3-3-1-35-00

3-3-1-35-00 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. septembril 2000 Evi Paberiti kassatsioonkaebuse läbivaatamine notarile distsiplinaarkaristuse määramise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel vaatas
2. septembril 2000 avalikul kohtuistungil läbi Evi Paberiti kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
3. aprilli
4. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/121/
5. Protsessiosalisena võttis istungist osa Evi Paberit. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Notar Evi Paberit tõestas
6. märtsil 1998 füüsilise isiku ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud korteri ja majaosa vahetuslepingu. Eesti Vabariiki esindas Harju maavanem. Rahandusministeerium pöördus
7. mail 1998 Justiitsministeeriumi poole taotlusega anda vahetuslepingu sõlminud notari tegevuse õiguspärasusele hinnang. Rahandusministeeriumi arvates ei täitnud notar, jättes kontrollimata maavanema volituse sõlmida vahetusleping, oma seadusest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt. Justiitsministri
8. juuni
9. a. käskkirjaga nr. 267-k algatati E. Paberiti suhtes distsiplinaarmenetlus ja moodustati distsiplinaarsüüteo tuvastamise komisjon. Selle komisjoni
10. juuli
11. a. esildises siseministrile justiitsministri ülesannetes avaldati Notari distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg. 3 alusel seisukoht lugeda tuvastatuks notar E. Paberiti distsiplinaarsüütegu, mis seisnes maavanema õiguse vahetuslepingu tegemiseks tuvastamatajätmises. E. Paberiti tegu kvalifitseeriti Notari distsiplinaarvastutuse seaduse § 2 punktis 1 sätestatud distsiplinaarsüüteona, mis seisnes notari ametikohustuste süülises mittenõuetekohases täitmises. Süü vormiks loeti hooletus. Justiitsministrile tehti ettepanek määrata distsiplinaarkaristuseks rahatrahv 5000 krooni. Siseminister justiitsministri ülesannetes andis
12. juulil 1998 käskkirja nr. 316-k, millega loeti notar E. Paberiti poolt toime pandud distsiplinaarsüütegu tuvastatuks Notari distsiplinaarvastutuse seaduse §-de 2, 7 ja 9 ning distsiplinaarsüüteo tuvastamise komisjoni esildise alusel ning talle määrati distsiplinaarkaristuseks rahatrahv 5000 krooni. E. Paberit esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada talle justiitsministri
13. juuli
14. a. käskkirjaga nr. 316-k määratud distsiplinaarkaristuse. Tallinna Halduskohtu
15. jaanuari
16. a. otsusega haldusasjas nr. 3-2091/99 jäeti E. Paberiti kaebus rahuldamata. Halduskohus leidis, et vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse §-le 84 lg. 1 p. 8 puudus Harju maavanemal õigus sõlmida riigivara vahetuslepingut Riigivaraseaduse § 24 lg. 2, § 28 ja § 29 alusel. Kaebaja väide seaduse analoogia kasutamise õiguse kohta vahetuslepingu sõlmimisel ja maavanema volituste kontrollimisel ei ole põhjendatud. E. Paberitile määrati distsiplinaarkaristus seaduslikult ja vaidlustatud käskkirja tühistamiseks puudub alus. E. Paberit esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega tühistataks justiitsministri
17. juuli
18. a. käskkiri nr. 316-k. Tallinna Ringkonnakohtu
19. aprilli
20. a. otsusega jäeti halduskohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis: Tsiviilkoodeksi § 258 lg. 3 kohaselt on riigivara vahetamine võimalik ainult juhul, kui seaduses on see otseselt ette nähtud. Riigivaraseadus riigi vara vahetamise võimalust ette ei näe. Ükski apellandi poolt viidatud säte ei anna maavanemale õigust sõlmida vahetuslepingut, mille notar tõestas. Riigivara valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel ei saa maavanem lähtuda eraõiguslikus valdkonnas kehtivast üldpõhimõttest, mille järgi on lubatud kõik, mis pole keelatud; alusetu on apellandi väide, et teda on võetud distsiplinaarvastutusele materiaalõiguse normide vaieldava tõlgendamise eest ja sellega on rikutud notari sõltumatuse põhimõtet. Notar on võetud distsiplinaarvastutusele ametikohustuste mittenõuetekohase täitmise eest, mis seisnes notariaaltoimingu tegemisel riigi esindaja volituste tuvastamata jätmises. Distsiplinaarsüüteo tuvastamise komisjon ega siseminister justiitsministri ülesannetes pole sekkunud notariaaltoimingu teostamise sisulistesse küsimustesse, vaid on võtnud seisukoha ametiülesannete täitmise nõuetele vastavuse suhtes. Volituste kontrollimata jätmine on menetlusnõuete rikkumine. Seaduse eiramine konkreetse notariaaltoimingu tegemisel võib kaasa tuua notari distsiplinaarvastutuse. Distsiplinaarvastutusele võtmise otsustamisel ametialase üleastumise eest pole oluline, kas notari poolt tõestatud tehing on kehtetu või vajab kehtetuks tunnistamist tsiviilkohtumenetluses. E. Paberit esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ning teha uus otsus, millega tühistada justiitsministri kaevatud käskkiri. Kassaator väidab: riik võib osaleda vahetuslepingus tsiviilõigussuhte ühe subjektina, sest üheski seaduses ei ole vastavat piirangut kehtestatud. Tsiviilkoodeksi § 258 lg. 3 ei ole võimalik rakendada, mistõttu ringkonnakohus on seda sätet tõlgendanud vääralt; kuna notar asus Riigivaraseaduse ja teiste seaduste tõlgendamisel seisukohale, et riigivara vahetuslepingu sõlmimiseks pole seaduse analoogia alusel takistusi, siis ta tuvastas sellega ka maavanema vastava õiguse ning puudub alus süüdistada notarit maavanema volituste kontrollimata jätmises. Samuti kontrollis kassaator maavanema volitusi Vabariigi Valitsuse seaduse § 84 p. 8 kohaselt ja maavanema ametisse nimetamise korralduse alusel; põhjendamata on ringkonnakohtu järeldus, et seaduse eiramine konkreetse notariaaltoimingu tegemisel võib kaasa tuua notari distsiplinaarvastutuse. Justiitsministri järelevalve ei tohi laieneda notari ametitoimingute sisule, milleks on notari otsused ja tegevus õigusnormide tõlgendamisel ning seaduse analoogia rakendamisel. Notari ametitoimingute sisu õigsust on pädev kontrollima üksnes kohus. Notari poolt õigusnormide rakendamise hindamine halduskorras rikub notari sõltumatuse põhimõtet. Justiitsminister on kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele seisukohal, et kehtiv seadusandlus ei võimalda riigivara vahetuslepingu sõlmimist. Kuna Riigivaraseadus on avaliku õiguse akt, ei ole võimalik riigivara suhtes rakendada Tsiviilkoodeksi § 258 lg. 3, mistõttu maavanemal puudusid antud juhtumil volitused riigi esindamiseks. Samas leitakse vastuses kassatsioonkaebusele, et riigivarale Tsiviilkoodeksis sisalduvate vahetuslepingut reguleerivate sätete mittekohaldamine on vaieldav. Riigivaraseaduses pole sätet, mis otseselt keelaks riigi varaga tehtavate tehingute puhul vahetuslepingu sätete kohaldamise. Siseminister justiitsministri ülesannetes oli notar E. Paberitile distsiplinaarkaristuse kohaldamisel seisukohal, et iga õigusnormi väär rakendamine võib notarile kaasa tuua distsiplinaarvastutuse. Samuti leidis justiitsminister, et notar E. Paberit ei ole tekitanud varalist kahju. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium leidis:
21. Notariaadiseaduse § 2 lg. 1 järgi on notariaadi ülesandeks tõestada riigi poolt määratud piires isikutevahelisi õigussuhteid ja juriidilisi fakte, tagamaks isikute ja riigi seaduslike õiguste kaitse ja õiguskorra stabiilsuse. Et seda eesmärki saavutada, peab notar suhetes notariaaltoimingus osalejatega olema erapooletu ning sõltumatu nii klientidest kui ka riigist. Nimetatud nõue sisaldub ka Notariaadiseaduse §-s 3 lg.
22. Notariaadiseaduse § 11 sätestab justiitsministri järelevalveõiguse notari ametitegevuse üle, määratlemata järelevalve täpsemat ulatust. Hoolimata sellest pole nimetatud õigus absoluutne. Ka Notari distsiplinaarvastutuse seaduse § 2 punktist 1, mis muuhulgas nimetab notari distsiplinaarsüütegudena ametikohustuste süülise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise, ei saa järeldada, et kogu notari ametialane tegevus kuulub distsiplinaarmenetluse raames justiitsministri järelevalve alla. Notarile esitatav sõltumatuse nõue piirab täitevvõimu kontrolli ulatust notari tegevuse üle. Justiitsministril ega ühelgi riigiorganil ei ole õigust anda notarile kui avaliku halduse kandjale kohustuslikke juhendeid konkreetse notariaaltoimingu tegemisel ega muul moel sekkuda notariaaltoimingute tegemisse. Samuti puuduvad täitevvõimul volitused teostada järelevalvet notari ametialase tegevuse otstarbekuse üle. Notar, tehes notariaaltoiminguid oma nimel ja vastutusel, peab lahendama õiguslikud küsimused kohusetundlikult ja professionaalselt, kuid vastavalt oma isiklikule arusaamisele. Isegi siis, kui notari seisukoht osutub kohtumenetluse käigus ebaõigeks, ei ole täitevvõimu sekkumine lubatav, kui notari arvamus tugines kohusetundliku töö tulemusel mõistlikele kaalutlustele. Üksnes siis, kui notar on seaduse rakendamisel eksinud selgelt sätestatud ja üheselt mõistetava õigusnormi vastu, on tegemist ametikohustuse süülise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega, mis võib kaasa tuua distsiplinaarmenetluse.
23. Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et riigivara valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel ei saa maavanem lähtuda eraõiguses kehtivast põhimõttest, et lubatud on kõik, mis pole keelatud. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et Tsiviilkoodeksi § 258 lg. 3 järgi on riigivara vahetamine võimalik ainult juhul, kui seaduses on see otseselt ette nähtud, ja et Riigivara seadus ei näe ette riigi vara vahetamise võimalust. Ka teised seadused ei sätesta võimalust võõrandada riigi vara vahetuslepinguga. See regulatsioon on piisavalt selge ja ühemõtteline. Seepärast on ringkonnakohus õigesti jätnud apellatsioonkaebuse rahuldamata.
24. Ebatäpne on ringkonnakohtu seisukoht, et volituste kontrollimata jätmine on menetlusõiguse nõuete rikkumine. Tegelikult jättis notar kontrollimata mitte maavanema volitused, vaid õiguse sõlmida riigivaraga vahetusleping. See ebatäpsus pole aga ringkonnakohtu otsuse tühistamise või muutmise põhjuseks. Kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele. Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 1 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Jätta Evi Paberiti kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
25. aprilli
26. a. otsus haldusasjas nr. II-3/121/00 muutmata. Kanda kassatsioonikautsjon riigituludesse. Otsus jõustub
27. septembril 2000 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel