3-3-1-37-00 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 3. oktoobril 2000 Niina Leppsoo kassatsioonkaebuse läbivaatamine

§ 7lg.

4 kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas

1. septembril 2000 avalikul kohtuistungil läbi Niina Leppsoo kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
2. märtsi
3. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/95/
4. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Niina Leppsoo ja tema esindaja vandeadvokaat Li Uiga ning Justiitsministeeriumi esindaja Anne Loik. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Võru Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni
5. juuli
6. a. otsusega nr. 6822 otsustati jätta rahuldamata Vaala Alliku ja Niina Leppsoo taotlused oma vanaisa Aleksander Svenevile kuulunud Rebase A-16 talu maa tagastamise kohta, sest selle talu omanikuks olid Anna, Roland ja Amanda Männiste ning ostu-müügi eelleping ei ole aluseks omandiõiguse üleminekul. Võru Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni
7. juuli
8. a. otsusega nr. 6826 otsustati tunnistada omandireformi objektiks Rebase A-16 talu maa 27,09 ha, kinnistu nr. 4543 ja õigustatud subjektiks Amanda Hevlä, kes loovutas maa ning metsa tagastamise nõudeõiguse oma poegadele Kalju ja Kalev-Heiki Mesipuule. Komisjon luges tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Anna, Roland ja Amanda Männistele. Võru Maavalitsuse ÕVVTK komisjon tühistas
9. veebruari
10. a. otsusega nr. 15 399 oma
11. juuli
12. a. otsuse nr. 6826, sest leidis, et
13. märtsil
14. a. sõlmitud eellepingu kohaselt on Anna, Roland ja Amanda Männiste müünud Rebase A-16 talu Aleksander Svenevile ja 1939-
15. a. notariaalkannete kohaselt on A. Svenev täitnud eellepinguga endale vara omandamiseks võetud kohustused ning

§ 7lg.

4 kohaselt on talu tagastamist õigustatud nõudma A. Svenevi pärijad. Võru Maavalitsuse ÕVVTK komisjon tühistas

1. veebruari
2. a. otsusega nr. 15 400 oma
3. juuli
4. a. otsuse nr. 6822 ning tunnistas omandireformi objektiks Rebase A-16 talu maa 27,09 ha, kinnistu nr. 4543, ostu-müügi eellepingu
5. a. (väljavõtted Võru notari A. Sermati
6. a. ja
7. a. notarikannetest) ja
8. a. maalehe alusel ning õigustatud subjektideks A. Svenevi pojatütred Niina Leppsoo ja Vaala Alliku 1/2 mõttelistes osades. Kalju ja Kalev-Heiki Mesipuu esitasid
9. veebruaril
10. a. kaebuse ÕVVTK keskkomisjonile, milles palusid tunnistada täielikult seadusevastaseks Võru Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni
11. veebruari
12. a. otsused nr. 15 399 ja 15
13. Kaebuse esitajad leidsid, et Võru Maavalitsuse ÕVVTK komisjon tegi vaidlustatud otsused

§ 7lg.

4 alusel, mis jõustus

1. märtsil
2. a., kuid see ei oma tagasiulatuvat jõudu ja on vastuolus õiguskindluse ning õiguspärase ootuse printsiipidega. Veel leiti kaebuses, et otsuste sisu ei vasta asja tehioludele, sest N. Leppsoo esitas komisjonile dokumendid valikuliselt. A. Svenev ei täitnud eellepinguga endale võetud kohustusi ja omandiõiguse lõpuni vormistamata jäämine sõltus otseselt temast. ÕVVTK keskkomisjoni
3. aprilli
4. a. otsusega tunnistati täielikult seadusevastaseks Võru Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni
5. veebruari
6. a. otsused nr. 15 399 ja 15
7. Keskkomisjon leidis, et

§ 7lg.

4 järgi on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist õigustatud nõudma ka isik, kes oli vara omandamiseks sõlminud vara omanikuga enne

1. a.
2. juunit lepingu ja täitnud lepinguga endale vara omandamiseks võetud kohustused ning kelle omandiõigus jäi lõpuni vormistamata pooltest mitteolenevatel põhjustel. Sama õigus on ka nende isikute pärijatel. Oma õiguste tõendamise kohustus lasub isikul või tema pärijatel. Kui sama vara tagastamist või kompenseerimist taotleb teine isik, lahendab nendevahelise vaidluse kohus. Keskkomisjon leidis, et
3. märtsil
4. a. sõlmitud eellepingu kohaselt tuli ostjatel tasuda 7500 krooni kindlatel tähtaegadel, võlgujääva osa tasumise kindlustamiseks tuli ostjal talukoht pantida ja avaldada nõusolek pandiõiguse kinnistamiseks müüjate kasuks talukoha kinnistamisel ning vormilik ostumüügileping tuli sõlmida enne
5. aprilli
6. a. või varem, kui ostja seda nõuab. Ostumüügilepingu sõlmimise tähtaega pikendati korduvalt ja saadi kokkulepitud hinnast kätte vaid osa. Keskkomisjon asus seisukohale, et komisjonile esitatud materjalide põhjal on tõendamata vara omandamiseks võetud kohustuste täitmine ja omandiõigus ei jäänud lõpuni vormistamata pooltest mitteolenevatel põhjustel. N. Leppsoo esitas
7. juunil
8. a. kaebuse Tallinna Halduskohtusse ÕVVTK keskkomisjoni
9. aprilli
10. a. otsuse peale ja palus tunnistada see täielikult seadusevastaseks. Kaebuse esitajaleidis, et keskkomisjon ületas temale antud volitusi ja tegi otsuse asjas, mis ei kuulu tema pädevusse

§ 7lg.

4 järgi. Tallinna Halduskohtu

1. detsembri
2. a. otsusega jäeti N. Leppsoo kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et keskkomisjon ei ole otsust tehes pädevust ületanud. Kaebaja arusaamine

§ 7lg.

4 rakendamisest ei tulene seadusest.

§ 16lg.

2 kohaselt kohaliku komisjoni õigustatud subjektiks tunnistamise otsusega mittenõustumise korral on isikul õigus esitada kaebus keskkomisjonile, kes vaatab kaebused läbi Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras ja tähtaja jooksul. Keskkomisjoni otsus on täitmiseks kohustuslik.

§ 19lg.

2 kohaselt lahendab kohtueelselt kaebusi sama seaduse § 16 lg. 2 sätestatud juhtudel keskkomisjon. Keskkomisjonil oli pädevus

§-st 7 lg. 4 tuleneva kaebuse läbivaatamiseks. Keskkomisjon on viidanud õigesti vaidluse olemasolule antud asjas. See vaidlus puudutab vara kuuluvust (omandiõigust) õigusvastase võõrandamise hetkel ja selle lahendab maa- või linnakohus hagimenetluse korras. Kuna

§ 7täiendati lõikega 4 alles 29.

jaanuari

1. a. seadusega, siis oli Võru Maavalitsuse ÕVVTK
2. juuli
3. a. otsus nr. 6826 selle tegemise ajal seaduslik ja komisjonil puudus õiguslik alus see otsus
4. veebruaril
5. a. tühistada. Kaebajal tekkis õiguslik alus nõuda nimetatud vara tagastamist alles
6. märtsil
7. a. ja tal oli õigus esitada hagiavaldus A. Svenevi omandiõiguse tunnustamiseks Võru Maakohtule. Olemasolevad arhiividokumendid vara tagastamise toimikus ei ole küllaldased, et tõendada A. Svenevi poolt vara omandamiseks võetud kohustuste täitmist. N. Leppsoo esitas
8. detsembril
9. a. apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja teha uus otsus. Apellant leidis, et tulenevalt

§-st 7 lg. 4 ei ole antud juhul tegemist kaebuse läbivaatamisega ja tõendite hindamisega õigustatud subjektiks tunnistamisega

§ 16lg.

2 tähenduses. Tegemist on vaidlusega poolte vahel lepingu täitmise üle. Lepingulises vaidluses puudub isikul õigus kaevata keskkomisjonile ja keskkomisjonil pole alust sellist kaebust lahendada. Alles kohtu poolt lepingulise vaidluse lahendamise järel saab otsustada õigustatud subjektiks tunnistamise üle. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

1. märtsi
2. a. otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus asus seisukohale, et halduskohus on leidnud põhjendatult, et keskkomisjon oli pädev läbi vaatama kaebuse Võru Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni otsuste peale. Esitatud kaebus on käsitatav kaebusena

§ 16lg.

2 mõttes. Ringkonnakohus leidis, et keskkomisjon oli

§ 19lg.

2, Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p. 35 ning Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjoni põhimääruse p. 4 alapunkti 1 kohaselt õigustatud ja kohustatud esitatud kaebuse läbi vaatama ja tegema kahe kuu jooksul otsuse - tunnistama kohaliku komisjoni otsused osaliselt või täielikult seadusevastaseks või jätma kaebuse täielikult või osaliselt rahuldamata või saatma materjalid koos oma seisukohtadega kohalikule komisjonile uuesti läbivaatamiseks. Otsuse tegemisel pidi keskkomisjon andma vaidlustatud kohaliku komisjoni otsustele hinnangu vaid vara tagastamise toimikus olevaid tõendeid hinnates. Keskkomisjon tegi tõendeid hinnates kindlaks, et olemasolevad arhiividokumendid ei ole küllaldased, et tõendada A. Svenevi poolt 16. märtsil 1939. a. sõlmitud ostu-müügi eellepinguga endale vara omandamiseks võetud kohustuste täitmist ja et omandiõigus jäi lõpuni vormistamata pooltest mitteolenevatel põhjustel. Nendele

§-s 7 lg. 4 sätestatud tingimustele hinnangu andmine kuulub nii kohaliku komisjoni kui ka keskkomisjoni pädevusse. Haldusasja materjalidest lähtuvalt on N. Leppsoo vara tagastamise taotlus kohaliku komisjoni menetluses. N. Leppsoo võib esitada tõendeid kohalikule komisjonile talumaa kuulumise kohta ja üheks tõendiks on kohtuotsus.

§ 7lg.

4 vaidluses saavad kohtusse pöörduda vara tagastamist taotlevad isikud. Apellandil oli õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks hagiga kohtusse ja ta kasutas seda õigust enne ringkonnakohtu istungit. N. Leppsoo esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning teha uus otsus, millega tühistada keskkomisjoni otsus ja jätta rahuldamata K. ja K.-H. Mesipuu kaebus. Kassaator väidab, et keskkomisjon, halduskohus ja ringkonnakohus kohaldasid

§ 7lg.

4 ebaõigesti, ületasid nendele seadusega antud pädevust ning asusid lahendama vaidlust, milleks neil pole õigust.

§ 7lg.

4 mõtte kohaselt tuleb lahendada lepinguline vaidlus selle üle, kellel on õigus vara tagasi nõuda enne õigustatud subjektiks tunnistamise otsustamist. Kõik otsused, mis on tehtud ÕVVTK komisjonide või halduskohtu poolt õigustatud subjektiks tunnistamise kohta enne tsiviilõigusliku vaidluse lahendamist lepingupoolte vahel, on ebaseaduslikud. Seda kaebust ei saa läbi vaadata halduskorras. Justiitsministeeriumi kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ÕVVTK keskkomisjonil oli pädevus

§-st 7 lg. 4 tuleneva kaebuse läbivaatamiseks ja ta oli kohustatud kaebuse läbi vaatama. Omandireformi objekti ja õigustatud subjektide kindlaksmääramise menetlus eeldab tõendite esitamist ning hindamist, kaebuste läbivaatamist, mis on seotud isikutevahelise vaidlusega. Ekslik on kassaatori väide, et

§ 7lg.

4 järgi ei saa lahendada õigustatud subjektiks tunnistamise taotlust enne, kui tsiviilkohtupidamise korras on lahendatud vaidlus selle üle, kellel on õigus nõuda vara tagastamist. Vara tagastamist taotleval isikul on õigus esitada hagi kohtusse omandiõiguse tunnustamiseks, keskkomisjon ja kohalik komisjon ei saa kohustada hagi esitama. Kolmandate isikute Kalju ja Kalev-Heiki Mesipuu kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele ei nõustuta kassatsioonkaebusega ja leitakse, et see tuleb jätta rahuldamata. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: 1. Tallinna Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et Kalju ja Kalev-Heiki Mesipuu esitatud kaebus Võru Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 27. veebruari 1998. a. otsuste nr. 15 399 ja 15 400 peale on käsitatav

§-s 16 lg. 2 sätestatud õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse peale esitatud kaebusena ja seetõttu oli ÕVVTK keskkomisjon pädev seda kaebust läbi vaatama ja tegema otsuse tunnistama kohaliku komisjoni otsused täielikult seadusevastasteks. Riigikohtu halduskolleegium ei pea vajalikuks korrata ringkonnakohtu neid põhjendusi. 2. 2. märtsil 1997. a. jõustus Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadus, millega täiendati

paragrahvi 7 lõikega 4, mis sätestab: "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist on õigustatud nõudma ka isik, kes oli vara omandamiseks sõlminud vara omanikuga enne

1. aasta
2. juunit lepingu ja oli täitnud lepinguga endale vara omandamiseks võetud kohustused ning kelle omandiõigus jäi lõpuni vormistamata pooltest mitteolenevatel põhjustel. Sama õigus on ka nende isikute pärijatel käesoleva seaduse paragrahvis 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel. Oma õiguste tõendamise kohustus lasub isikul või tema pärijatel. Kui sama vara tagastamist või kompenseerimist taotleb teine isik, lahendab nendevahelise vaidluse kohus." Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg. 4 sätestas, et füüsiline isik, kelle õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus jäeti rahuldamata, võis taotleda kahe kuu jooksul selle seaduse jõustumisest avalduse uuesti läbivaatamist

§ 7lg.

4 alusel. Nende sätetega anti õigus nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist ka isikule, kes oli taotlenud sellise vara tagastamist, kuid kelle taotlus oli jäetud rahuldamata. Selleks pidi isik taotlema õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse uuesti läbivaatamist kahe kuu jooksul arvates

1. märtsist
2. a. Sellest sättest tuleneb, et kui isik taotles õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse uuesti läbivaatamist, kuulus see taotlus ÕVVTK komisjoni poolt rahuldamisele üksnes juhul, kui sama vara tagastamist või kompenseerimist ei ole taotlenud teine isik.

§ 7lg.

4 viimane lause sätestab, et kui sama vara tagastamist või kompenseerimist taotleb teine isik, lahendab nendevahelise vaidluse kohus. Kuna tegemist on vaidlusega omandiõiguse üle vara õigusvastase võõrandamise hetkel, kuulub see lahendamisele tsiviilkohtumenetluse korras maa- või linnakohtus.

1. Võru Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni
2. juuli
3. a. otsusega nr. 6826 tunnistati Anna, Roland ja Amanda Männistelt võõrandatud Rebase A-16 talu maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks A. Hevlä, kes loovutas maa ja metsa tagastamise nõudeõiguse oma poegadele Kalju ja Kalev-Heiki Mesipuule.
4. veebruari
5. a. otsusega nr. 15 399 tühistati see otsus põhjendusel, et
6. märtsil
7. a. sõlmisid Anna, Roland ja Amanda Männiste ostu-müügi eellepingu A. Sveneviga, kelle pärijad taotlesid maa tagastamist.
8. veebruari
9. a. otsusega nr. 15 400 tühistas komisjon ka oma
10. juuli
11. a. otsuse nr. 6822, millega oli jäetud rahuldamata A. Svenevi pärijate taotlused Rebas A-16 talu maa tagastamise kohta. Kuna A. Hevlä oli tunnistatud Rebase A-16 talu maa suhtes õigustatud subjektiks ja hiljem taotlesid sama maa tagastamist

§ 7lg.

4 alusel N. Leppsoo ja V. Allik, siis oli tegemist vaidlusega omandiõiguse üle, mis vastavalt

§ 7lg.

4 viimasele lausele kuulus lahendamisele kohtus. Võru Maavalitsuse ÕVVTK komisjonil puudus alus tühistada oma

1. juuli
2. a. otsused nr. 6822 ja 6826, sest neid otsuseid ei olnud vaidlustatud ja nende tühistamiseks puudus seaduslik alus. 4.

§ 7lg.

4 kohaselt lasub oma õiguste tõendamise kohustus sellel isikul, kes taotleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 4 lg. 1 järgi on igal isikul õigus oma rikutud või vaidlustatud õiguse kaitseks pöörduda seadusega kindlaksmääratud korras kohtusse. Vastavalt TsMS §-le 5 lg. 1 p. 1 algatab kohus tsiviilasja isiku avalduse alusel, kes taotleb kohtus oma õiguste kaitset. Oma õiguste kaitseks saab kohtusse pöörduda

§ 7lg.

4 nimetatud vaidluses vaid see isik, kes taotleb enda tunnistamist õigustatud subjektiks õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes. Juhindudes HKMS §-st 72 lg. 1 p. 1 ja §-st 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Jätta Niina Leppsoo kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 28. märtsi 2000. a. otsus haldusasjas nr. II-3/95/2000 muutmata. Arvata kautsjon riigituludesse. Otsus jõustub 3. oktoobril 2000. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann