlustamata varaline nõue kuulus täitemenetluse korras täitmisele. Võlgniku nõusolekul ennetähtaegselt võla sissenõudmine täitemenetluses on käsitatav võla tasumisena

45 p 1 mõttes. Võla tasumine toimus pärast pankrotimenetluse algatamist ja enne pankroti väljakuulutamist ning kuuluks tagasinõudmisele

§ 45p 1 alusel.

Eeldatakse, et tagasinõudmisele kuuluv tasutud võlg on kahjustanud teiste võlausaldajate huve ja seetõttu ei anna kohus hinnangut registerpandilepingule. Meelevaldne on kostja väide, et võla tasus täitevbüroo. Täitevbüroo osales vara müügil ja raha ülekandmisel üksnes seaduse alusel faktilise täideviijana. Kuigi võlgniku vara arestiti ning vara müügist saadud raha anti kostjale üle täitemenetluses enne pankroti väljakuulutamist, kuuluks vara tagasinõudmisele, sest vara ei läinud võlgnikult välja enampakkumise korras. Kuigi võlg tasuti kostjale vastuolus pankrotiseadusega, kahjustades teiste võlausaldajate huve, ja võlg kuuluks tagasinõudmisele kui mitte enampakkumisel realiseeritud vara eest saadu, tuleb hagi jätta rahuldamata aegumise tõttu. Hageja pankrot kuulutati välja 30. oktoobril 1995. a. Pankrotiseaduse muutmise seaduse § 135 kohaselt kohaldatakse

§ 50

lg 2 tagasiulatuvalt.

§ 50lg 2 järgi on hagi aegumistähtaeg kolm aastat pankroti väljakuulutamisest.

Seda kolmeaastast tähtaega saab kohaldada nende tagasivõitmise nõuete suhtes, mille üheaastane aegumistähtaeg ei olnud

1. veebruaril
2. a möödunud. Hageja sai tagasinõude hagiga pöörduda kohtusse kuni
3. oktoobrini
4. a. Hageja esitas hagiavalduse
5. oktoobril
6. a. Pankrotiseaduse muutmise seaduse jõustumisel
7. veebruaril
8. a oli hagi esitamise üheaastane tähtaeg möödas ja seetõttu ei saa kohaldada alates
9. veebruarist
10. a kehtestatud pikemat aegumistähtaega. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohtu
11. veebruari
12. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Linnakohus leidis õigesti, et hageja nõue oli õiguslikult põhjendatud. Nii nõusolek võla tasumiseks kui ka võla tasumine toimus pärast pankrotimenetluse algatamist.

§ 45

p 1 järgi kuulub pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni tasutud võlg kohtu poolt sissenõudmisele. Kohus kohaldas õigesti aegumist. Alates 1. veebruarist 1997. a kehtiv pankrotiseadus muutis hagi aegumistähtaegu. Kohus leidis õigesti, et

§ 50

kohaldamine ei võimalda laiendada selles märgitud tähtaegu neile nõuetele, mis

1. veebruariks
2. a olid aegunud. Pankrotiseaduse muutmise seaduse § 135 järgi kohaldatakse tagasiulatuvalt küll

§ 50lg 2 sätteid, kuid aegunud nõuetele tähtaega pikendada ei saa.

Hageja väide, et tagasiulatuvat jõudu andev säte reguleerib nõuete esitamise tähtaega üheselt ega kehtesta tagasiulatuva jõu rakendamisele mingeid täiendavaid tingimusi, on pankrotiseaduse muutmise seaduse § 135 sõnastusest formaalselt õige, kuid vastuolus seaduse mõttega tervikuna. Tagasiulatuva jõu andmine

§-le 50 tähendab seda, et nende tagasivõitmise hagide aegumistähtaeg, mis polnud

1. veebruariks
2. a möödunud, pikenes kolmeks aastaks. Ebaõige on ka hageja väide, et tegemist on nõudega, mille esitamine kuni
3. veebruarini
4. a kehtinud pankrotiseaduse järgi ei olnud võimalik.

§ 45

p 1 varasema redaktsiooni kohaselt sai tasutud võlga tagasi nõuda kui tasumine toimus kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algust. Selle sätte mõttest tuleneb, et tagasinõudmisele kuulus ka võlg, mis tasuti pankrotimenetluse algusest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Hageja tasus võlga summas, mis oluliselt halvendas tema majanduslikku olukorda ja mida ei saanud pidada tavaliseks võla tasumiseks. Alusetu on kostja väide, et kohus käsitles poolte õigussuhte kvalifitseerimisel pankrotiseadust ja täitemenetluse seadustikku ebaõigesti seetõttu, et tagasinõutav raha tasuti kostjale täitemenetluses ja seda raha ei saa arvata pankrotivarasse ega nõuda kostjalt tagasivõitmise korras sisse. Linnakohus leidis õigesti, et võlausaldaja nõusolekul võla ennetähtaegne sissenõudmine täitevbüroo vahendusel on käsitletav võla tasumisena

§ 45

p 1 mõttes ja täitevbüroo vahendus ei muuda võla tasumisele antavat õiguslikku hinnangut. II. Hageja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse hagi aegumise osas materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning teha ringkonnakohtu tuvastatud asjaolude alusel uue otsuse ja mõista kostjalt välja 9 802 373 krooni 93 senti ning tasu advokaadi õigusabi eest. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et kuni 31. jaanuarini 1997. a kehtinud

§ 45

mõttest tulenevalt oli võimalik esitada hagi tasutud võla tagasinõudmiseks võla suhtes, mis tasuti pankrotimenetluse algusest kuni pankroti väljakuulutamiseni.

§ 45

p-de 1 ja 2 eelmises redaktsioonis puudus võimalus tagasi nõuda võlgu pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Tagasi sai nõuda üksnes enne pankrotimenetluse algatamist tasutud võlgu. Seetõttu on põhjendamatu kohtu väide, et RAS Ookean nõude puhul on tegemist nõudega, mida sai varem esitada. RAS Ookean esitas hagi uue

§ 45

p 1 järgi, mille kohaselt on pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni tasutud võlaga võimalik tagasi nõuda. See on tasutud võla tagasinõudmise täiesti uus õiguslik alus, mida seaduse eelmine redaktsioon ei käsitlenud. Kuna seadus ei reguleerinud varem sellise nõude esitamist, siis ei ole nõue aegunud. III. Kostja vastus kassatsioonkaebusele Kostja hageja kassatsioonkaebusele kirjalikku vastust ei esitanud. IV. Kostja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus kostja muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi materiaalõiguse normi tõlgendamise osas, leides, et hagi ei kuulu rahuldamisele TMS § 1 lg 1 p 8, § 48 ja § 56 lg 3 alusel. Kostja nõustub ringkonnakohtu otsuse lõppjäreldusega hagi rahuldamata jätmise kohta. Kui lähtuda sellest, et hagi on põhjendatud, siis nõustub kostja samuti ringkonnakohtu otsuse põhjendustega hagi aegumise osas. Hageja taotles kostjalt pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni tasutud võla tagasinõudmist

§ 45p 1 alusel.

Võla sissenõudmine toimus aga täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, s.t sundtäitmisena. Apellatsioonikohus on ebaõigesti tõlgendanud

§ 45p 1, § 11 lg 8, § 42 lg 3 ja § 54 lg 2 sätteid.

Õigussuhte kvalifitseerimisel tulnuks lähtuda TMS § 1 lg 1 pst 8, §-st 48 ja § 56 lg-st 3. Vastuolus TsMS § 330 lg-ga 6 jättis ringkonnakohus hinnangu andmata apellatsioonkaebuse väitele, et pandiga tagatud vara arvelt võla tasumist ei saa vaadelda võlausaldajate huvide kahjustamisena. V. Hageja vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et ringkonnakohtu otsus on materiaalõiguse kohaldamise osas põhjendatud ja seaduslik. Kostja kassatsioonkaebuse väited ei anna alust vaidluse õiguslikule sisule antud hinnangu muutmiseks, v.a hagi aegumise kohaldamine, ja kostja kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. VI. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegiumi istungil jäid poolte esindajad kassatsioonkaebustes esitatud väidete juurde. Kolleegium leidis, et alus ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks puudub. Pankrotiseaduse muutmise seaduse § 135 kohaselt kohaldatakse tagasiulatuvalt

§ 50

, mille teise lõike kohaselt tagasivõitmise hagi aegumistähtaeg on kolm aastat pankroti väljakuulutamisest. Riigikohtu tsiviilkolleegium on jätkuvalt tsiviilasjas nr 3 -2-1-70-98 väljendatud seisukohal, et tagasiulatuva jõu andmine

§-le 50 tähendab seda, et nende tagasivõitmise hagide aegumistähtaeg, mis polnud möödunud

1. veebruariks
2. a, pikenes kolmele aastale. Samuti on kehtestatud aegumistähtaeg kolm aastat alates pankroti väljakuulutamisest nendele tagasivõitmise hagidele, mille jaoks pankrotiseaduse
3. veebruaril
4. a jõustunud redaktsioon kehtestas varasemast erinevad alused. Varemkehtinud

§ 45

p 1 redaktsiooni kohaselt oli tasutud võla tagasinõudmise aluseks see, et võla tasumine toimus viimase kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algust ja kui seda tehti ebatavaliste maksevahenditega või enne maksetähtaega või summas, mis oluliselt halvendas võlgniku majanduslikku olukorda ja seda ei saanud pidada tavaliseks võlatasumiseks. Pankrotiseaduse mõte oli võlausaldajate huvide kaitsmine sellega, et kui võlgnik tasus võlga kolme kuu jooksul enne pankrotimenetlust, seega ka pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni, ebatavalise maksevahendiga, või summas, mis halvendas tema majanduslikku olukorda või enne maksetähtaega ja seda ei saanud tavaliseks võlatasumiseks pidada, siis kuulus tasutud võlg tagasinõudmisele.

§ 45

lg 1 uus redaktsioon täpsustas, et kui võlg tasuti pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni, siis kohus nõuab sisse võlgniku tasutud võla ning kohus ei pea seejuures hindama, kas seda tehti ebatavalise maksevahendiga või enne maksetähtaega või üht võlausaldajat teisele eelistades ja seda, kas võlgnik teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ning võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik. Seega ka kuni 31. jaanuarini 1997. a kehtinud

§ 45

p 1 redaktsiooni kohaselt oli pankrotiseaduse mõtte kohaselt võimalik pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni tasutud võlga tagasi nõuda. Hageja pankrot kuulutati välja

1. oktoobril
2. a, võlg tasuti
3. oktoobril
4. a. Apellatsioonikohus leidis õigesti, et hagejal oli õigus esitada hagi tasutud võla tagasinõudmiseks kuni
5. oktoobrini
6. a, sest hageja tasus võlga summas, mis oluliselt halvendas tema majanduslikku olukorda ja mida ei saa tavaliseks võlatasumiseks pidada. Selle tähtpäeva möödumisel hagi aegus ja TsÜS § 114 lg 2 järgi pidi kohus huvitatud poole nõudel aegumist kohaldama ja hagi rahuldamata jätma. Eeltoodud põhjendustel on ebaõige kostja kassatsioonkaebuse väide, et apellatsioonikohus kohaldas vääralt poolte õigussuhtele

§ 45p 1.

Hagi oli esitatud

§ 45p 1 alusel tasutud võla tagasinõudmiseks.

Vaidlust ei ole selles, et hageja võlg tasuti ja see toimus pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Väär on kostja seisukoht, et hageja ei olnud võla tasuja. Poolte lepingulisest suhtest tulenev vaidlustamata varaline nõue täideti TMS § 1 lg 1 p 8 alusel. TMS § 25 lg 1 kohaselt on võlgnik selle seadustiku mõttes kohustatud isik, kelle vastu on sundtäitmisele esitatud lahend. Kuna täideti hageja vara arvel tema lepingulist kohustust, siis oli võla tasujaks hageja. Asjas kuulus kohaldamisele kuni 31. jaanuarini 1997. a kehtinud pankrotiseaduse § 45 p 1 redaktsioon. Seetõttu ei pidanud apellatsioonikohus kohaldama alates 1. veebruarist 1997. a kehtivaid

§ 11

lg 8, § 42 lg 3 ja 54 lg 2 sätteid.

§ 54

sätestas, mida teha pankrotiteate ilmumise ajaks arestitud ja sissenõudjale üleandmata varaga. Osundatud sättest ei järeldu, et

§ 45

p 1 alusel ei saanud tagasi nõuda pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni täitemenetluses võlgniku tasutud võlga. Apellatsioonikohus ei ole rikkunud TsMS § 330 lg 6. Apellatsioonikohus nõustus linnakohtu seisukohaga, et võlgniku nõusolekul võla ennetähtaegne sissenõudmine on võla tasumine

§ 45

p 1 mõttes ja võlg tasuti summas, mis oluliselt halvendas võlgniku majanduslikku olukorda ja mida ei saanud tavaliseks võlatasumiseks pidada. Juhindudes TsMS § 362 p-st 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2000. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebused rahuldamata. J. Odar, A. Kull, L. Laarmaa