KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 29. augustil 2000. a 3-1-1-81-0 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher vaatas avalikul koht

§ 175lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu M. K., tema kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik

1. M. K. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 175 lg 1 järgi selles, et tema, olles hoiatatud kriminaalvastutusest teadvalt valeütluste andmise eest, andis valeütlusi nii E. G. ja V. S. süüdistusasja kohtueelsel uurimisel kui ka kohtulikul arutamisel. Süüdistuse kohaselt eitas M. K., et E. G. ja V. S. nõudsid raha ning peksid V. M. ja I. J. Samuti eitas ta, et E. G. ja V. S. toimetasid I. J. M. K. kabinetti, kus nõudsid I. J. raha, sealhulgas ka M. K. 2000 krooni maksmiseks.
2. Ida-Viru Maakohtu
3. aprilli
4. a otsusega mõisteti M. K.

§ 175lg 1 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Õigeksmõistmist on kohtuotsuses põhjendatud järgnevalt. 2.

1. Ei ole kogutud objektiivseid tõendeid ei kuriteosündmuse ega ka M. K. süülise käitumise kohta "s.o asjaolu kohta, kas toimus raha nõudmine I. J. raamatupidamise kabinetis ja kes sel juhul olid nimetatud tegevuse ajal kabinetis ning kas toimunud või toimumata eelviidatud käitumise kohta andis valeütlusi M. K.". 2.
2. M. K. esitatud süüdistuses ei ole näidatud kuriteo toimepanemise aega ja kohta ning seetõttu on rikutud KrMK §-de 351, 46 ja 47 sätteid; 2.
3. Kohtueelse uurimise lõpuleviimisel rikuti kohtualuse kaitseõigust sellega, et süüdistatavale kriminaalasja materjalide tutvustamise järgselt lisati kriminaaltoimikusse Sillamäe Linnakohtu
4. mai
5. a otsus. 2.
6. Tunnistajate V. M. ja I. J. ütluste pinnalt ei ole võimalik lugeda tuvastatuks M. K. süülist käitumist, sest kumbki tunnistaja ei kinnita üheselt seda, et M. K. kuulis E. G. poolset raha nõudmist. Samas ei pea kohus võimalikuks lugeda ainuüksi I. J. ütlustele tuginevalt tõendatuks seda, kes viibisid raha nõudmise juures raamatupidaja kabinetis ja seda eriti põhjusel, et tunnistaja I. J. poolt erineval ajal antud ütlused on selles osas olnud vastuolulised. Samal ajal on M. K. ütlused oma sisult olnud järjekindlad ja muutumatud. 2.
7. Ei kohtueelsel ega ka kohtulikul uurimisel pole tuvastatud M. K. süüksarvatud käitumise subjektiivset külge - seda, millele tugineb M. K. tahtlus anda valeütlusi. 2.
8. M. K. süüdistus ei saa tugineda Sillamäe Linnakohtu
9. mai
10. a otsuses sisalduvale linnakohtu seisukohale, et M. K. andis tunnistajana selles kriminaalasjas valeütlusi. Kõnealuse kriminaalasja menetlemisel ei olnud M. K. kohtualune ja seega ei saadud selles kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega tuvastada ka tema poolt valeütluste andmist. 2.
11. Lisaks eelnimetatud sisulisele põhjusele tuleb Sillamäe Linnakohtu
12. mai
13. a kohtuotsus jätta tõendite kogumist välja ka seetõttu, et selle kohtuotsuse ärakirja õigsust ei ole kohtuniku allkirjaga nõuetekohaselt kinnitatud.
14. Ida-Viru Maakohtu
15. aprilli
16. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Ida-Viru prokuratuuri prokurör Larissa Prokopenko, kes taotles M. K. süüditunnistamist KrK § 175 lg 1 järgi ja tema karistamist rahatrahviga 100 päevamäära.
17. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
18. juuni
19. a otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu
20. aprilli
21. a õigeksmõistev kohtuotsus. M. K. tunnistati süüdi KrK § 175 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks rahatrahv 50 päevamäära, s.o 2050 krooni. Kriminaalkolleegium luges kriminaalasja materjalidega vastuolus olevaks maakohtu järeldused selle kohta, et M. K. süüksarvatud kuritegu on tõendamata. Vastupidiselt maakohtule sedastas ringkonnakohus, et M. K. esitatud süüdistus sisaldab nii kuriteo toimepanemise aega kui ka kohta ning leidis, et kohtualuse kaitseõigust rikutud ei ole. Kriminaalkolleegium leidis sedagi, et põhjendamatult on tõendite kogumist välja jäetud I. J. ütlused ning vastupidiselt maakohtu seisukohale, tunnistas need usaldusväärseteks. Lisaks eeltoodule pidas kriminaalkolleegium Sillamäe Linnakohtu
22. mai
23. a otsuses M. K. ütluste usaldusväärsusele antud hinnangut õigeks ja sellest tulenevalt M. K. suhtes kriminaalasja algatamist põhjendatuks. Sillamäe Linnakohtu
24. mai
25. a otsuse ärakirja tõendite kogumist välja jätmine on ringkonnakohtu arvates põhjendamatu, sest nõuetekohaselt vormistatud ärakirja oleks saanud kohus ka ise vastavalt kohtult välja nõuda. Kokkuvõtteks leidis ringkonnakohus, et M. K. andis E. G. ja V. S. kriminaalasja kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil teadvalt valeütlusi ja ta tuleb

§ 175lg 1 järgi süüdi mõista ning karistada.

Menetlus Riigikohtus

1. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. juuni
3. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu M. K., kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks järgmiste põhjendustega. 5.
4. Ringkonnakohus on asunud ekslikult seisukohale, nagu ei omaks I. J. ütluste tõepärasuse hindamisel tähtsust asjaolu, et I. J. ütlused on olnud muutuvad selles osas, kas lisaks M. K. viibis raamatupidaja kabinetis ka N. S.või mitte. 5.
5. Ringkonnakohus, erinevalt maakohtust, on jätnud ekslikult arvestamata asjaoluga, et tema - s.o M. K. ütlused on olnud järjekindlad ja muutumatud ja et neid on kohtueelsel uurimisel kinnitanud ka tunnistaja N. S., kes elab Rootsis. 5.
6. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et üheks tõendiks süü tuvastamisel on Sillamäe Linnakohtu
7. mai
8. a otsuses sisalduv järeldus tema poolt valetunnistuse andmise kohta. Väidetavalt rikkus Sillamäe Linnakohus sellega KrMK §-de 3, 4 ja 50 sätteid, samuti Eesti Vabariigi Põhiseaduse sätet, mille kohaselt võib kedagi süüdistatavana vastutusele võtta ja karistada üksnes kohtuotsuse alusel ja seadusega ettenähtud korras. 5.
9. M. K. märgib, et temal endal kui tunnistajal puudus E. G. ja V. S. kriminaalasjas õigus kohtuotsust vaidlustada. 5.
10. Kassaator leiab jätkuvalt, et tema kaitseõigust on rikutud talle kriminaaltoimiku tutvustamise järgselt toimikusse uute tõendite lisamisega. 5.
11. Ringkonnakohus ei ole hinnanud maakohtu järeldust selle kohta, et nii kohtueelne uurimine kui ka kohtulik uurimine pole välja selgitanud talle süüksarvatud kuriteo subjektiivset külge. M. K. kinnitusel vastavad tema poolt antud ütlused tõele ning leiab, et ta ei pea kandma kriminaalvastutust põhjendusel, et need ei lange kokku I. J. poolt antud vastuoluliste ütlustega.
12. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetasid nii M. K. kui ka tema kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust. Kassatsioonkaebuses sisaldavat taotlust toetas osaliselt ka prokurör, kes leidis, et Sillamäe Linnakohtu
13. mai
14. a otsuse tegemisel ei olnud kohus õigustatud märkima, et M. K. on andnud valeütlusi. Omakorda Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei olnud prokuröri arvates
15. juuni
16. a otsuse tegemisel õigustatud lugema M. K. süüd kinnitavaks tõendiks Sillamäe Linnakohtu
17. mai
18. a otsuse ärakirja. Kuna prokuröri arvates on nimetatud minetused käsitatavad kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes, siis taotles ta kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks.
19. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, nõustub prokuröri arvamusega. Ringkonnakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada ja kriminaalasi saata ringkonnakohtule uueks arutamiseks seoses sellega, et ringkonnakohus ei ole Sillamäe Linnakohtu
20. mai
21. a otsuse kasutamisel tõendina järginud KrMK § 12 lg-s 2, § 48 lg-s 2 ja §-s 50 sätestatut ning see on kogumis käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes. Sellist seisukohta põhjendab Riigikohtu kriminaalkolleegium järgnevalt. 7.
22. Sillamäe Linnakohtu
23. mai
24. a otsuse tegemisel on kohtukoosseis menetlusesemest väljuvalt asunud seisukohale, et tunnistaja M. K. andis valeütlusi (tl 87 pöördel). Menetlusesemest väljumine seisneb selles, et kuna M. K. oli selles kriminaalasjas tunnistajaks ega saanud seetõttu olla kohtualuseks, siis, kooskõlas KrMK § 215 lg-s 1 sätestatuga, ei olnud kohus selles kriminaalmenetluses pädev arutama ja lugema tuvastatuks seda, kas M. K. on toime pannud kuriteo või mitte. Vastavalt KrMK § 274 p-s 3 sätestatule peab kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas olema näidatud, miks kohus loeb teatud tõendid mitteusaldusväärseks. Seega oli kohus käsitletaval juhul pädev sedastama, et ta ei loe tunnistaja M. K. ütlusi usaldusväärseteks, kuid mitte seda, et M. K. annab valeütlusi. Mingite ütluste lahknemine neist tõendeist, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, võib olla tingitud ka näiteks eksimisest ega pea alati tähendama valeütluste andmist. 7.
25. Kuna Sillamäe Linnakohtu
26. mai
27. a otsuse kirjeldav-motiveerivas osas märgitust lähtuvalt ei saa seda kohtuotsust lugeda M. K. süüd valeütluste andmises tuvastavaks kohtuotsuseks, siis, erinevalt apellatsioonprotestis märgitust ei saa antud kontekstis olla mingit tähtsust ka selle kohtuotsuse seadusjõustumise faktil. Nõustuda tuleb M. K. selles, et täiesti alusetu on väita, nagu tähendaks tema poolt Sillamäe Linnakohtu
28. mai
29. a otsuse vaidlustamata jätmine ja selle kohtuotsuse jõustumine seda, et M. K. oleks tunnistanud oma süüd valeütluste andmises. Esiteks ei saa kaebuse esitamata jätmine KrMK § 48 lg 2 kohaselt üldse olla kriminaalmenetluses tõendiks. Teiseks puudub Eesti kriminaalmenetluse seaduse kohaselt tunnistajal igasugune kohtukaebe õigus isegi siis, kui tema õigusi on kriminaalmenetluses rikutud. 7.
30. Küsimusele sellest, kas Sillamäe Linnakohtu
31. mai
32. a otsus ( või selle tõestatud ärakiri) saab olla tõendiks teise kriminaalasja menetlemisel, mille esemeks on M. K. poolt tunnistajana teadvalt valeütluste andmine, tuleb vastata jaatavalt. See kohtuotsus, aga näiteks ka selle kohtuotsuse tegemisele eelnenud kohtuistungi protokoll, on käsitatavad "muu dokumendina" KrMK § 48 lg 2 mõttes. Kuid nende dokumentidega saab põhimõtteliselt tuvastada üksnes mingite ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, mitte aga kellegi poolt valeütluste andmist. Valeütluste andmise tuvastamine peab olema iseseisva kriminaalmenetluse esemeks.
33. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et Sillamäe Linnakohtu
34. mai
35. a otsuse tõestatud ärakiri oleks pidanud obligatoorselt kuuluma nende faktiliste asjaolude kogumisse, millele tuginevalt sai üldse algatada kriminaalasja M. K. suhtes

§ 175lg 1 järgi.

Asjaolu, et kriminaaltoimikusse lisati Sillamäe Linnakohtu

1. mai
2. a otsus alles pärast süüdistatava tutvustamist kriminaaltoimiku materjalidega, kujutab endast KrMK §s 169 sätestatu rikkumist. Kuid Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei ole kõnealune rikkumine selles kriminaalmenetluses käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena põhjusel, et Ida-Viru Maakohtu
3. aprilli
4. a õigeksmõistva otsus tegemisel jäeti Sillamäe Linnakohtu
5. mai
6. a otsus tõendite kogumist välja, apellatsioonimenetluses oli aga M. K. võimalik selle tõendiga põhjalikult tutvuda. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 39 lg-st 4, § 63 p-st 2; § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
7. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
8. juuni
9. a otsus M. K.

§ 175lg 1 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

1. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
2. Mõista M. K. välja riigituludesse kaitsjatasu 991 kr 20 s (üheksasada üheksakümmend üks krooni kakskümmend senti) kaitsja esinemise eest Riigikohtu istungil. Kohtuotsus jõustub
3. augustil
4. a ega ole edasi kaevatav. Eesistuja Eerik Kergandberg Liikmed Lea Kivi, Peeter Vaher