3-3-1-30-00 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. juunil 2000 A. Variku kassatsioonkaebuse läbivaatamine õigusvastaselt võõrandatud vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise asjas Riigikohtu

§ 12lg.

8 uus redaktsioon annab õigustatud subjektile suurema võimaluse õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saamiseks, mistõttu on ekslik A. Variku seisukoht, et seaduse uue redaktsiooni kohaldamine tema asjas rikub õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiipi. Ringkonnakohus leidis, et kuna vaidlustatud korralduse aluseks olnud AS Kommunaalprojekt ekspertarvamus ei vasta Vabariigi Valitsuse

1. novembri
2. a. määrusega nr. 220 kinnitatud Ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise korra ja metoodika (edaspidi Kord) punktidele 15 ja 16, siis on vaidlustatud korraldus seadusevastane. A. Varik esitas
3. aprillil 2000 kassatsioonkaebuse, milles palub muuta ringkonnakohtu otsuse motiive või asuda seisukohale,

§ 12lg.

8 uue redaktsiooni kohaldamine tema asjas on vastuolus Põhiseaduse §-dega 10 ja

1. Kassaator leiab, et kui Tallinna Linnavalitsus oleks ajal, mil linnavalitsus andis kolm seadusevastast korraldust, lahendanud tema taotluse seaduslikult, siis oleks talle tagastatud hoone Narva mnt.
2. Seepärast tuleks tema taotluse lahendamisel lähtuda nimetatud korralduste andmise ajal kehtinud ORAS § 12 lg. 8 redaktsioonist. Selle sätte uus redaktsioon muutis oluliselt tingimusi, millal loetakse õigusvastaselt võõrandatud vara säilinuks endisel individualiseeritaval kujul. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise tingimuste muutmine taotluse menetlemise käigus rikub Põhiseaduse §-s 10 märgitud demokraatliku õigusriigi põhimõtteid ja §-st 12 tulenevat võrdse kohtlemise põhimõtet. Narva 10 Korteriomanike Ühistu kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et see ei tugine seadusele ja on põhjendamatu. Vabariigi Valitsuse
3. novembri
4. a. määrusega kinnitatud Korra p. 4 sätestab, et Korda rakendatakse õigusvastaselt võõrandatud ehitise hindamisel, mille kohta kohaliku omavalitsuse täitevorgan ei ole enne
5. märtsi
6. a. teinud otsust selle ehitise tagastamise või mittetagastamise kohta. Kirjalikus vastuses väidetakse, et Tallinna Linnavalitsus tegi otsuse Narva mnt. 10 hoone tagastamata jätmise kohta pärast
7. märtsi
8. Seega pidi Tallinna Linnavalitsus rakendama Korda ja ORAS § 12 lg. 8 uut redaktsiooni. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis:
9. Ebatäpne on ringkonnakohtu seisukoht,

§ 12lg.

8

1. märtsil 1997 jõustunud redaktsiooon (edaspidi uus redaktsioon) annab õigustatud subjektile suurema võimaluse saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud vara. Omandireformi aluste seaduse § 12 lg. 8 uue redaktsiooni alusel loetakse vara endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui vara kuju, väärtus ja suurus ei ole oluliselt muutunud. Varemkehtinud redaktsiooni järgi loeti vara endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui vara kuju ja suurus ei ole oluliselt muutunud. Seega ei olnud enne
2. märtsi 1997 oluline, millisel määral oli vara väärtus muutunud. ORAS § 12 lg. 8 p. 2 varemkehtinud redaktsiooni alusel ei loetud ehitisi endisel individualiseeritaval kujul säilinuks ka siis, kui vara kuju ja suurus ei ole oluliselt muutunud, kuid võõrandamisaegsed vundament, välispiirded, kandvad seinad, vahelaed ja katus on asendatud kokku rohkem kui pooles ulatuses. Välispiireteks peeti seejuures väliskandeseinu, akna- ja välisukseplokke ning katusekatet. Uue redaktsiooni järgi on määravaks kogu ehitise, mitte üksnes põhikonstruktsioonide väärtuse kasvamine kapitaalremondi või ümber-, peale-, alla- või juurdeehituse tõttu. Seega on võimalik, et mõni ehitis on varemkehtinud redaktsiooni järgi säilinud endisel individualiseeritaval kujul, kuid uue redaktsiooni järgi ei ole sama ehitis säilinud. Järelikult ei oleks tõene väide, et uue redaktsiooni alusel on kõigil õigustatud subjektidel suuremad võimalused õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saamiseks. A. Variku kaebuse läbivaatamisel tuleb otsustada, kas juhtumil, kui hoone Narva mnt. 10 põhikonstruktsioonid ei ole asendatud kokku rohkem kui poole ulatuses, tuleks kohaldada Omandireformi aluste seaduse enne
3. märtsi 1997 kehtinud redaktsiooni. Sellisel juhul kuuluks hoone Narva mnt. 10 kaebaja väitel tagastamisele. Paragrahvi 12 lg. 9 uue redaktsiooni alusel tuleks aga tagastada hoone säilinud väärtusele vastav mõtteline osa.
4. Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduses, mis jõustus
5. märtsil 1997, ei ole sätestatud, kuidas toimida juhtumil, kui uue redaktsiooni kohaldamine piirab vara tagastamise võimalusi. Vabariigi Valitsuse poolt
6. novembril 1997 kinnitatud Korra punkti 4 järgi rakendatakse Korda õigusvastaselt võõrandatud ehitise hindamisel, mille kohta kohaliku omavalitsuse täitevorgan ei ole enne
7. märtsi
8. a. teinud otsust selle ehitise tagastamise või mittetagastamise kohta. Hoone Narva mnt. 10 mittetagastamise kohta tegi Tallinna Linnavalitsus korralduse
9. juulil
10. a., seega enne
11. märtsi
12. Seetõttu oleks A. Variku asjas võimalik rakendada mitte Korda, vaid keskkonnaministri
13. märtsi
14. a. määrusega nr. 16 kinnitatud Metoodilisi soovitusi ekspertidele ehitiste endisel individualiseeritaval kujul säilivuse määra hindamiseks.
15. Omandireformi käigus on oluliselt muudetud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise aluseid. Alates
16. märtsist 1997 kehtestati vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise uued tingimused, mis võivad piirata mõnele õigustatud subjektile vara tagastamist. Põhiseaduse § 10 sätestab, et Põhiseaduse teises peatükis loetletud õigused ei välista muid õigusi, mis tulenevad Põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Demokraatliku õigusriigi põhimõtete hulka kuuluvad ka õiguskindlus ja õiguspärane ootus. Nendest põhimõtetest tuleneb igaühe õigus mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigust omavatel isikutel, kes esitasid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse, oli kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega alust eeldada, et neile õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine otsustatakse avalduse menetlusse võtmise ajal kehtinud seaduse alusel. Õigustatud subjektidele, kelle õigusvastaselt võõrandatud vara loeti säilinuks endisel individualiseeritaval kujul enne
17. märtsi 1997 kehtinud alustel, tagastati see vara. Sama vara võis aga alates
18. märtsist 1997 kehtinud alustel jääda tagastamata, sest vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise uute tingimuste järgi ei ole see säilinud. Seaduse uue redaktsiooni kohaldamine piiraks siis vara tagastamise võimalusi, võrreldes varasema redaktsiooniga. Vastuolus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega jääks vara tagastamata isikule, kes oli juba asunud oma õigusi realiseerima ja kelle taotluse kohta oli juba antud haldusakt. Seaduse selline kohaldamine rikuks ka Põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet. Seaduse muudatusega liigitataks õigustatud subjektid isikuteks, kelle osas hinnati vara säilinuks enne
19. märtsi 1997 kehtinud alustel ja isikuteks, kelle osas ei jõutud seda teha neist isikutest sõltumatutel asjaoludel. Selline liigitamine ei oleks põhjendatud ja mõistlik. Õigustatud subjektide selline ebavõrdne kohtlemine oleks osa õigustatud subjektide suhtes ülekohtune. Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadust tuleb kohaldada kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega. Seepärast ei tohi Omandireformi aluste seaduse § 12 uut redaktsiooni kohaldada sisuliselt tagasiulatuvalt juhtumil, kui see halvendab õigustatud subjekti olukorda.
20. Omandireformi aluste seaduse § 18 lg. 1 alusel on riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses on õigusvastaselt võõrandatud vara, keelatud selle omandivormi muuta kuni vara tagastamise küsimuse otsustamiseni. Sama sätte järgi on seda keeldu rikkuv tehing kehtetu. Sellest sättest tuleneb, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamisel ei ole määrava tähtsusega asjaolu, et vara koosseisu kuuluvad eluruumid on enne tagastamise otsustamist erastatud. ORAS §-st 18 lg. 1 saab teha ka järelduse, et reeglina ei ole õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjekt ja selle vara koosseisu kuuluvate eluruumide üürnikud üheaegselt sama vara suhtes omandireformi õigustatud subjektideks. Nimetatud järeldust kinnitab Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 5 p. 4, mille kohaselt ei kuulu erastamisele õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks on ettenähtud korras esitatud avaldus, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt tõetatud allkirjaga kirjaliku loobumiseni vara tagastamise nõudest.
21. Tallinna Linnavalitsusel tuleb asja uuesti läbi vaadates tagada A. Variku taotluse lahendamine, järgides õiguskindluse ja õiguspärase ootuse ning võrdse kohtlemise põhimõtteid. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsuse motiveerivat osa tuleb muuta vastavalt käesolevale otsusele. Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 4 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada Asta Variku kassatsioonkaebus. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
22. märtsi
23. a. otsuse motiveerivat osa haldusasjas nr. II-3-84/2000 vastavalt käesolevale otsusele. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Tagastada Asta Varikule kautsjon 700 (seitsesada) krooni. Otsus jõustub
24. juunil 2000 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann