Obsah (9)

§ 139§ 40§ 47§ 197§ 144§ 140§ 37§ 20§ 36

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 15. augustil 2000 3-1-1-76-00 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuist

§ 139lg 2 p 1, 2, 3; § 140 lg 2 p 1, 3; § 144 lg 1; § 197 lg 2 p 1, 2 järgi ja K.

T. süüdistuses

§ 139lg 2 p 1, 2, 3; § 144 lg 1; § 197 lg 2 p 1, 2 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa K. T. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, M. M. ja tema kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tartu Maakohtu 28. veebruari 2000. a otsusega tunnistati K. T. süüdi

§ 139

lg 2 p 1, 2, 3 järgi ja talle mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust; § 144 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks kaks aastat vabadusekaotust; § 197 lg 2 p 1, 2 järgi ja mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust. Lõplikuks karistuseks loeti

§ 40

lg 1 alusel kolm aastat vabadusekaotust.

§ 47alusel kohaldati kolmeaastast katseaega.

Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi M. M.

§ 139

lg 2 p 1, 2, 3 järgi ja talle mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust; § 140 lg 2 p 1, 3 järgi ja mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust; § 144 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks kaks aastat vabadusekaotust; § 197 lg 2 p 1, 2 järgi ja mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust. Lõplikuks karistuseks loeti kolm aastat kuus kuud vabadusekaotust.

§ 47

alusel kohaldati kolmeaastast katseaega.

§ 139lg 2 p 1, 2, 3 järgi mõisteti kohtualused süüdi selles, et nad koos M.

T. ajavahemikus 1.-

1. oktoober
2. a varastasid kolm sõiduautot, lisaks sellele varastasid nad hulgaliselt esemeid nende poolt eelnevalt ärandatud autodest. M. M. mõisteti lisaks sellele veel süüdi kahes salajases varguses.

§ 197lg 2 p 1, 2 järgi mõisteti kohtualused süüdi selles, et nad koos M.

T. 1998. a oktoobri alguses ärandasid või püüdsid ärandada ajutise kasutamise eesmärgil hulgaliselt autosid.

§ 144

järgi mõisteti kohtualused süüdi selles, et nad kahel korral hävitasid tahtlikult võõrast vara, mis seisnes eelnevalt varastatud või ärandatud autode rüüstamises ja lõhkumises. M. M. mõisteti

§ 140lg 2 p 1, 3 järgi süüdi veel selles, et ta 19.

veebruaril

1. a varastas avalikult kaks mobiiltelefoni. Karistuse mõistmisel arvestas kohus asjaolu, et tõendamist leidis kohtualuste süü enam kui kahekümne teise astme ja kahe esimese astme kuriteo toimepanemises. Vastutust raskendavad asjaolud puudusid, vastutust kergendavateks asjaoludeks loeti kohtualuste alaealisust kuritegude toimepanemisel, puhtsüdamlikku kahetsust ja kahjude hüvitamisele asumist. M. M. pidas kohus võimalikuks tingimisi vabastada ajaks, mil ta omandab kutsehariduse. Lisaks sellele oli kohtualune ka eelnevalt kriminaal-ja halduskorras karistamata. Kuigi K. T. oli eelnevalt kriminaalkorras karistatud, oli ta kohtu hinnangul peale eelvangistust oluliselt muutnud oma ellusuhtumist - lõpetas põhikooli, asus omandama kutseharidust, paranesid talle antud iseloomustused - ning kohus pidas otstarbekamaks ka tema puhul rakendada tingimisi karistust. Kohus arvestas ka asjaolu, et vabaduses viibides on kohtualusel tööpraktikaga teenituga võimalik jätkata põhjustatud kahjude hüvitamist.
2. Tartu Maakohtu
3. veebruari
4. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tartu Prokuratuuri prokurör M. Gross, milles paluti kohtualustele reaalse vabadusekaotusliku karistuse kohaldamist.
5. Tartu Ringkonnakohtu
6. aprilli
7. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt, s o kohtualuste suhtes

§ 47sätete kohaldamise osas.

Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Prokuröri apellatsioonprotest rahuldati. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole karistuse mõistmisel vajalikul määral arvestanud kriminaalkoodeksi üldsätteid. Nii on kannatanutele tekitatud oluline kahju enamuses hüvitamata. Arvestades kohtualuste isikuid, pidas kriminaalkolleegium õigeks valitud karistusmäära, kuid pidas põhjendamatuks

§ 47sätete kohaldamise.

Olles küll alaealised ja kahetsedes toimepandut, oli K. T. eelnevalt kohtulikult karistatud ja M. M. pani toime lisaks ka avaliku varguse. Asjaolu, et kuriteod pandi toime lühikese ajavahemiku jooksul, viitas kohtu arvates pigem nende kuritegeliku käitumise aktiivsusele, mitte aga kergendavale asjaolule. Seda, et kohtualused suutsid mõned kuud käituda seaduskuulekat, ei pidanud kriminaalkolleegium piisavaks, et lugeda otstarbekaks vabadusekaotuse tingimuslik mittekohaldamine. MENETLUS RIIGIKOHTUS

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused K. T. kaitsja vandeadvokaat A. Pärtel, M. M. kaitsja vandeadvokaadi abi M. Kallas ja M. M. Kõikides kassatsioonkaebustes palutakse tühistada kohtuotsus mõistetud karistuse osas. 4.1 A. Pärtel leiab, et ringkonnakohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. Kohtu väide, et kannatanutele on tasutud vaid tühine osa tekitatud kahjust, on õige vaid osaliselt. Kuna enamus kannatanute esitatud hagisid olid vaieldavad ja kohtuistungi käigus esitati täiendavaid tõendeid, siis tasus K. T. enne kohtuistungit täielikult kahjud vaid neile kannatanutele, kelle osas polnud vaieldavusi. Samuti oli K. T. vabaduses ligi aasta, mitte aga mõned kuud, nagu väitis kohus. Selle aja jooksul muutis ta kardinaalset oma elustiili, mis on tõendatud ka toimiku materjalidega. Seega sattus ringkonnakohus vastuollu enda poolt väljendatuga

§ 47

osas, samuti pole otsuses motiveeritud seda, miks asuti maakohtust erinevale seisukohale. 4.2 Kaitsja M. Kallas põhjendab taotlust asjaoludega, et süüdimõistetu on varasemalt karistamata, kuritegude toimepanemise ajal oli ta alaealine ning on asunud tekitatud kahju vabatahtlikult hüvitama, mis on kergendavaks asjaoluks. Nii on M. M. hüvitanud tsiviilhagid, mille osas ei olnud vaidlust, seejuures ei sea

§ 37seda kergendavat asjaolu sõltuvusse hüvitatud kahju suurusest.

Lisaks sellele on süüdimõistetu asunud tööle ning käinud vabatahtlikult kriminaalhooldaja juures, toimikus teda iseloomustavad materjalid on positiivsed. Samuti on kohtul piisavad garantiid kriminaalhooldusele määratud isiku poolt kontrollnõuete mittetäitmise korral, et teda karistada reaalse vabadusekaotusega. Samal ajal on süüdimõistetul aga võimalus tõendada, et ta on õigusrikkumistest teinud järeldused ning oma teguviisi hukka mõistnud. 4.3 M. M. leiab kaebuses, et ringkonnakohus ei ole olnud erapooletu, kuna ta on rikkunud tsiviilhagejate põhiõigusi ning ei ole näidanud, millised on kohtu poolt tsiviilhagi ja varalise kahju hüvitamise tagamiseks tarvitusele võetud abinõud vastavalt KrMK §-le 255 lg 9. Samuti on reaalse vabadusekaotusliku karistuse kohaldamine vastuolus EV põhiseadusliku korra (PS § 18) ja seadustega (

20 lg 3). Lisaks sellele kahtleb kassaator kohtuniku ja prokuröride erapooletuses. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära K. T. kaitsja vandeadvokaat A. Pärteli, M. M. ja tema kaitsja vandeadvokaat K. Kuusmaa, kes taotlesid kassatsioonkaebuste rahuldamist, ning riigiprokurör M. Püssi, kes taotles kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmist, leidis: 5.1 Vastavalt

§ 20

lg-le 1 on karistus sunnivahend, mis seisneb süüdimõistetu õiguste kitsendamises või äravõtmises Kriminaalkoodeksis ettenähtud ulatuses. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab siinkohal veelkord, et kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga arvestab kohus karistuse mõistmisel eelkõige toimepandud kuritegude raskust ja laadi, seejärel süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Selline seisukoht tuleneb üheselt

§ 36mõttest.

5.2 Karistuse mõistmist reguleerib Kriminaalkoodeksi 4. peatükk.

§ 47aga, mille kohaldamist K.

T. ja M. M. suhtes taotletakse, asub Kriminaalkoodeksi 5. peatükis, mille pealkirjaks on Karistusest vabastamine. Seega on ainetud need kassatsioonides esitatud väited, mille kohaselt Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on rikkunud karistuse mõistmist reguleerivaid seadusesätteid. Kohus juhindub ka karistuse mõitmisel üksnes seadusest ning südametunnistusest. Seadus ei näe ette ühtegi juhtu, mil

§ 47

kohaldamine oleks obligatoorne, vastupidi sama paragrahvi esimene lõige sätestab, et tähtajalist vabadusekaotust süüdimõistetu suhtes ei pöörata tingimuslikult täitmisele vaid siis, kui kohus leiab, et vabadusekaotuse ärakandmine pole otstarbekas. Käesoleval juhul on nii K. T. kui ka M. M. esimese astme kohtu poolt mõistetud tähtajaline vabadusekaotus ning nende suhtes on see

§ 47alusel jäetud tingimuslikult kohaldamata.

5.

1. AKKS § 32 lg 3 p 4 alusel oli ringkonnakohus õigustatud raskendama süüdimõistetute olukorda karistuse mõistmise osas, kuna see toimus prokuröri protesti alusel. Ringkonnakohus on oma otsuses põhjendanud, miks pole K. T. ja M. M. mõistetud karistuse tingimuslik kohaldamata jätmine otstarbekas. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub nende põhjendustega ja nendib, et kassatsioonkaebustes esitatud väited ei anna alust ringkonnakohtu kohtuotsuse tühistamiseks. Lähtudes eeltoodust, juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tartu Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a kohtuotsus K. T. ja M. M. suhtes jätta muutmata, kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Mõista M. M. riigieelarve tuludesse 867 krooni ja 30 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks. Kohtuotsus jõustub
4. augustil
5. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Ott Järvesaar Liikmed: Jüri Ilvest, Jüri Rätsep