KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 29. augustil 2000 3-1-1-82- Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuist

§ 47

lg 1 alusel süüdimõistetu karistusest tingimusliku vabastamise või vabastamata jätmise puhul on tegemist kohtuniku otsustamisdiskretsiooniga. Kaitsja arvates kinnitab sellist arusaama ka KrMK §-s 2642 sätestatu, samuti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-54-98 märgitu. Kaitsja, viidates taas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-154-98 märgitule, ei nõustu kassatsioonprotestis väidetavaga,

§ 47-s sätestatu kohaldamine tähendaks kohtualuse karistamata jätmist.

Kaitsja ei nõustu prokuröriga selles, et T. U. tingimuslik karistusest vabastamine ei ole kooskõlas karistuse üldpreventiivsete eesmärkidega põhjusel, et surmaga lõppevad liiklusõnnetused on muutunud sagedasteks. Kaitsja arvates ei oleks tingimuslik karistusest vabastamine üldse võimalik, kui lugeda primaarseks karistuse üldpreventiivseid eesmärke. Kaitsja leiab, et "primaarne on ikkagi mõista inimesele selline karistus, mis vastaks tema poolt toime pandud kuriteo raskusele ja laadile ning süüdlase isikule ning juhul, kui karistuse esmane eesmärk (mõjutada riikliku hukkamõistu kaudu süüdimõistetut edaspidi niisuguste tegude toimepanemisest hoiduma) on saavutatav ka ilma süüdimõistetu poolt karistust reaalselt kandmata, siis kohaldada süüdimõistetu suhtes KrK § 47 sätteid". Viimase vastuväitena märgib kaitsja seda,

§ 37lg 1 p 8 kohaselt on puhtsüdamlik kahetsus vastutust kergendav asjaolu, mida kohus on Kr

K § 36 kohaselt kohustatud karistuse mõistmisel arvestama sõltumata mistahes muudest asjaoludest.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitatud seletuses toetas prokurör kassatsioonprotestis sisalduvat taotlust. Kohtualune, tema kaitsja ja kõik kannatanud taotlesid protesti rahuldamata jätmist.
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leiab, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. mai
4. a otsus tuleb tühistada osaliselt, s.o süüdimõistetu suhtes KrK § 47 sätete kohaldamise osas järgmiste põhjendustega. 7.
5. Kuna KrK §-d 20 ja 36 ühelt poolt ning § 47 teiselt poolt paiknevad kriminaalkoodeksi erinevates peatükkides ja kuuluvad kriminaalõiguse erinevate instituutide hulka, siis ei saa nõustuda kassatsioonprotestis märgituga, et T. U. suhtes KrK §-s 47 sätestatut kohaldades on ebaõigesti kohaldatud KrK §-de 20 ja 36 sätteid. KrK §-s 47 lg-s 1 sätestatu kohaselt peaks kohus pärast tähtajalise vabadusekaotuse mõistmist (seega alles pärast KrK §-de 20 ja 36 kohaldamist) asuma kaaluma vabadusekaotuse tingimuslikku kohaldamata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
6. mai
7. a otsuses on väga põhjalikult ja üksikasjalikult põhjendatud kõiki T. U. karistuse mõistmisega, sealhulgas ka KrK §-de 20 ja 36 kohaldamisega seonduvaid asjaolusid ja seetõttu ei saa nõustuda väitega, et ringkonnakohus on rikkunud kriminaalkoodeksi viimatinimetatud paragrahvides sätestatut. 7.
8. Nõustuda tuleb ringkonnakohtu otsuses märgituga ka selles osas, et kriminaalseadus ei välista esimese astme kuriteo toimepannud isiku suhtes KrK §-s 47 sätestatu kohaldamist juhul kui kohus peab seda otstarbekaks. Kuid üldjuhul on vabadusekaotuse tingimuslik kohaldamata jätmine KrK § 47 mõttes siiski võimalik vaid vähese raskusastmega kuritegude puhul. Just sellist seisukohta on väljendatud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. aprilli
10. a otsuses (3-1-1-54-98), millele on kassatsioonprotesti kohta koostatud vastuväidetes osundanud T. U. kaitsja. Kuid erinevalt vastuväidetes märgitust ei saa nõustuda sellega,

§ 47

lg 1 kohaldamine kujutab endast kohtuniku otsustamisdiskretsiooni ja tähendaks kohtuniku täielikku valikuvabadust. Ka vandeadvokaat K. Bachmanni poolt osundatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsust (3-1-1-54-98) tervikuna lugedes võib veenduda, et selle põhisõnum ei ole mitte kohtuniku täieliku ja absoluutse valikuvabaduse rõhutamine KrK § 47 kohaldamisel. Põhirõhk on selles otsuses väitel,

§-s 47 sätestatu kohaldamise vaidlustamisel ei ole põhimõtteliselt õige väita, et süüdimõistetule, kes on tingimuslikult karistuse kandmisest vabastatud, on jäetud karistus mõistmata. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab siinjuures vajalikuks märkida, et karistuse mõistmise ja selle kandmisest tingimusliku vabastamise eristamise vajadus tuleneb ka sellest, et mõistetava karistuse määra küsimust ei tohiks mõjustada karistuse kandmisest tingimusliku vabastamise võimalikkus: lubamatu on mõistetava karistuse määra suurendada põhjendusega, et tegelikult ei tule süüdimõistetul seda karistust kanda. 7.

1. Seda, et diskretsiooniõigus ei tähenda absoluutset valikuvabadust, on rõhutatud ka Riigikohtu halduskolleegiumi
2. mai
3. a määruses (3-3-1-17-98). Selles kohtumääruses märgitu kohaselt ei tähenda diskretsioonivolitus täielikku otsustamisvabadust, kuna diskretsiooni teostamisel on õiguslikud piirid. KrK §-s 47 sätestatud kohtuniku otsustamisvabaduse õiguslikeks piirideks vastavalt kõnealuse paragrahvi esimeses lõikes expressis verbis sätestatule on teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik.Sidesõna "ja" saab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates tähendada antud juhul seda, et karistuse kandmisest tingimuslikul vabastamisel tuleb kaaluda nii tegu kui ka isikut iseloomustavaid andmeid. Nende mõlema asjaolu - nii toimepandud kuriteo tehiolude kui ka süüdlase isiku arvestamise vältimatust KrK §-s 47 sätestatu kohaldamisel on rõhutatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi mitmetes lahendites, sealhulgas näiteks ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. mai
5. a otsuses (3-1-1-69-98). Tuleb tunnistada, et need kaks erinevat asjaolu ei ole alati teineteisest väga selgepiiriliselt eristatavad. Nii näiteks on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. märtsi
7. a otsuses (3-1-1-47-98) märgitud, et isikut iseloomustavate andmete all tuleb muuhulgas silmas pidada nii kuriteo toimepanemisele eelnenud, selle ajal kui ka sellele järgnenud perioodil isiku käitumist iseloomustavaid andmeid. Kuid toimepandud kuriteo (ning sellele eelnenud ja järgnenud käitumise) teatud asjaolude kaudu süüdlase isiku hindamise võimalikkus ei tähenda Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates seda,

§ 47

kohaldamise põhjendamisel saaks kohus piirduda üksnes kuriteo ja sellele järgnenud käitumise kaudu isiku hindamisega. Seaduses otsesõna sätestatu kohaselt peab kohus eraldi põhjendama ka teo - ja nüüd juba otseselt kuriteo, mitte aga süüdlase teole eelnenud või sellele järgnenud käitumise, erandlikke asjaolusid. Kuigi Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsuses on märgitud, et kohus arvestab T. U. suhtes KrK § 47 kohaldamisel nii toimepandud teo tehiolusid kui ka T. U. isikut, ei ole kohus teo tehiolusid tegelikult arvestanud. Ringkonnakohus on T. U. mõistetud karistuse tingimuslikul kohaldamata jätmisel keskendunud üksnes tema isiku ja vastutust kergendavate asjaolude analüüsimisele, kuid ei ole pööranud vajalikku tähelepanu kuriteo raskuse ja laadi arvestamisele. Ringkonnakohtu otsuses ei ole mingilgi määral põhjendatud, millised on kesklinna rahvarohkes kohas kiirusega vähemalt 90 km/h (seega vähemalt 40 km/h tunnis lubatust suurema kiirusega) liikunud autoga kahe inimese surma põhjustanud teo sellised erandlikud asjaolud, mis võiksid tingida süüdimõistetu tingimusliku karistuse kandmisest vabastamise. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kuriteo asjaolude arvestamata jätmine ringkonnakohtu poolt on käsitatav KrK § 47 lg-s 1 sätestatu rikkumisena. 7.
3. Tartu Maakohus, mõistes T. U. vabaduskaotusliku karistuse, jättis talle mõistmata lisakaristuse mootorsõidukite juhtimisõiguse äravõtmise näol põhjendusega, et kinnipidamiskohas puudub süüdlasel võimalus auto juhtimiseks. Vabastades T. U. tingimuslikult karistuse kandmisest, jättis Tartu Ringkonnakohus T. U. alles ka mootorsõidukite juhtimise õiguse. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab siinjuures vajalikuks rõhutada, et isiku süüdimõistmisel KrK § 204 järgi tuleb talle obligatoorselt mõista lisakaristuseks ka mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
4. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. mai 2000.a otsus T. U. süüdistusasjas KrK § 47 sätete kohaldamise osas ning saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
6. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada. Kohtuotsus jõustub
7. augustil
8. a ega ole edasikaevatav. Eesistuja Eerik Kergandberg Liikmed Lea Kivi, Peeter Vaher