3-2-1-98-00 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 25. septembril 2000. a Tiiu Treier'i, Aino Treier'i, Maia Jõemees'i, Anne Luik'i ja Arvo Treier'i hagi Raivo Remmelgas'e ja Alina Zapadinskaja vastu

) § 7 lg 6 alusel kanda neile üle ostja õigused ja kohustused

1. juuni
2. a ostu-müügilepingu järgi ning tunnistada võrdsetes osades nende kaasomandiõigust Kõlviku tee 9 elamule. Kostja R. Remmelgase vastuväite kohaselt teatas Tallinna Linnavarade Amet tema järelepärimisele, et
3. aprilliks
4. a ei ole selle vara suhtes tagastamise taotlust esitatud. Tema omandiõigus ehitisele on seaduslik. Kostja A. Zapadinskaja vastuväite kohaselt olid hagejad ostu-müügi tehingust teadlikud
5. aasta suvest ja seega on hagi aegunud. Ta ostis elamu
6. aprillil
7. a Olev-Tõnis Tehverilt ja müüs selle R. Remmelgasele
8. juunil
9. a.

§ 7

lg 6 varem kehtinud redaktsiooni mõtte kohaselt ei omanud omandireformi õigustatud subjekt ehitise igakordsel võõrandamisel ostueesõigust. Tallinna Linnavalitsuse

1. märtsi
2. a tagastamise ja kompenseerimise korraldusega jäeti hagejatele tagastamata ja kompenseeriti maa-ala 17 037 m
3. Tallinna Linnakohus rahuldas hagi
4. detsembri
5. a otsusega. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb asjas kohaldada maareformi seadust redaktsioonis, mis kehtis ostu-müügilepingu sõlmimise ajal. Kõlviku tee 9 asuva elamu võõrandamise ajal
6. juunil
7. a kehtinud

§ 7lg 6 sätestas, et 1.

lõikes nimetatud ehitise võõrandamisel on selle omandamise eesõigus isikul, kes on tunnistatud õigustatud subjektiks. Ehitise omanik oli kohustatud enne ehitise võõrandamist teatama kirjalikult õigustatud subjektile ehitise võõrandamise kavatsusest. Kui ehitise omanik võõrandas ehitise omandamise eesõigust rikkudes, võis õigustatud subjekt pöörduda kolme kuu jooksul, arvates rikkumisest teada saamise päevast, kohtusse hagiga talle omandaja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks. Kostjad ei teavitanud hagejaid elamu võõrandamisest. Seadusest ei tulene, et õigustatud subjektil on omandamise eesõigus ainult esmase võõrandamistehingu korral.

§ 7lg 6 ei seadnud ostueesõiguse kasutamisele piirtähtaega.

Seetõttu ei muutnud hagejate õiguslikku seisundit Tallinna Linnavalitsuse

1. märtsi
2. a korraldus maa tagastamise ja kompenseerimise kohta. Hagi ei ole aegunud, sest hagejad said oma õiguste rikkumisest teada
3. veebruaril
4. a. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohus tühistas
5. veebruaril
6. a linnakohtu otsuse materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et hagi ei ole aegunud ja ei pidanud vajalikuks korrata linnakohtu otsuse põhjendusi.

§ 7lg 6 29.

detsembrist

1. a kuni
2. juunini
3. a kehtinud redaktsiooni mõttes kehtis õigustatud subjekti ostueesõigus ka ehitiste korduval võõrandamisel. Linnakohus kohaldas ebaõigesti

§ 7lg-t 6, sest hagejad ei ole enam omandireformi õigustatud subjektid.

Tallinna Linnavalitsuse

1. märtsi
2. a korralduse nr 809-k punkti 7 järgi jäeti hagejatele

§ 6lg 2 p 3 alusel õigusvastaselt võõrandatud maa osaliselt tagastamata.

Samal korraldusel asuva märke kohaselt on maa tagastamine registreeritud

1. mail
2. a Tallinna Linnaplaneerimise Ameti maaregistris ning maale on antud katastriüksuse tunnus. Hagejad ei ole seda korraldust vaidlustanud, tagastatud maa on kinnistatud, samuti on hagejad saanud tagastamata jäetud maa eest kompensatsiooni. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra (korra) punkt 7 järgi on vara tagastamise menetluse viimaseks etapiks õigustatud subjektile vara tagastamine ja see toimus korra p 39 kohaselt kohaliku omavalitsuse täitevorgani korralduse alusel. Hagejatele ei tagastatud võõrandatud ehitise alust ja selle juures olevat maad just sellel maatükil asuvate teise isiku hoonete tõttu. Kuna hagejate suhtes on omandireform lõpuleviidud, siis ei saa nende suhtes kohaldada

§ 7lg-t 6.

II. Hagejate kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Hagejad palusid tühistada ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ja teha uue otsuse, millega kanda hagejatele võrdsetes osades üle omandaja õigused ja kohustused 12. juuni 1995. a ostu-müügilepingu järgi. Asjas kuulub kohaldamisele lepingu sõlmimise ajal kehtinud

§ 7lg 6.

Hagejad said oma õiguste rikkumusest teada

1. veebruaril
2. a ning kohaldada tuli siis kehtinud õiguskaitsevahendit. Hagejate suhtes ei lõppenud omandireform Tallinna Linnavalitsuse
3. märtsi
4. a korraldusega. Õigustatud subjektil säilib nõudeõigus vara tagastamiseks ka peale tagastamise otsuse vastuvõtmist. Korra p 7 alap 3 järgi on vara tagastamise menetluse viimane osa õigustatud subjektile vara tagastamine. Vara tagastamise hetkeks on omandi üleminek tagastatud maale või määratud kompensatsioonile. Linnavalitsuse
5. märtsi
6. a korraldus oli üksnes akt, mille järgi alles otsustati vara kompenseerida. Ringkonnakohus on ekslikult pidanud vara tagastamise ja kompenseerimise otsust vara faktiliseks tagastamiseks. Õige on linnakohtu seisukoht, et selle otsuse vastuvõtmisega ei muutunud hagejate õiguslik seisund. III. Kostja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kostja A. Zapadinskaja palus muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

§ 7

lg 6 mõtte kohaselt oli omandireformi õigustatud subjektil ühekordne ostueesõigus, st. ta võis nõuda omandaja õiguste ja kohustuste ülekandmist ainult esimese võõrandamistehingu järgi. Hagejatel oli ostueesõigus üksnes

1. aprilli
2. a ostu-müügilepingu järgi. Igakordne ostueesõigus peab sõnaselgelt olema väljendatud seaduses. Vastustaja palus linnakohtul ja apellatsioonkaebuses kontrollida

§ 7lg 6 vastavust PS §-ga 32. Kohtud jätsid kostja taotluse tähelepanuta ning eirasid PS § 15. Ringkonnakohus rikkus Ts

MS § 330 lg-t 6, kuna ei vastanud otsuses apellatsioonkaebuse väitele, et linnakohtul puudus seaduslik alus hagejate kaasomandiõiguse tunnustamiseks. IV. Hagejate vastus kostja kassatsioonkaebusele Kostja ei ole sõnaselgelt taotlenud

§ 7lg 6 kohaldamata jätmisest.

Hagejate omandiõiguse tunnustamise õiguslikuks aluseks on hagejate õiguste rikkumisest tulenev õigus nõuda omandaja õiguste ja kohustuste ülekandmist. V. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu. Nõustuda ei saa apellatsioonikohtu seisukohaga, et 29. detsembrist 1994. a kuni 6. juunini 1996. a kehtinud

§ 7

lg 6 ei saa kohaldada, kuna hagejad ei ole enam omandreformi õigustatud subjektid.

§ 7

lg 6 kohaselt oli linna või alevi piirides õigusvastaselt võõrandatud maal asuva ehitise võõrandamisel ostueesõigus isikul, kes oli tunnistatud selle maa suhtes õigustatud subjektiks. Ehitise omanik oli kohustatud enne ehitise võõrandamist teatama kirjalikult õigustatud subjektile ehitise võõrandamise kavatsusest. Kui ehitise omanik võõrandas ehitise omandamise eesõigust rikkudes, võis õigustatud subjekt pöörduda kolme kuu jooksul, arvates rikkumise teadasaamise päevast, kohtusse hagiga talle omandaja õiguste ja kohustuste ülekandmiseks. Kohtud tuvastasid, et hagejad olid omandireformi õigustatud subjektid maa suhtes, millel võõrandatud elamu asub ja ostumüügileping sõlmiti nende ostueesõigust rikkudes. Ostueesõigust välistavaid asjaolus ei ole tuvastatud. Maa tagastamata jätmise ja kompenseerimise korralduse vastuvõtmine pärast hagejate õiguste rikkumist, ei jäta neid ilma ostueesõigusest. Samale seisukohale on Riigikohtu tsiviilkolleegium asunud tsiviilasjas nr 3-2-1-34-99. Kohtud on õigesti leidnud, et

§ 7lg 6 ei piiranud omandamise eesõigust.

Seadusjärgne ostueesõigus laieneb igakordsele võõrandamisele, kui seadus ei sätesta teisiti. Kostja sellekohane kassatsioonkaebuse väide on põhjendamatu, sest

§ 7lg 6 ei sätestanud teisiti. Asja uuel läbivaatamisel tuleb Ts

MS § 330 lg 6 kohaselt vastata kõigile apellatsioonkaebuse väidetele. Juhindudes TsMS § 362 lg 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tiiu Treieri, Aino Treieri, Maia Jõemehe, Anne Luige ja Arvo Treieri kassatsioonkaebused rahuldada. Alina Zapadinskaja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Tagastada Anne Luigele
3. märtsil
4. a tasutud kautsjon 4 015 (neli tuhat viisteist) krooni ja Arvo Treierile
5. märtsil
6. a tasutud kautsjon 4 015 (neli tuhat viisteist) krooni. H. Jõks, L. Laarmaa, J. Luik