KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 27. juunil 2000 3-1-1-72-0 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistun

§ 140lg 2 p 1, 2, 3 ja § 202 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa R. P. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss. ASJAOLUD JA MENELUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu
2. detsembri
3. a otsusega tunnistati R. P. süüdi KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 202 järgi ja talle mõisteti karistuseks vastavalt kolm aastat kuus kuud ja kaks aastat vabadusekaotust. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti kohtualusele kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks neli aastat vabadusekaotust. Veel tunnistati selle kohtuotsusega KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3; § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 15 lg 2 - § 197 lg 1 järgi süüdi R. I., kes on sündinud
4. novembril
5. a ja oli kuriteo toimepanemise ajal alaealine. KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi tunnistati kohtualused süüdi selles, et nad
6. novembril
7. a tungisid võõra vara hõivamise eesmärgil kallale J. V-le, peksid teda käte ja jalgadega elutähtsatesse piirkondadesse, tekitades kergeid kehavigastusi ning varastasid asju 223.- krooni väärtuses. Kuna R. I. oli ülalkirjeldatud avaliku varguse toimepanemise ajal alaealine, siis tunnistati R. P. veel täiendavalt süüdi ka KrK § 202 järgi alaealise R. I. kaasatõmbamise eest kuriteo toimepanemisele. R. P. eitas oma süüd KrK §-s 202 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja väitis, et esimesena jooksis kannatanu juurde ning hakkas teda peksma R. I. Kohus aga leidis, et R. P. süü on tõendatud, kuna nii R. I. kui ka tunnistaja N. M. kinnitasid J. V. üheaegset peksmist kohtualuste poolt ning R. P. pidi ja ka sai aru R. I. alaealisusest.
8. Tallinna Linnakohtu
9. detsembri
10. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse R. P., kes vaidlustas enese süüdimõistmise KrK § 202 järgi, tema tegude kvalifitseerimise KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning ka lõpliku karistusmäära. Kohtuotsuse vaidlustas ka R. I., märkides kaebuses muuhulgas ka seda, et kaaskohtualune ei olnud teadlik tema alaealisusest ja nende vahel pole kunagi vanusest juttu olnud.
11. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
12. aprilli
13. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Kohus tuvastas, et R. I. sai vaid mõni päev enne kuriteo toimepanemist 15-aastaseks. Vanuse poolest pidas teda alaealiseks ka kannatanu J. V. Seetõttu luges kriminaalkolleegium alusetuiks R. P. väiteid selle kohta, et ta ei teadnud I. vanust. MENETLUS RIIGIKOHTUS
14. Tallinna Ringkonnakohtu
15. aprilli
16. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetu R. P. ja tema kaitsja vandeadvokaat J. Benevolenskaja. Kaebustes vaidlustatakse R. P. süüditunnistamist KrK § 202 järgi. Mõlemad kassaatorid rõhutavad oma kaebustes, et esimesena lõi kannatanut ja seega alustas iseseisvalt kuritegelikku käitumist R. I. ning et R. P. sekkus alles hiljem. Samuti eitavad mõlemad kassaatorid R. I. mõjutamist R. P. poolt. Lisaks sellele viitab kaitsja R. I. isikuomadustele, tema poolt kuritegude varasemale toimepanemisele, mis ei jäta kahtlust, et viimane võis sooritada kuriteo ilma mõjutamiseta.
17. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas kaitsja kassatsioonkaebustes sisalduvat taotlust, prokurör taotles kaebuste rahuldamata jätmist.
18. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leiab, et kaebused on põhjendatud ja need tuleb rahuldada järgmistel kaalutlustel. Nii esimese astme kohtu otsuses kui ka ringkonnakohtu otsuses on KrK § 202 järgi R. P. süüditunnistamise põhjendamisel keskendutud vaid küsimusele sellest, kas R. P. oli teadlik R. I. alaealisusest või mitte. Kuid kohtud ei ole pööranud tähelepanu asjaolule, et KrK §-s 202 sätestatud alaealise kaasatõmbamise all kuritegevusele tuleb silmas pidada täisealise poolt alaealise sellist füüsilist või psüühilist mõjustamist, mille eesmärk on äratada alaealises soov kuriteo toimepanemiseks. Kui on tuvastamata täiskasvanu poolt alaealise aktiivne mõjustamine kirjeldatud viisil, puudub alus täisealise isiku tegevuse kvalifitseerimiseks KrK § 202 järgi. Kooskõlas KrK § 38 p-s 6 sätestatuga võidakse sõltuvalt asjaoludest kuriteo toimepanemist koos alaealisega arvestada raskendava asjaoluna täisealisele isikule karistuse mõistmisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et R. P. oleks kas füüsiliselt või psüühiliselt mõjustanud R. I. eesmärgiga äratada viimases kuritegelikke soove. Seetõttu tuleb R. P.

§ 202järgi õigeks mõista.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:

1. Tühistada Tallinna Linnakohtu
2. detsembri
3. a otsus R. P. süüditunnistamise ja karistamise osas KrK § 202 järgi ning talle KrK § 40 lg 1 alusel lõpliku karistuse mõistmise osas.
4. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. aprilli
6. a otsus osas, millega jäeti muutmata Tallinna Linnakohtu
7. detsembri
8. a otsus R. P. süüditunnistamise ja karistamise osas KrK § 202 järgi ning talle KrK § 40 lg 1 alusel lõpliku karistuse mõistmise osas.
9. Mõista R. P.

§ 202järgi õigeks.

1. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a otsus muutmata.
4. Kassatsioonkaebused rahuldada.
5. Tagastada R. P. kaitsjale tema poolt tasutud kassatsioonikautsjon.
6. Mõista R. P. välja kohtukuluna riigituludesse kaitsjatasu kaitsja esinemise eest Riigikohtus 867 kr 30 s (kaheksasada kuuskümmend seitse krooni ja kolmkümmend senti). Kohtuotsus jõustub
7. juunil
8. a ega ole edasi kaevatav. Eesistuja Lea Kivi Liikmed Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg