3-2-1-71-00 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 30. juunil 2000. a Peeter Kulmu, Veiko Mitti, Mati Salve, Virve Krause, Anu Šavlini, Ants Valdmanni, Vello Karilaidi, Vitali Tšubakovi, Stella Kalli

§ 1kohaselt on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe.

Hagejate ja Eesti Vabariigi vaheline töösuhe ei ole tõendatud. Töölepingute järgi on hagejatele tööandjaks Harju Vetelpäästeühing.

§ 3

lg 2 kohaselt võib tööandjaks olla ka juriidilise isiku struktuuriüksus Eesti Vetelpäästeühingu Harju Komitee. Eelistungil tegi kohus ettepaneku kostja asendamiseks õige kostja Harju Vetelpäästeühinguga, kuid hagejate esindaja keeldus sellest. Linnakohus käsitles otsuses ka töövaidluse sisu ning kostja taotlusel kohaldas hagi aegumist. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohtu

1. oktoobri
2. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Otsuse põhjenduste kohaselt on linnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud, mistõttu ringkonnakohus ei korranud linnakohtu otsuse põhjendusi. Linnakohus leidis õigesti, et hagi oli esitatud ebaõige kostja vastu. Töösuhetest tulenevad nõuded tuleb esitada tööandja Harju Vetelpäästeühingu vastu, mille struktuuriüksuseks oli vetelpäästeteenistus. Harju Vetelpäästeühing on Vetelpäästeühingu Harju Komitee õigusjärglane. Eraldades raha vetelpäästeteenuste osutamiseks, ei muutunud riik sellega tööandjaks. Otsuses käsitleti ka töövaidluse sisu ja leiti, et aegumise kohaldamine oli õige. II. Kassatsioonkaebus ja põhjendused Kassatsioonkaebuses palusid töötajad tühistada linnakohtu ja ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus ei andnud hinnangut kõigile apellatsioonkaebuse põhjendustele, rikkudes sellega TsMS § 231 lg
3. Ringkonnakohus nõustus alusetult linnakohtu seisukohaga, et Eesti Vabariik ei ole õige kostja. Kohus tuvastas, et töötajate tööandajaks oli juriidiline isik Vetelpäästeühingu Harju Komitee, kelle esindajaks oli ühingu esimees. Töölepingud sõlmis töötajatega Vetelpäästeühingu Harju Komitee riiklik vetelpäästeteenistus ja selle ülem, kes ei ole võrdsustatavad Vetelpäästeühingu ja tema esimehega, mistõttu ei saa viimast käsitleda töölepingute sõlmijana ja tööandjana. Toimikus olevate dokumentide kohaselt oli ühingul ja teenistusel eraldi bilanss ja raamatupidamine. Eesti Vabariik on Siseministeeriumi kaudu õige kostja. Riiklik vetelpäästeteenitus oli Siseministeeriumi valitsemisalas ja eelarve koosseisus riigi eelarvest finantseeritav riiklik struktuuriüksus ja hagejate tööandja. Hagejad said palka Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud palgaastmete järgi ning päästeseaduse § 31 lg 1 alusel. Eraõigusliku juriidilise isiku Harju Vetelpäästeühingu töötajatele riigi eelarve vahenditest ja kehtestatud palgaastmete järgi töötasu maksta ei saanud. Kohus kohaldas alusetult aegumist. Kui kohus leidis, et hagejatega töölepingute lõpetamine
4. aprillil
5. a pole tõendatud, oli alusetu arvestada nimetatud kuupäevast aegumist ja väita, et töölepingute lõpetamisest tulenevad nõuded on aegunud. Kohus on vääralt käsitlenud hagejate nõudeid. Hagejad ei nõudnud kostja poolt tööandja algatusel töölepingute lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist, vaid nõustusid sellega ja soovisid töölepingute lõpetamise ja tööraamatute vormistamist ning lõpparve maksmist. III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusele pidas Eesti Vabariik ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et hagi esitati vale kostja - Eesti Vabariigi vastu. Pärast riikliku vetelpäästeteenistuse üleandmist Eesti Vetelpäästeühingule ja kohalikele vetelpäästeühingutele sai vetelpäästeteenistus Eesti Vetelpäästeühingu ja kohalike vetelpäästeühingute struktuuriüksusena olla tööandjaks

§ 3p 2 mõttes.

Kui Eesti Vetelpäästeühingu struktuuriüksus vastavat pädevust realiseeris, tekkisid tööandja õigused ja kohustused siiski juriidilisel isikul, käesoleval juhul Eesti Vetelpäästeühingul. Asjaolu, et Eesti Vetelpäästeühingu ja tema territoriaalsete komiteede finantseerimine võis toimuda teatud ajavahemikul riigieelarveliste vahendite kaudu, ei oma töösuhetes tähendust. Hagejate ja Eesti Vabariigi vaheline töösuhe ei ole tõendatud. Kuivõrd hagi oma väidetavate õiguste kaitseks esitati seaduses sätestatud tähtaegu eirates, siis kohaldasid kohtud põhjendatult hagejate nõuete osas osaliselt aegumist. Hagejad ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et nendega sõlmitud töölepingud oleksid lõpetatud või et töösuhe tööandjaga oleks faktiliselt lõppenud tööandja algatusel, mistõttu nende nõuded on põhjendamatud. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegiumi istungil palus hageja P. Kulm ja hagejate esindaja ringkonnakohtu otsuse tühistada kassatsioonkaebuses esitatud põhjustel. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust, kuid põhjenduste osas kuulub see muutmisele. Riiklik vetelpäästeteenistus ei olnud juriidiline isik, ega saanud töölepingu seaduse järgi olla tööandjaks. Tööleping on töötaja ja tööandja kokkulepe (

§ 1

). Tööandjaks võib olla juriidiline isik või juriidilise isiku struktuuriüksus, kui talle on antud tööandja õigused (

§ 3

). Kohtud tuvastasid õigesti, et tööandjaks on Harjumaa Vetelpäästeühing kui juriidiline isik, kes Vetelpäästeühingu Harju Komitee vetelpäästeteenistuse kaudu sõlmis töötajatega töölepingud ja korraldas vetelpäästeteenistuse tööd. Asjaolu, et riik eraldas raha vetelpäästeteenuste osutamiseks, määras riikliku vetelpäästeteenistuse Vetelpäästeühingu koosseisu ja nägi ette, et vetelpäästeteenistuse tegevuse saab lõpetada Vabariigi Valitsuse otsuse alusel, ei muuda riiki tööandjaks. Seega on õige kohtute järeldus, et riik ei olnud töövaidluses õige kostja. Asja läbivaatamisel linnakohtus ei nõustunud hagejad kostjat asendama. Kolleegium juhib tähelepanu, et Eesti Vetelpäästeühingu põhikirjades on aegade jooksul muudetud vetelpäästeühingu struktuuri ja tööorganeid. Tööandja nime muutumisega ei muutu töösuhted, tööraamatute kanded peavad vastama vetelpäästeühingu põhikirjas sätestatule. Linnakohus tuvastas õigesti, et tööraamatute kanded ei ole juriidiliselt täpselt vormistatud. Pärast kohtute poolt selle tuvastamist, et hagi on esitatud ebaõige kostja vastu, ei saanud tõusetuda aegumise kohaldamine töötajate nõuetele. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 8 lg 2 kohaselt kohaldab töövaidlusorgan aegumist ainult huvitatud poole nõudel, mis peab olema esitatud enne asja sisulise arutamise algust. Kuna töötajate hagi oli esitatud Eesti Vabariigi vastu, kes ei olnud õige kostja ja huvitatud isik, siis ei saanud aegumise kohaldamine enam tõusetuda. Ringkonnakohtu otsus kuulub muutmisele osas, millega hagi rahuldamata jätmist põhjendati aegumisega. Juhindudes, TsMS §-st 362 p 5 kolleegium otsustas: Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 1999. a otsus muuta põhjenduste osas. Muus osas jätta otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada kautsjon: Peeter Kulmule 2161 (kaks tuhat ükssada kuuskümmend üks) krooni, Mati Salvele 1864 (tuhat kaheksasada kuuskümmend neli) krooni, Virve Krausele 668 (kuussada kuuskümmend kaheksa) krooni, Anu Šavlinile 1011 (tuhat üksteist) krooni, Ants Valdmannile 1035 (tuhat kolmkümmend viis) krooni, Vello Karilaidile 1010 (tuhat kümme) krooni, Vitali Tšubukovile 200 (kakssada) krooni, Stella Kallisaarele 759 (seitsesada viiskümmend üheksa) krooni ja Maie Mägile 5001 (viis tuhat üks) krooni. H. Jõks, J. Luik, T. Vernik