Kohtunik Uno Lõhmuse eriarvamus Kahjuks ei saa ma nõustuda oma õpetatud kolleegide arvamusega, et Konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p 3 tuleb tunnistada kehtetuks. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus sa

§ 18

lg 1 p 3 on asjassepuutuv säte ja kohus oleks pidanud hindama kaebuse esitaja väiteid selle mittevastavuse kohta põhiseadusega. Seejärel analüüsis eht abstraktse normikontrolli vaimus KS § 18 lg 1 p 3 vastavust õigusriigi põhimõttele ja jõudis järeldusele, et säte ei kuulu kohaldamisele vastuolu tõttu põhiseaduse §-ga

1. Käesoleval juhul tunnistas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium lubatavaks, et üld- või halduskohus võib algatada abstraktse normikontrolli, ja ähmastas seetõttu piire taotluse lubatavuse ja lubamatuse vahel. Tõsi, mõneti võib sellist lähenemist mõista. Kui haldusasutus kõrvaldab haldusakti vormilised puudused, siis võib kaebuse sisu puudutavate küsimuste käsitlemisel probleem KS § 18 lg 1 p 3 vastavusest Põhiseadusele uuesti tõusetuda. Ometi ei saa ma nõustudaabstraktse normikontrolli laiendamisega üld- ja halduskohtutele. II Õigusselgusest üldiselt Ringkonnakohus nägi KS § 18 lg 1 p 3 vastuolu Põhiseaduse §-ga 10, sest "õigusriigi põhimõttega ei ole vastavuses olukord, kus kehtestatud õiguse järgimine ei ole võimalik või kus isikule on pandud kohustus ise otsustada, millistest riigihangete seaduse sätetest ta antud olukorras juhindub". Kohtukolleegiumi enamuse arvates pole KS § 18 lg 1 p 3 kooskõlas Põhiseaduse §-st 13 lg 2 tuleneva õigusselguse põhimõttega. Tervitatav on see, et Riigikohus tõlgendab PSJK § 4 lg-t 3, mis käsitleb taotluse läbivaatamise ulatust, avaramalt, sest vaid nii saab Riigikohus tõhusalt täita Põhiseaduse valvuri rolli. Kohtukolleegium nimetab selles otsuses esmakordselt õigusselguse põhimõtet, millele ta näib omistavat iseseisva tähenduse. Riigikohus on varemgi tunnistanud mitmeid olulisi põhimõtteid, näiteks proportsionaalsuse, õiguskindluse, õiguspärase ootuse põhimõte, kuid oht on selles, et need põhimõtted hakkavad elama iseseisvat elu ja kohtud ei püüagi tuvastada, millist põhiõigust või vabadust õigusnorm või toiming riivab. Üsna sageli ei seosta kohtud õigusnormi või toimingu Põhiseadusele vastavuse kontrollimisel seda konkreetse põhiõiguse või vabadusega, vaid otsivad abi Põhiseaduse §-dest 10 ja
2. Paragrahv 10 tähendus on eelkõige selles, et põhiõiguste ja vabaduste loetelu Põhiseaduses ei ole lõplik, seda võib täiendada õigustega, mis tulenevad Põhiseaduse vaimust või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Paragrahv 11 kohustab kaaluma, kas piirang oli vajalik demokraatlikus ühiskonnas ega moonutanud piiratavate õiguste ja vabaduste olemust (proportsionaalsuse põhimõte). Paragrahvid 10, 11 ja 13 lg 2 on kohaldatavad siis, kui on riivatud mõnda põhiõigust või vabadust. Konkurentsiameti käskkiri riivab Põhiseaduse §-s 31 märgitud õigust tegelda ettevõtlusega. "Ettevõtlusvabadust riivab avaliku võimu iga abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud tegevuse," kirjutab Riigikohus 17.märtsi 1999 a. otsuses. Konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p 3 takistab tööde ja teenuste tellimiseks lepingute vaba sõlmimist. Seetõttu olnuks ootuspärane, et ringkonnakohus kontrollib KS osundatud sätte vastavust Põhiseaduse §-le
3. Eelöeldut ei tule mõista, et õigusselguse põhimõttel puuduks normi Põhiseadusele vastavuse kontrolli protsessis tähendus. Selle käigus tuleb esitada ka küsimus, kas piirang vastab õigusselguse põhimõttele. Saksa õigusdoktriinis on definiitsus e õigusselgus formaalse põhiseaduspärasuse komponent. Euroopa Inimõiguste Kohtus omaksvõetud kontrolliskeem näeb ette riive õiguspärasuse otsustamisel vastuse otsimist kolmele küsimusele: 1) kas õigustesse sekkumine oli kooskõlas seadusega 2) kas sekkumine järgis õigustatud eesmärki ja 3) kas sekkumine oli demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Esimene küsimus eeldab ka analüüsi, kas õigusnorm oli selge ja arusaadav. Eesti õigussüsteemis tuleneb õigusselguse põhimõte tõepoolest Põhiseaduse §-st 13 lg
4. Kõnesolev otsus jätab lahtiseks, kuidas sisustada õigusselguse põhimõtet. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium piirdub märkusega,

§ 18lg 1 p 3 on umbmäärane.

Üks on kindel: õigusselguse nõue seab omad nõuded õigusakti kvaliteedile. Euroopa Liidu Ministrite Nõukogu 1993.a resolutsioonis "Ühenduse õigusaktide ettevalmistamise kvaliteedist" esitatud juhtnööride kohaselt peab õigusaktide sõnastus olema selge ja lihtne ning vältima ebatäpseid viiteid teistele tekstidele. Selgelt tuleb defineerida nende isikute õigused ja kohustused, kellele õigusakt on suunatud. Seega need nõuded on suunatud eelkõige seadusandjale, mille järgimist kohus põhiõiguste ja kohustuste riive korral kontrollib. Õigusselguse põhimõte on määratlemata õigusmõiste ja eeldab kohaldaja väärtushinnangut. Oma tähelepanuväärses otsuses Sunday Times v Ühendkuningriik 27.oktoobrist 1978 on Euroopa Inimõiguste Kohus sõnastanud järgmise juhtnööri: " Kohtu arvates tulenevad väljendist "seadusega ette nähtud" kaks järgmist nõuet. Esiteks, seadus peab olema piisavalt kättesaadav: kodanikul peab olema võimalus saada küllaldasi viiteid antud asja suhtes kohaldatavate õigusnormide kohta. Teiseks, normi saab lugeda "seaduseks" üksnes siis, kui see on formuleeritud piisava täpsusega, võimaldamaks kodanikul oma käitumist reguleerida: ta peab saama - kui tarvis, siis asjakohase nõustamise abiga - antud asjaolusid arvestades mõistlikul määral ette näha tagajärgi, mille teatud tegevus võib kaasa tuua. Need tagajärjed ei pea olema absoluutse kindlusega ettenähtavad: kogemus näitab, et see on saavutamatu. Kuigi kindlus on väga soovitatav, võib sellega kaasneda ülemäärane jäikus, ent õigus peab suutma muutuvate oludega kaasa minna. Seetõttu on vältimatu, et paljud seadused on sõnastatud, kasutades termineid, mis on suuremal või vähemal määral ähmased ning millede tõlgendamine ja kohaldamine on praktika küsimus." Õigusselguse põhimõtte sisustamisel tuleb seega arvestada, et seadus peab olema piisavalt selge, mis ei tähenda, et kõik isikud peaksid sellest aru saama ilma asjakohase nõustamiseta. Arvestada tuleb ka seda, kes on seaduse adressaat, kas tavakodanik või siis võimas äriühing, kes võib endale lubada kvalifitseeritud õigusabi. III. KS § 18 lg 1 p 3 vastavusest õigusselguse põhimõttele See norm sätestab, et eri- või ainuõigust või loomulikku monopoli omav ettevõtja peab vajalikke asju ostma ja ehitustöid ning teenuseid tellima riigihangete seaduses sätestatud korras. Tegemist on otsese aktiviitega, mille kohaselt kuuluvad RH seaduse sätted kohustusliku osana Konkurentsiseadusse. Viitenorm peab võimaldama seaduse adressaadil piisava selgusega arusaamisele jõuda, millised normid tema suhtes kehtivad. Kuigi RHS paragrahvid ei ole vaidlusaluses normis üles loetud, on asjakohase nõustamisega võimalik selgusele jõuda, et turgu valitsev ettevõte peab töid ja teenuseid, mis ületavad teatud rahalise piiri (RHS § 4 lg 1), ostes välja kuulutama pakkumise (§ 15), väljastama pakkumise kutse (§ 16), avama pakkumised (§ 24), võrdlema ja hindama neid (§ 26), tunnistama ühe või mitu vastavaks (§ 27) ja ühe edukaks (§ 28) või lükkama kõik tagasi (§ 30) jne. Kui mõnigi norm jääb ebaselgeks, on võimalik küsida arvamust. Eesti Telefon ei vaidlustanud Konkurentsiameti haldusakti sugugi mitte seepärast, et tal oli raskusi ühe või teise RHS sätte kohaldamisega sideehitustööde konkursi läbiviimisel. Kaebuses väljendas Eesti Telefon oma põhimõttelist mittenõustumist, et RHS laieneb loomulikule monopolile ja ainuõigust omavale ettevõttele. Konkurentsiameti peadirektori käskkirjast nähtub, et aastatel 1998 ja 1999 on konkurentsiamet korduvalt püüdnud suunata Eesti Telefoni järgima KS § 18 lg 1 p 3 sätteid. Seega olen arvamusel,

§ 18

lg 1 p 3 viitava sättena ja RHS viidatava aktina loovad koos piisava selgusega aluse vaidlusaluse küsimuse lahendamiseks ilma vajaduseta viitenormi kehtetuks tunnistada. Uno Lõhmus