KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 13. juunil 2000 3-1-3-8-0 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistu

§ 139lg 3 p 1 ja § 176 lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa A.S. kaitsja vandeadvokaat Natalja Lausmaa ja riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tallinna Linnakohtu 9. juuni 1998. a otsusega tunnistati A.S. süüdi ja teda karistati

§ 139

lg 3 p 1 järgi mitmete salajaste varguste eest vabadusekaotusega neljaks aastaks.

§ 176lg 1 järgi tunnistati A.S.

süüdi selles, et tema, olles vahistatud

1. mai
2. a kohtumääruse alusel ning olles paigutatud kohtumeditsiiniliseks läbivaatuseks Tallinnas Ravi tn 18 paiknevasse haiglasse, põgenes sealt
3. mail
4. a ajavahemikus 21.00 - 22.00 akna kaudu.

§ 176

lg 1 järgi mõisteti A.S-le karistuseks vabadusekaotus üheks aastaks.

§ 40

lg 1 alusel mõisteti A.S-le kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks neli aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Motiveerides karistuse mõistmist A.S-le on kohus märkinud, et "S, peale käesolevas asjas tõkendi - vahi all pidamise muutmist allkirja vastu uuesti pani toime kuriteod" (kriminaaltoimiku

1. kd, tl 749).
2. Käesoleva kriminaalasja puhul on oluline märkida, et järgmisel päeval pärast haiglast põgenemist s.o
3. mail
4. a oli A.S. kuulutatud tagaotsitavaks (kriminaaltoimiku
5. kd, tl 77) ja kriminaalasja menetlus tema suhtes peatati kuni tema tabamiseni. Ta tabati
6. oktoobril
7. a (kriminaaltoimiku
8. kd, tl 94 - 95) ja ta paigutati 10 päevaks - s.o kuni
9. oktoobrini
10. a Tallinna Arestimajja tuginedes
11. mai
12. a kohtumäärusele.
13. oktoobri
14. a kohtumäärusega (kriminaaltoimiku
15. kd, tl 210) pikendati A.S. vahi all pidamist kuni
16. novembrini
17. a. Uurija poolt
18. oktoobril
19. a koostatud määruse alusel (kriminaaltoimiku
20. kd, tl 3) asendati A.S. vahi all pidamine allkirjaga elukohast mittelahkumise kohta.
21. Tallinna Linnakohtu
22. juuni
23. a otsusega tühistati A.S. suhtes varem valitud tõkend - allkiri elukohast mittelahkumise kohta - ja ta tuli võtta kohtusaalis vahi alla. Karistuse aja algust tuli kohtuotsuse kohaselt arvestada alates vahi alla võtmise momendist. Kuid A.S. ei ilmunud Tallinna Linnakohtu
24. juuni
25. a otsuse kuulutamise juurde. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt peeti A.S. kinni
26. novembril
27. a ja suunati Keskvanglasse karistust kandma.
28. Tallinna Linnakohtu
29. juuni
30. a otsuse peale esitas A.S. kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland apellatsioonkaebuse, milles taotles oma kaitsealusele mõistetud karistuse kergendamist. Ringkonnakohtu istungil esitas A. Neiland apellatsioonkaebusest loobumise taotluse. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
31. novembri
32. a määrusega (kriminaaltoimiku
33. kd, tl 183) taotlus rahuldati ja apellatsioonimenetlus A.S. osas lõpetati. Kohtumääruse kohaselt volitas A.S. oma kaitsjat taotlema apellatsioonimenetluse lõpetamist põhjusel, et ta on tagaotsitav kahtlustatuna uute kuritegude toimepanemises. Menetlus Riigikohtus
34. Tallinna Linnakohtu
35. juuni
36. a otsuse peale esitas süüdimõistetu A.S. teistmisavalduse. Selles avalduses taotleb ta Tallinna Linnakohtu
37. juuni
38. a otsuse tühistamist ja talle mõistetud karistuse kergendamist. Riigikohtu loakogu
39. mai
40. a resolutsiooni kohaselt on kõnealust teistmisavaldust loetud kohtuvigade parandamise avalduseks. 5.
41. Avaldaja märgib, et tal ei olnud võimalik tutvuda Tallinna Linnakohtu
42. juuni
43. a otsusega põhjusel, et ta ei viibinud kohal kui otsust kuulutati. Kuna ta ei ole käesoleva ajani kätte saanud ei kohtuotsust ega ka selle tõlget, siis polevat tal ka olnud võimalik selle peale kaebust esitada. 5.
44. Avaldaja leiab, et Tallinna Linnakohtu
45. juuni
46. a otsuses on talle karistuse mõistmisel ebaõigesti lähtutud sellest nagu oleks ta pärast tõkendi muutmist ja vahi alt vabanemist pannud toime uued kuriteod. Avalduse ja sellele lisatud Tallinna Linnakohtu
47. detsembri
48. a otsusest nähtub, et ta vahistati Tallinna Linnakohtu
49. mai
50. a määruse alusel seoses väidetava huligaansuse toimepanemisega
51. aprillil
52. aastal. Pärast seda, kui vahi all viibiv A.S. oli
53. juuni
54. a õhtul kell 20.17 läbi lõiganud oma vasaku käe veenid, toimetati ta Tallinnas Sütiste tee 19 asuvasse Mustamäe haiglasse. Samal päeval ajavahemikus 20.40 kuni 21.30 põgenes A.S. haiglast. Sellega seoses anti A.S. kohtu alla süüdistuses

§ 176lg 1 järgi.

Tallinna Linnakohtu

1. detsembri
2. a otsusega mõisteti A.S.süüdistuses

§ 176lg 1 järgi õigeks.

Kohus leidis, et kuna uurija poolt

1. juulil
2. a koostatud määrusega lõpetati kriminaalasjas menetlus seoses A.S. poolt
3. aprillil
4. a huligaansuse toimepanemisega ja ta vabastati ka vahi alt, siis puudub ka alus väita, et A.S. oleks
5. juunil
6. a pannud toime

§ 176lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

5.

1. A.S. leiab, et kuna Tallinna Linnakohtu
2. juuni
3. a otsuse tegemisel ei olnud teada asjaolusid, mis tuvastati Tallinna Linnakohtu
4. detsembri
5. a otsusega, siis ongi Tallinna Linnakohtu
6. juuni
7. a otsusega talle mõistetud põhjendamatult range karistus.
8. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas kaitsja avalduses sisalduvat taotlust. Ka prokurör toetas avaldust ja leidis, et A.S-le mõistetud karistust võiks vähendada 6 kuu võrra.
9. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud kaitsja ning prokuröri, leidis, et Tallinna Linnakohtu
10. juuni
11. a otsuses on A.S-le karistuse mõistmisel põhjendamatult arvestatud asjaolu, nagu oleks ta pärast vahi all pidamise tühistamist pannud toime uusi kuritegusid. Sellise seisukoha ekslikkust on hiljem kinnitatud Tallinna Linnakohtu
12. detsembri
13. a otsusega. Kuid isegi siis, kui viimatinimetatud kohtuotsusega oleks tuvastatud, et A.S. pani pärast tema vahi alt vabastamist toime uued kuriteod, ei olnud linnakohus
14. juuni
15. a otsuse tegemisel eeluurimise materjalidele tuginevalt õigustatud sedastama kuriteo toimepanemist, sest need kuriteod ei olnud arutatavas kriminaalasjas kohtuliku arutamise objektiks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et kirjeldatud viisil toimides rikuti Tallinna Linnakohtu
16. juuni
17. a otsuse tegemisel Põhiseaduse § 22 lg-s 1 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtet ja raskendati kohtualuse olukorda. Kooskõlas AKKS § 777 lg-s 1 sätestatule võib kohtuvigade parandamise avaldust esitada ühe aasta jooksul arvates kohtulahendi jõustumisest. Kuid siinjuures peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks järgida ja täiendavalt edasi arendada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-3-11-99 ( RT III, 99, 22, 215) väljendatud seisukohta, et juhtudel, mil tuvastatakse isiku põhiõiguste rikkumine kriminaalmenetluses, ei saa prevaleerivad olla mitte kohtuvigade parandamise menetlusõiguslikud piirangud, vaid lähtuda tuleb põhiõiguste rikkumise heastamise vajadusest. Seetõttu tuleb ka käsitletaval juhul kohtuviga parandada vaatamata sellele, et avalduse esitamiseks ettenähtud tähtaeg on mööda lastud. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et A.S-le mõistetud karistust tuleks vähendada kolme kuu võrra. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes Põhiseaduse § 22 lg-st 1, AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-dest 2 ja 3, § 65 lg-st 3 ja §-st 779, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
18. Tühistada Tallinna Linnakohtu
19. juuni
20. a otsus A.S-le karistuse mõistmise osas. 2.

§ 139lg 3 p 1 järgi mõista A.S- karistuseks 3 aastat ja 9 kuud vabadusekaotust.

3.

§ 176lg 1 järgi mõista A.S- karistuseks 1 aasta vabadusekaotust.

4.

§ 40

lg 1 alusel mõista kuritegude kogumi eest A.S- karistuseks 3 aastat ja 9 kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas.

1. Muus osas jätta Tallinna Linnakohtu
2. juuni
3. a otsus muutmata.
4. Kohtuvigade parandamise avaldus rahuldada. Kohtuotsus jõustub
5. juunil
6. a ega ole edasi kaevatav. Eesistuja Lea Kivi Liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg