Obsah (5)

§ 125§ 229§ 263§ 266§ 30

3-3-1-36-00 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 18. septembril 2000 Margus Praksi kassatsioonkaebuse läbivaatamine

§ 125lg.

1 kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas

1. septembril 2000 avalikul kohtuistungil läbi Margus Praksi kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a. otsuse peale haldusõiguserikkumise asjas nr. II-3õ/78/
4. Protsessiosalisena võttis istungist osa Harju Politseiprefektuuri esindaja Harju Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna politseiinspektor Toomas Kesa. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.
5. ja
6. aprillil 1999 koostas Harju Politseiprefektuuri liikluspolitsei osakonna inspektor haldusõiguserikkumise protokollid selle kohta, et Rohuneeme teel said kaks autot asfaldis olevast löökaugust läbi sõites tehnilisi vigastusi. Protokollide kohaselt oli tee valdajaks AS Üle ja haldusõiguserikkujaks Margus Praks, kelle töökohaks on AS Üle.
7. aprilli
8. a. otsusega nr. LÕ 188-189 määras Harju Politseiprefektuuri komissar M. Praksile

§-s 125 lg. 1 sätestatud haldusõiguserikkumise toimepanemise eest rahatrahvi 2500 krooni. Otsuse kohaselt oli 18. aprillil 1999 kella 00.00 ja 01.15 vahel Rohuneeme tee ning Mere tee ristmik liiklusele ohtlikus seisundis ja liikluskorraldusvahenditega nõuetekohaselt tähistamata (löökauk asfaldis). M. Praks esitas Harju Maakohtu halduskohtunikule kaebuse, milles palus tühistada halduskaristuse määramise otsuse ja lõpetada asjas menetlus. Kaebuse esitaja leidis, et ta ei ole toime pannud

§s 125 lg. 1 sätestatud haldusõiguserikkumist. Rohkete vihmasadude tõttu tekkinud kõrge veetase ei võimaldanud löökauku koheselt remontida, kuid nimetatud kohta olid paigutatud vastavad hoiatusmärgid. Arvestades kehtivat piirkiirust 50 km/h oli igal liiklejal võimalik neid märke näha, mistõttu ei olnud tee liiklusele ohtlikus olukorras ja liikluskorraldusvahenditega nõuetekohaselt tähistamata. Tõendatud ei ole ka kaebuse esitaja süü ja tema tegevuse õigusvastasus. Haldusõiguserikkumise protokollis ei ole märgitud, millise seaduse või muu õigusakti sätteid kaebuse esitaja rikkus. Harju Maakohtu halduskohtuniku

1. veebruari
2. a. otsusega nr. 3/6-2/00 jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt sätestab Teeseaduse § 10 lg. 3, et teehoiu korraldamise eest vastutavaks määratud isik on kohustatud hoidma tee nimetatud seadusega ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud nõuetele vastavas seisundis. Sama seaduse § 25 lg. 6 kohaselt tagab teehoiutööde ajal liiklusohutuse teehoiutöö tegija. Teehoiu korraldamise eest vastutava isiku määravad tee omanik ja teehoiutööde tegija lepinguga. M. Praksi ütluste kohaselt teostab vastavalt Harju Teedevalitsuse ja OÜ Üle vahel
3. a. sõlmitud lepingule teehooldustöid Rohuneeme teel OÜ Üle ning tema on nimetatud ettevõtte hooldejaoskonna juhataja. Kohus leidis, et teehoiutööde tegijate poolt tarvitusele võetud abinõud liikluse piiramiseks olid ebapiisavad, mistõttu autojuhid ei saanud vältida toimunud liiklusõnnetusi. Kohtuotsuse kohaselt sätestab

§ 125lg.

1 vastutuse ka üksikutel teelõikudel liikluse õigeaegseks piiramiseks abinõude rakendamata või liiklusohtlike kohtade korrastamata jätmise või liikluskorraldusvahendite paigaldamata jätmise eest. Sellest tulenevalt on haldusõiguserikkumine õigesti kvalifitseeritud

§ 125lg.

1 järgi. M. Praks esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskaristuse määramise otsuse ja halduskohtuniku otsuse ning lõpetada asjas menetlus. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei vastuta M. Praks teehoiu korraldamise eest, kuna Teeseaduse § 10 lg. 3 ja § 25 lg. 5 kohaselt määravad teehoiu korraldamise eest vastutava isiku tee omanik ja teehoiutööde tegija lepinguga. Antud juhtumi puhul oli tee omaniku ja teehoiutööde tegija vahelises lepingus teehoiu korraldamise eest vastutav isik määramata. Tuvastamata on tegelik haldussunni subjekt ja seetõttu kuulub menetlus lõpetamisele. Põhjendamatu on ka kohtu seisukoht, mille kohaselt olid tarvitusele võetud vahendid liiklusohutuse tagamiseks ebapiisavad. Liiklusele ohtlik teelõik oli kehtivaid õigusakte arvestades piisavalt märgistatud ja liiklusõnnetused said toimuda vaid juhtide ettevaatamatuse tõttu. Haldusõiguserikkumise protokollid ja otsus on vormistatud puudulikult, kuna ei ole märgitud, millise õigustloova akti alusel kaebaja vastutab

§ 125lg.

1 järgi. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

1. aprilli
2. a. otsusega nr. II-3õ/78/2000 jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt oli halduskohtunik õigesti hinnanud tõendeid ja leidnud põhjendatult, et teelõik Rohuneeme teel oli
3. aprillil 1999 liiklusele ohtlikus seisundis ning M. Praksi kui OÜ Üle hooldejaoskonna juhataja poolt tarvitusele võetud abinõud liikluse piiramiseks ja liikluskorraldusvahendite paigutamiseks ei olnud piisavad, mistõttu autojuhid ei saanud vältida liiklusõnnetuste toimumist. M. Praks ei vaidlustanud Harju Maakohtu halduskohtunikule esitatud kaebuses halduskaristuse määramise otsust põhjendusel, et ta ei ole teelõigu korrashoiu eest vastutav isik. Vastupidi, ta kinnitas kohtuistungitel esimese astme kohtus, et ta on selle teelõigu korrashoiu eest vastutav isik. M. Praksi poolt politseile antud seletuse ja esimese astme kohtu istungil antud seletuse kohaselt on antud tee puhul tegemist riigiteega, mida valdab Harju Teedevalitsus ja mille korrashoiu eest vastutab lepingu alusel OÜ Üle. Haldusõiguserikkumise protokollis on vastavalt

§ 229lg.

1 punktile 5 märgitud rikkumise kirjeldus ja halduskaristuse määramise otsuses on antud õiguslik hinnang haldusvastutusele võetava isiku tegevusele. Liikluskorraldusvahendite paigaldamise nõuetele ja tee seisundi nõuetele viitamata jätmine halduskaristuse määramise otsuses ei ole antud juhul otsuse tühistamise aluseks. M. Praks esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja menetlus asjas lõpetada. Kassaatori arvates oli OÜ Üle kui lepingujärgne teetööde teostaja tähistanud vaidlusaluse teelõigu korrektselt, arvestades haldussunni kohaldamise hetkel kehtivaid materiaalõigusnorme. Liiklusõnnetused võisid tekkida üksnes sõidukijuhtide ettevaatamatuse tõttu. Nii Harju Maakohtu halduskohtunik kui ka Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium on otsuse tegemisel eiranud

§ 263, jättes kindlaks tegemata haldusvastutusele võetava isiku.

Ringkonnakohtu väide, et kassaator on kohtuistungitel kinnitanud, et ta on vaidlusaluse teelõigu korrashoiu eest vastutav isik, ei ole täpne. Kassaator pidas vastuse andmisel silmas asjaolu, et tema pädevuses oli üksnes vaidlusalusel teelõigul teetööde teostamine vastavalt sõlmitud lepingule, mitte korrashoiu eest vastutamine. Kassaatori vastutus saab tuleneda konkreetsest seadusest või seaduse alusel sõlmitud lepingust. Kuivõrd lepinguga vastutavat isikut ei ole kindlaks määratud, ei saa kassaatorit ka vastutusele võtta, kuna vastutus ei ole teehoiutööde tegijale üle läinud. Põhjendamatu on ringkonnakohtu väide, et M. Praks ei vaidlustanud asjaolu, et haldusasja arutamisel ei ole kindlaks tehtud haldusvastutusele võetavat isikut. Kassaator esitas vastavasisulised väited Harju Maakohtu halduskohtunikule esitatud kaebuses, samuti ka kohtuistungil peetud kohtukõnes ning apellatsioonkaebuses. Lisaks tuleneb

§-st 263, et haldusvastutusele võetava isiku kindlakstegemine on asja arutava ametiisiku või halduskohtuniku kohustus. Protokolli koostamisel rikuti

§ 229lg.

1 punkti 5, kuna ei olnud märgitud seaduse või muu õigusakti sätet, mida isik rikkus. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium leidis: 1.

§ 125lg.

1 sätestab: ?Tee, raudteeülesõidukoha või muu teerajatise liiklusele ohutus seisundis hoidmise nõuete rikkumise eest või üksikutel teelõikudel liikluse õigeaegseks keelamiseks või piiramiseks abinõude rakendamata või liiklusohtlike kohtade korrastamata jätmise eest või liikluskorraldusvahendite nõuetevastase paigaldamise, paigaldamata või õigeaegselt kõrvaldamata jätmise eest ​ määratakse rahatrahv viiekümne kuni saja viiekümne päevapalga ulatuses.?

§ 263

kohaselt on haldusõiguserikkumise asja arutamisel ametiisik või halduskohtunik kohustatud muuhulgas välja selgitama, kas haldusõiguserikkumine on toime pandud, kas antud isik on süüdi selle toimepanemises ja kas ta kuulub haldusvastutusele võtmisele. Seega tuli antud haldusõiguserikkumise asjas kindlaks teha vastutusele võetav isik.

1. Teeseaduse§ 10 lõikest 3 tuleneb, et tee omanik või teehoiu korraldamise eest vastutav isik on kohustatud hoidma tee nimetatud seadusega ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud nõuetele vastavas seisundis. Käesolevas haldusõiguserikkumise asjas
2. aprillil 1999 tehtud otsuses on märgitud, et
3. aprillil 1999 kella 00.00 ja 01.15 vahel oli Rohuneeme tee ja Mere tee ristmik liiklusele ohtlikus seisundis ja liikluskorraldusvahenditega nõuetekohaselt tähistamata (löökauk asfaldis). Samamoodi on rikkumist kirjeldatud
4. ja
5. aprilli
6. a. haldusõiguserikkumise protokollides. Rikutud sätteks on haldusõiguserikkumise protokollides märgitud

§ 125lg.

1. Haldusõiguserikkumise protokollis tuleb

§ 229lg.

1 punkti 5 kohaselt ära märkida seaduse või muu õigusakti sätted, mida isik rikkus, samuti Haldusõiguserikkumiste seadustiku või muu seadustiku sätted, mis näevad ette vastutuse selle haldusõiguserikkumise eest. Kuna haldusõiguserikkumise protokollides on märgitud, et tee oli liikluskorraldusvahenditega nõuetekohaselt tähistamata, siis

§ 229lg.

1 punktist 5 tulenevalt oleks pidanud protokollis olema märgitud ka õigusakt, mille nõudeid ei täidetud. Ühelegi sellisele õigusaktile ei ole haldusõiguserikkumise protokollides viidatud. Seega ei vasta haldusõiguserikkumise protokollid

§ 229lg.

1 punktis 5 sätestatud nõuetele.

§ 266lg.

2 kohaselt peab haldusõiguserikkumise asjas tehtud otsuses olema muuhulgas kirjas ka viide sättele, mida kohaldati. Nimetatud nõuet tuleb tõlgendada selliselt, et halduskaristuse määramise otsuses nagu haldusõiguserikkumise protokolliski peab olema viidatud nii seaduse sättele, mis näeb ette vastutuse haldusõiguserikkumise eest, kui ka seaduse või muu õigusakti sättele, mida isik rikkus. Käesolevas haldusõiguserikkumise asjas 30. aprillil 1999 tehtud otsuses ei ole viidatud seaduse või muu õigusakti sättele, mida isik rikkus. Seega on otsuse tegemisel rikutud

§ 266lg.

2 sätestatut.

1. Teeseaduse § 10 lg. 3 kohaselt on tee omanik või sama seaduse § 25 lõikes 6 nimetatud teehoiu korraldamise eest vastutav isik kohustatud hoidma tee käesoleva seadusega ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud nõuetele vastavas seisundis. Sama seaduse § 25 lg. 6 kohaselt määravad teehoiu korraldamise eest vastutava isiku tee omanik ja teehoiu tööde tegija lepinguga. Nimetatud sätetest tulenevalt peab tee omaniku ja teehoiu tööde tegija vahel olema sõlmitud leping, milles on kindlaks määratud tee korrashoiu eest vastutav isik. Haldusõiguserikkumise protokollidest ega karistuse määramise otsusest ei ilmne, mille alusel leiti, et vastutavaks isikuks on M. Praks.
2. Nendel põhjustel kuuluvad antud haldusõiguserikkumise asjas tehtud ringkonnakohtu otsus, halduskohtuniku otsus ja Harju Politseiprefektuuri komissari poolt tehtud karistuse määramise otsus tühistamisele. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et on möödunud väidetava haldusõiguserikkumise toimepanemise ajal kehtinud

§ 30lg.

4 sätestatud üheaastane tähtaeg halduskaristuse määramiseks tuleb menetlus käesolevas haldusõiguserikkumise asjas lõpetada. Juhindudes

§-dest 324 lg. 1 p. 3 ja 311 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada Margus Praksi kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

1. aprilli
2. a. otsus haldusõiguserikkumise asjas nr. II-3õ/78/2000, Harju Maakohtu halduskohtuniku
3. veebruari
4. a. otsus haldusõiguserikkumise asjas nr. 3/6-2/00 ja Harju Politseiprefektuuri komissari
5. aprilli
6. a. otsus nr. LÕ 188-189 ning lõpetada asjas menetlus. Tagastada Margus Praksile kassatsioonikautsjon 700 (seitsesada) krooni. Määrus jõustub
7. septembril 2000 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann